Kaks ja pool aastat tagasi hakkasin esimest korda tundma huvi puhtama koostisega kehahooldustoodete vastu. Tegin endale selgeks mingit põhitõed, vaatasin üle oma olemasolevad varud ja nende aegumiskuupäevad. Pool aastat hiljem tegin esimese vahekokkuvõtte vana kraami kulutamise ja uue soetamise kohta ning kaks ja pool kuud hiljem veel ühe.
Hmm, vaadates tolles viimases postituses üles pildistatud kraami, tundub kohane anda kiire ülevaade sellest, kui palju ma ära kasutasin ja kui palju minema viskasin. Esimese pildi kraamist viskasin ära Nivea päikesekreemid, sääsetõrjekreemi (kuna tähtaeg oli nagunii üle) ja hambaniidi. Ära andsin Maximi antiperspirandi. Ära kasutasin kehakreemi, näovee, OFFi, savimaski, venitusarmide vastase õli, kooriva näokreemi, silmakreemi, huulepalsami ja laste hambapasta – enamik neist olid nagunii üsna tühjad, kreeme kasutasin enamjaolt mitte sihtotstarbeliselt ehk tõenäoliselt suuremas osas käte või jalgade kreemitamiseks. Hambapastat ei kasutanud muidugi ise, see oli Plika teema 😛
Endiselt on alles veidi küünelakieemaldit ja pool potsikut jalakreemi.
Teisel pildil oli pool kraamist ema majapidamise oma, mis omaette kolides sinna jäi. Teisest poolest on alles puudrid ja punane küünelakk (teepuuõli kah, ehkki mulle on hetkel arusaamatu, mis see üldse pildile sai). Silmatilgad, hügieenilise huulepulga ja päikesekaitsega huuleläike kasutasin ära, küüneõli ja ühe huuleläike andsin ära, ülejäänud paar asja viskasin ära.
Nii, ja milline on seis hetkel, aasta ja üheksa kuud pärast viimast kokkuvõtet? No PEAAEGU 😀 Seekord sain ühe pildiga hakkama 😛 Vasakul on kraam, mille ma liigitan viimaste jääkide alla, paremal uued asjad, millega igati rahul olen.

Vatipadjad ja -tikud pole otseselt kosmeetika, aga ma vahin neid südametäiega juba pikemat aega – no ei kulu peaaegu üldse, ostetud kunagi igiammu Londoni varudeks. Kui ükskord otsa saavad, siis saan ometi ökopoest asemele osta.
Küünelakke kasutan varbaküünte lakkimiseks – üks annab värvi, teine pärlmutterläike. Kuna lakid on veel vedelad ja eemaldi peaaegu otsas, siis kasutan selle suveperioodi lõpuni – siis võib rahus ära visata, järgmise suveni neist lakkidest küll elulooma pole. Uuel soojal perioodil ostan uued ja ökod asemele.
Oriflame’i kehakreem on vana, aga kasutan selle ikka lõpuni, peamiselt kätekreemina.
Lushi jalakreem on küll üle tähtaja, aga kuna olen seda kõik see aeg ilusasti külmkapis hoidnud ja pigem harva, aga siiski regulaarselt kasutanud, siis kasutan kenasti lõpuni.
Norwexi kristalldeodorandi sain emalt, see kukkus õnnetul kombel vannitoas põrandale ja läks katki, aga eks kasutada ikka saab. Palju sellest tolku on, pole isegi kindel, igal juhul ei kulu seda praktiliselt üldse, jagub igaveseks.
Tolmpuuder on peaaegu otsas, kompaktpuudrist umbes pool alles – mõlemad on üsna vanad. Plaanis on lõpuni kasutada – kas mu loogika on väga kõver, kui ma mõtlen, et üle aja läinud puuder pole vast NII kahjulik, kui näiteks kreem, sest kreem imendub nahka, aga puuder jääb pigem naha pinnale? Ei välista ka seda, et viskan need karbid mingi hetk minema, kui lõplikult kõrini saab, siis saab mõne mineraalpuudri asemele osta 😛
Must silmapliiats on peale küünelakkide mu ainus kosmeetikavahend 😀 Ja ma ei kasuta seda, lihtsalt mõtlesin, et las ta olla, pliiatsiga ei tohiks ju midagi juhtuda, ÄKKI tekib kunagi isu jälle meiki teha. Kuna see isu aga lähiaastate jooksul ilmselt ei teki, siis kas ma peaks selle ka ära viskama? Kas silmapliiatsid lähevad halvaks?
