No vaatame, kui palju mul praegusekski meeles on, raudselt mõned detailid juba ununenud või sassis.
Esiteks peab kahtlemata ära mainima selle, kui võrratu oli tervelt neli päeva järjest segamatult välja magada. Ärkasin küll alati üheksa paiku korra üles, aga see ei takistanud mul tund-kaks veel voodis unelemast. Ühelgi päeval polnud kuskile kiiret, sai rahul hommikust süüa ja asjatada.
Ja nagu lubatud, võtsin Eestist päikese kaasa – Marise sõnul oli ilm need neli päeva parem, kui kogu tema eelneva seal olemise aja jooksul (mida oli küll vaid kuu).
Reedel läksin lõunaks Marise töö juurde, nägin tema kabineti ära, sõime parlamendi sööklas ning jõime pärast seda Mudami taga muruplatsi pääl pudeli šampust ära. Sai kõikse põnevate maailma asjade üle arutatud ja mida edasi, seda lõbusamaks läks. Ühe vahva pildi tegin ka, ma küll tsensuuri mõttes ei hakka siia kirja panema, mis väljendiga Maris seda kuju nimetas 😀
Õhtusöögiks sõime tarte fambléed, üht Marise lemmikrooga – pizza sarnast värki, millel tomatipasta asemel miskit laadi koorekaste ja katteks kõige traditsioonilisemalt sibul ja peekon. Mmm, mulle maitses väga.
Ning siis viis Maris mu oma lemmikkohvikusse Café des Artistes, mis oli tõesti väga äge koht. Kui sel õhtul jäin ma üsna kiiresti uniseks, siis laupäeval läks kohe päris lõbusaks. Etteruttavalt võin ära öelda, et fotokat mul seal kaasas polnud, aga Maris kirjutas eelmisel suvel ise ja pani pilte ka. See kõik ei anna muidugi edasi pooltki sellest, kui äge seal tegelikult oli.
Laupäeval oli Euroopa pidu. Linnaväljakul oli lava, kus hommikust õhtuni erinevad kõned ja etteasted ning liikmesriikide telgid, kust sai tasuta nänni. Torti anti kah ja Marise sõnul oli see tunduvalt maitsvam, kui eelmise aasta jõlemagus käkk.
Mis tasuta nänni puutub, siis tavaliselt jätab selline kraam mind pigem külmaks, aga seekord oli see võimalus vägagi teretulnud – olin just mõelnud, mida lastele viia, kuna eelarve oli mul teatavasti olematu. Aga hunnik õhupalle, mõned lipukesed ja helkurid ja kleepsud ja kommid, paradiis. Mitte ainult lastele, mina sain näiteks uue riidekoti ja mälupulga ja rinnamärgi – selle viimase kusjuures Eesti telgist, seal olid head Kalevi kommid ka 😛
Muuseas tuli end tutvustama üks kohalik blogilugeja, ehkki krt, tema nimi läks tagasi mõeldes selle müra sees täitsa kaotsi. Jube lahe, kui inimesed mind ära tundes rääkima ka tulevad 😀
Pärast ringi tiirutamist, tantsu vaatamist ja tordisöömist suundusime poodidesse, peamiselt siis kingajahile, millest sai toona ka kirjutatud.
Õhtul tegime kodus sibulasuppi ning lõpuks taas Café des Artistes, kus ma vist küll vähemalt viis klaasi veini ära jõin ja no tõesti, väga lõbus oli 😀
Pühapäeval läksime niisama linna peale kondama – no me olime ju varemgi igale poole jala läinud ja ma olin juba täitsa palju Luxi näinud, aga seekord siis veel põhjalikumalt, nüüd tegin fotosid ka. Lux on igavesti lahe ja mitmetasandiline, osa linnast on kõrgel ja osa madalal, vanalinn oli äge, rohelust palju, mõnus oli üles-alla ronida ja avastada.
Üks vahva mänguväljak oli, kus hiiglama kõrgelt sai liugu lasta, see hõbedane toru, pilt küll nii kaugelt tehtud, et pole vist aru saada, kui suure värgiga tegu, mina küll kardaks sealt lasta, aga lapsed on üldse julgemad 😛
Leidsime Eesti lipu värvides pardi 😛
Mingil puhul oli üks linnaväljak täis turu või laada laadseid lette, kust sai osta igasugu nänni ja erinevate maade toite. Pärast pikka ringi seiklemist sai seal kõhtu kinnitatud, kebab oli lihtsalt jumalik ja magustoiduks sõime churrosid.
