Lastest kirjutamine on viimasel ajal tagaplaanile jäänud, aga Poisi arengust oleks vaja natuke muljetada küll, täpsemini rääkimisest.
Plika oli meil pigem napisõnaline – kahe aasta kontrollis sai nõutud 50 sõna küll kokku (mingite normide järgi olevat eakohane, ema siis pani neid huvi pärast kirja, mitte et perearst oleks nõudnud või midagi), aga lobisema hakkas hiljem. Millal täpselt, ei mäletagi…
Poiss on praeguseks aasta ja üheksa kuud vana ning ehkki lobisemisest on asi kaugel, siis sõnavara ja rääkimise himu on tolles vanuses Plikaga võrreldes ikka tunduvalt suurem. Lauseid tema suust veel küll ei kuule, ainsad kahesõnalised väljendid on auh-auh, mää-mää, ei-ei jne 😀
Aga muidu kordab ta kõik lihtsamad sõnad järele – see kohe meeldib talle. Aru saab ilmselt küll üsna kõigest, ise oskab ennast ühe sõna kaupa ka üsna hästi väljendada.
Kui tavaliselt on väikelaste sõnavaras varakult olemas pigem “ei”, samas kui “jah” tuleb hiljem, siis Poiss ütleb juba tükk aega mõlemat ning just “jah” ütlemise oskus vaimustas meid omal ajal väga, nüüdseks oleme muidugi juba harjunud.
Eile hakkas ta ütlema issi, mis muidugi meid mõlemaid taas vaimustas, eriti Abikaasat.
Mis veel? No muidugi emme ja aitäh, need olid kõige esimesed. Juua, süüa, piim, pall, auto, auh-auh, mjau-mjau, mää-mää, mõmm-mõmm, mõmmi, ahv, kaak-kaak (kana), õue, kiik/kiiga, tuttu… Ekk (tekk), piip-piip (lind, ükskõik milline – Poiss on lindudest suures vaimustuses, õues on kogu aeg näpp taeva poole ja räägib: piip-piip!), ahve (vahvel), kinga (kingad), epi (lepatriinu), täh ai (aitäh, kõht on täis – Plika ütles omal ajal: aitämm)…
Oh, neid sõnu on kindlasti mitu korda rohkem, aga esimese hooga praegu meelde ei tule, pean minema pesu kuivama panema. Ehk täiendan veel nimekirja jooksvalt.
See on igati normaalne, et Poiss kiiremini keeleliselt areneb, tal on ju suur õde.
Minu poiss ei öelnud 2 aastaselt suur midagi, passiivne sõnavara oli suur, kõigest sai ta aru ka, aga aktiivne sõnavara piirdus 10 sõnaga, kui juba muretsema hakkasin, siis öeldi, et lapsele on vaja eakaaslaste seltskonda ja eakohast sõnavara. Õnneks saime ta 2,3 aastaselt lasteaeda ja peale seda hakkas keeleline areng mühinal pihta ja kolme aastasena rääkis ta juba täiesti arusaadavalt ja pikkade lausetega.