Tuubis on kunagi õekeselt saadud huulepalsam, mis on ka, olgem ausad, raudselt aegunud. Kuna muud aga hetkel pole, siis kasutan selle ikka lõpuni.
Ülejäänud kraami kohta võib siis öelda, et nendega olen rahul.
Näopuhastusgeeli võiks minu minimalistliku ellusuhtumise juures vabalt üldse ostmata jätta, pole kindel, kas uut enam ostangi, praegune Lavera oma on üsna tühi. Samas selle lõhn on lihtsalt jumalik… Ja vahel mulle meeldib nägu millegi spetsiaalsega pesta, nii et siiski-siiski, täitsa võimalik, et ostan uue samasuguse. Lõhn on lihtsalt NII hea.
Pere igapäevased ja väljakujunenud lemmikud on Logodenti hambapastad ja Sodasani seep. Hambapastad on mõlemad piparmündi omad – üks täiskasvanutele, teine lastele. Maitse on mõnus, vahutab parajalt, ei sisalda jama ja mis kõige olulisem – hind on soodne! Laste oma on 5o ml, €2.48 – aga seda kulub jube vähe. Täiskasvanute oma on 75 ml ja €1.90 – peaaegu poole soodsam kui kõik ülejäänud variandid, mis mahepoodides saada on. Need hinnad olid siis viimati Riiamarii poes. Sodasani seepi ostan samuti Riiamariist – vanasti sai seda osta lahtiselt, nüüd on papist karbis ja hind ka sellepärast veidi kallim, aga siiski soodsaim, mis leidnud olen – 100 g €1.22. Tavaline valge lõhnatu tükiseep käte pesemiseks, kuna dušigeeli meie majapidamises aga pole, saab seda vajadusel ka üle kere kasutatud.
Külmkapist otsisin pildile Lovea laste päikesekaitsekreemi (SPF30, kasutame kogu perega) ja Moshi sääsetõrjeõli – viimasel on küll säilivusaeg märts 2012, mis tähendab, et toime võib olla nõrgenenud, aga olen seda kogu aja külmkapis hoidnud ja kavatsen igatahes proovida, ehk on veel ka sel suvel tolku.
Kaks väikest tükki seebialusel on Lushi ja Nurme seebi tahked šampoonid – esimest kasutan enda, teist Plika juuste pesemiseks.
Abikaasa käib duši all peamiselt töö juures, temale ostsin viimati Selveri looduskosmeetika letist mingisuguse kaks ühes dušigeeli-šampooni, aga ei mäleta isegi firma nime. Polnud päris öko kah, lihtsalt veidi puhtam kraam.
Hmm, no ütleme nii, et selle aasta aasta jooksul saab enamik vasakul asuvast kraamist kas ära kasutatud või visatud ja eesmärk kõigest vanast lahti saada on seega peaaegu täidetud.
Mis tooted võiks minu meelest ideaalis olemas olla?
No muidugi seep ja hambapasta – nende puhul olen tõesti 100% rahul ja kavatsen muud proovida vaid juhul, kui leian midagi veel odavamat.
Hügieeniline huulepulk – soovitavalt mõni võimalikult pehme koostisega, et oleks mõnus peale kanda, ja kerge läikega variant, et siis veidi ka huuleläike eest. Morme on igasugu ökokaid proovinud ja lubas nendest kunagi pikemalt kirjutada – saab siis järgmise valikul ehk tema kogemusi ära kasutada.
Šampoon – ideaalis võiks olla mõni tahke ja täiesti öko, aga see Nurme seebi oma minu meelest näiteks Abikaasale ei sobinud ja ise pole veel julgenud proovida. Lush on mõnus, aga pole jälle öko. Vedel šampoon ei imponeeri mulle väga plastpudeli tõttu, aga juuste puhtus on muidugi olulisem, ega see takistuseks saa. Seni proovitud šampoonid pole ükski eriti sügavat muljet jätnud, nii et otsin edasi. Kui Nurme Seep ei sobi, siis rohkem tahkeid variante ma ökopoes näinud pole ja ilmselt ostan siis järgmisena Sante – sellega olen ema juures pesnud ja sai puhtaks küll, hind pole mu meelest ka ülearu kallis.