Õhtul jõime kodus veidi ja tutvustasin Marist Black Booksiga, talle meeldis 😀
Esmaspäeval oli Maris tööl ja mina seega omapead – käisin bussiga veidi kaugemal asuvas Auchani kaubamajas ning hiljem ka nondes kahes suures kingapoes, kus laupäevalgi. Võtsin kohe hästi rahulikult ja käisin kõik läbi, et midagi kahe silma vahele ei jääks. Proovisin veel igasuguseid kingi jalga, leidsin veel ühed plätud sellest sarjast, mis oli jube mugav ja maksis €30 kanti – olid piisavalt kenad ja sellised beežikad, mis pole küll seni minu värv olnud, aga piisavalt hele ja neutraalne, mõtlesin ära osta. Nojah, muidugi ei saanud just tol päeval kaardiga maksta, mul oli ainult krediitkaart, millega välja võtmist eriti ei kaalunud, sula üldse polnud, Maris jõudis nii hilja koju, et temaga enam ka viimasel minutil poodi tagasi joosta ei viitsinud, seega mul plätusid polegi. Ju siis polnud nii ette nähtud 🙂
Õhtul sain proovida puravikutäidisega ravioole, mis olid ka väga maitsvad. Ja lasin Marisel oma FB konto alt palle mängida – tekitasin talle ka väikest viisi sõltuvuse, ehkki karta on, et ta sellegipoolest oma konto alt mängima ei hakka 😛
Buss pidi minema öösel kell 3:40, aga sain meili, et aegu muudeti ja pean minema hoopis 2:50 bussile. Kuna linnas liiklemine oli nii lihtne, käskisin Marisel koju magama jääda (niigi pidi mind neljapäeva öösel jube kaua ootama ja külmetama) ning läksin ise jaama. Kui ma umbes poole tee peal üht sõiduteed ületasin, hüüti mind autost, mis foori taga ootas – küsiti, kuhu ma lähen ja öeldi, et viivad mu ära. Eestis ma poleks küll elu sees kolme võhivõõra mehega ühte autosse istunud, eriti kahe uksega autosse ja tagaistmele 😛 Aga Luxis on inimesed kuidagi teistsugused ja miskipärast üldse ei peljanud. Nii ma siis jaama jõudsingi 😀
Bussi oodates kuulsin enda kõrval eestkeelset jutu. Muigasin tükk aega endamisi ja mõtlesin midagi öelda, teine pool jõudis aga minust ette – tuli välja, et tema oli tänu ühele oma kolleegile teadnud, kes ma olen, sest viimane luges mu blogi ja oli öelnud, et üks pikk Tikker ka samal ajal samal marsruudil liikleb 😀 Ja siis muidugi oli vaja keset ööd bussis magamise asemel lobiseda. Nii et üks tore tuttav jälle juures ja kogu tagasireis oli kohe palju lõbusam.
Kokkuvõttes oli hullult äge. Ja nagu Maris kunagi kirjutas, siis üks asi on see, kui lihtsalt tead, et sõber elab kuskil välismaal ja on mingi umbkaudne ettekujutus, milline see koht on, aga on kohe hoopis teine asi, kui oled tal päriselt külas ära käinud ja kõike oma silmaga näinud. Minule Lux väga meeldis ja nüüd ma oskan Marise kohalikke muljeid kohe teise pilguga lugeda.
Meietaolistel pideval kokkuhoiurežiimil elajatel on sellised reisivõimalused ideaalsed – odavaid lennupileteid kord aastas võib endale ikka lubada, kui sõber ees, siis pole öömaja pärast muret ja tema oskab kohalikke olusid palju põnevamini tutvustada, kui suvaline giid turismireisil või kui täitsa omal käel ringi seigelda.
Nii et sõbrad, kolige aga välismaale, me tuleme külla 😀 Eriti teretulnud oleks soojema kliimaga riigid, tahaks ju vahel päikesepatareisid ka laadida 😛
Aga palun, mul siin on üsna soe kliima 🙂 Tule külla!
Olete Bangladeshi teretulnud! 😀 Aga piletid siia pole just odavamate hulgast, haha… 🙂 Aga v2gev reis ja ilusad pildid… Tahaks ise ka juba l6butseda P2rnus enda s6brannadega!
Pingback: Tahan Luksemburgi! » Tikri Päevaraamat