Kreem – ideaalis võiks see olla selline, mis kõlbab kasutamiseks üle kogu keha. Kõige tihemini vajavad kreemitamist käed, seejärel jalad, vahel nägu, mõnikord on tuju keha möksida ka. Karta on, et kätele-jalgadele-kehale sobivat kreemi näkku määrida vist väga ei soovitata… Või teab keegi, on mõni selline? Kui mul need viimased poolikud kreemipotsikud tühjaks saavad, eks siis lähen otsinguile – pole õrna aimugi, mis oleks hea. Tahaks sellist, mis niisutaks korralikult, aga samas imenduks kiirelt – kui üldse ei niisuta, pole sest ju tolku, aga liiga rasvane ja aeglaselt imenduv on lihtsalt vastik.
Kui just ei õnnestu leida kreemi, mis sobiks peale ülejäänud keha ka näole, siis ostan näo jaoks ilmselt hoopis mõne õli. Olen küll terve selle talve ilma igasuguse näokreemita hakkama saanud, aga tegelikult tahaks näonahk talveperioodil pärast duši all käimist niisutamist küll – ja miks ma peaks ostma kreemi, mis sisaldab ei tea kui mitut koostisainet, kui sama töö teeb ära ka üks mõnus õli?
Higistamise vastu peaks ka kindlasti midagi olema, aga mis oleks parim variant, see on alles otsustamisel. Ilmselt katsetan miski hetk lisaks olemasolevale kristalldeodorandile veel midagi ökopoes pakutavat, eks näis.
Suveperioodil päikesekaitse ja sääsetõrje ning minule asendamatu punane küünelakk varbaküüntele, ühes sellega muidugi ka küünelakieemaldi.
Rohkem midagi hädavajalikku põhimõtteliselt polegi. Ülalmainitud mõnusa näopuhastusgeeli tõenäoliselt siiski jälle ostan. Ja kuigi kasutan duši all käies karedat pesemiskinnast või käsna, mis minu meelest üsna eduliselt ka kehakoorija eest on, siis vahel tunnen siiski puudust mõnusatest koorivatest kreemidest – nii näole kui kehale. Neid võiks muidugi kodustest vahenditest kokku möksida, võib-olla ka teen seda. Samas võib ka juhtuda, et lähen lihtsama vastupanu teed, sest ma olen siiski naine (kes kasutab kehahooldustooteid niigi liiga vähe), kellele meeldib aeg-ajalt midagi osta, ning muretsen midagi ökopoest. Kui selle Lavera sarja teised tooted sama hästi lõhnavad, siis täitsa võimalik, et ostan lisaks ka kooriva kreemi ja äkki isegi näokreemi (aga seda viimast vist pigem siiski mitte, sest see on kergelt isepruunistuv, ei tunne sellise asja järele puudust, ja pealegi üsna kallis). Ja kehale ehk mõne mõnusa soolaga koorija… Aga võib-olla ka mitte. Ja rohkem asju kindlasti mitte.
Lõhnade koha pealt olen ma äärmiselt pirtsakaks muutunud. Pesu pesema PEAB lõhnatu geeliga, muidu haiseb. Luxis ajas mind täiesti hulluks Palmolive’i mandlilõhnaline vedelseep, mis veel tunde pärast pesemist kätel haises – kunagi kusjuures meeldis sama lõhnaga seep mulle väga, olen seda ostnud. Üleüldse eelistan igasuguste asjade puhul lõhnatuid variante, samas kui leian juhtumisi mõne sellise pärli, mis tõesti meeldib, nagu too Lavera näopesugeel, siis neid kasutades küll ruigan mõnust.
Kokkuvõttes võib öelda, et areng võrreldes kahe ja poole aasta taguse ajaga on märgatav. Kolme aasta täitumisel saan loodetavasti teha foto, kus KÕIK asjad on täpselt selliseid, nagu ma tahan.