Mul on puhkus! Ma olen Luksemburgis! Ma saan magada tervelt neli päeva nii kaua, kui ise tahan ja teha täpselt seda, mida ise tahan!
Meil on täna Abikaasaga tähtpäev – viis aastat koos. Ja siin ma siis nüüd olen… Kaugel kodust. No viis aastat on nii pikk aeg, et seda võib viis päeva hiljem tähistada küll 😛
Vaatan Castle’i viimased 15 minutit ära ja lähen magama.
Lend oli sündmustevaene ja jõudis lubatust kiiremini kohale. Kügelesin lennujaamas ja tegin aega parajaks, pool tundi enne bussi väljumisaega läksin peatust otsima ja leidsin selle tänu postide külge kinnitatud siltidele, mis nooltega suunda näitasid – lennujaamast üle tee kuskile majade vahele. Peaaegu nagu too mäng, mida me lapsepõlves mängisime – teate küll, kriidiga asfaldile noolte joonistamine, et teised siis nende järgi otsida saaks.
Maris ütles, et Gare Centrale on viimane peatus, mistõttu mina eeldasin, et lähen maha siis, kui kedagi enam bussi ei jää. Otse loomulikult sõitis see buss kuskile edasi, sain küll õnneks teise sama firma bussiga tagasi, ainult peaaegu pool tundi pidin ootama, et viis minutit sõita saaks. MINUL polnud midagi häda, mina ootasin soojas bussis… Maris, vaeseke, pidi õues külmetama.
Tukkusin lennukis ja enamik bussisõidust ka, nüüd pole üldse und – ma ei ole küll VÄGA ammu kell viis hommikul üleval olnud (siin on küll kell õnneks alles neli :D). Ma huviga vaatan, millal uni tuleb ja kaua ma siis magan. Pool üks pean välja minema, nii et kiiret pole kuskile.
Pallides anti mulle ööpäevaks tasuta see jubin kasutada, mis põrgatamiste suunda näitab – oh kui mõnus on nii tasemeid ära teha, mängin nüüd usinasti, sest kauaks seda ilmselt enam pole 😛
EDIT: Krt, kaduski juba ära, ainult ühe mängu sain mängida.
Lugesin bussis peaaegu läbi esimese kolmest kaasavõetud krimkast. Mõtlesin lennujaama siiski jala minna, kuna 2 aga täpselt siis ette sõitis, kui peatusest möödusin, hüppasin peale. Ostsin isegi mobiiliga pileti, mis maksis €1.39 – kahe peatuse sõitmiseks. Nojah, mis ma oskan öelda, vanas eas korralikuks hakanud 😀
Kohver kaalub 9,5 kg, väike õlakott 0,8 kg – vähemalt nii väitis mu kodune kaal. Kuni keegi ei sunni, seni ma õlakotti kohvrisse toppida ei kavatse (mahuks sinna vabalt), seal on mu eluks vajalikud asjad, mida lennukis nagunii enda lähedal hoida tahan. Siiani pole keegi kunagi midagi öelnud, ma ei usu, et tänagi probleeme tuleb. No ja kui tõesti juhtub see 1% tõenäosust, et keegi käsib kotid kokku toppida, neid kaalub ja selle 300 grammi pärast irisema hakkab, siis topin kõik pluusid üksteise otsa selga ja panen mantlitaskud kraami täis 😀
Ühest väravast teise jooksutati meid juba ka – esimeses väravas oli mul super hea istekoht, sest ainus pistik oli täpselt leti juures ja vaba koht ka… Nüüdses väravas oli pistik kaugemal, aga noh, vahet pole – kui on tunne, et tuleks sappa seisma minna, siis panen arvuti kinni ja loen seal raamatut. Kuniks aga lastakse netis olla, ilma et aku kannataks, seniks kasutan võimalust. Mängin näiteks palle, pole seda ammu teinud 😛
Praegu on siin veel igatahes täiesti rahulik – masse pole. Kuna ma olen üksi ja seega pole mingit vahet, kus ma istun, siis ei juhtuks muidugi miskit, kui ma ka kõige viimasena lennukisse saaks… Peaasi, et mu kohver kuskile mahuks. Soovitavalt mitte teise lennuki otsa 😀
Puhkus alaku!
Otsisin kõrvaklappe, leidsin kaks paari – no sellised tavalised, nööbid. Mõlemaga on nii, et kui heli on põhjas, siis taustamuusika on isegi liiga kõva, aga inimeste rääkimine see-eest jube vaikne. Kus see loogika on? Ma ei saa ju ühel videofailil kahte erinevat heli korrigeerida 🙁
Mu lend läheb homme õhtul 21.45. Online check in on tehtud. Alguses mõtlesin minna seitsmese bussiga, mis jõuab kohale kümme minutit enne üheksat, aga ma vist siiski ei hakka riskima ja lähen pigem kuuese bussi peale.
Mõtlesin lennujaama jala minna, aga tõsi ta on, et kaks kilomeetrit ülesmäge ronida ja seda saastunud õhku sisse ahmida pole just erilist mõtet, seega lähen need paar peatust ikka bussiga.
Juurdlen selle üle, kuidas ennast reisil lõbustada. Arvuti aku peab ilmselt 2-3 tundi, ma täpselt ei teagi. Kui saaks seda vahepeal laadida, oleks kõik mured lahendatud, vahiks aga Castle’it (mm, kõrvaklapid pean kuskilt otsima). Tallinna lennujaamas pistiku leidmisega kindlasti probleeme ei teki, aga Frankfurt Hahn tundub olevat sihuke pisike ja äkane, lisaks jõuame sinna nii hilja, et enamik kohtadest on ilmselt kinni, mis vähendab pistiku leidmise tõenäosust veelgi. Lend peaks jõudma 23.10 ja buss Luxi läheb 00.20, seega on jälle tunnike vaja surnuks lüüa. Maris muidugi rääkis, et ükskord, kui ta varakult bussi jõudis, siis bussijuht näitas talle kätte ainsa pistikuga koha bussis, nii et ta sai rahus läpakat kasutada, ma võiks ju sama üritada… See pole aga midagi kindlat.
Muidugi on lootus, et mul tuleb uni, nii et magan kõigist kolmest otsast olulise aja maha, aga tundes ennast ja oma reisiärevust, ei saa selles kindel olla.
Ühesõnaga tunnen puudust e-lugerist 😛 Ainus ilukirjanduslik teos, mis mul hetkel pooleli on (ja ma ei kavatse mingit tõsisemat lektüüri kaasa võtta, pole tuju – puhkus olgu täielik puhkus), on 800 g kaaluv hardback, mida ma oma 10 kg kaalulimiidiga pagasisse just hea meelega ei pane. Lisaks on mul kodus hunnik läbi lugemata Öölasi – tundub, et nendest paar-kolm tükki kaasa võtangi. Lennukis ilmselt loen ja bussis olen arvutis, sest lennukis on valge, bussis aga pime. No Pärnu-Tallinn bussis võin vast küll ka arvutis olla, lennujaamas ju saan juhtme seina torgata. Samas ma ei tahaks väga viimaste seas lennukisse jõuda, mis tähendab, et osa ajast pean sabas seisma, ehk peaks siis ikka pigem läpaka akut hoidma ja senikaua raamatut lugema, kuniks Luxi bussi jõuan.
Tagasiteel on selles mõttes lihtne, et esimene ots on Lux-Frankfurt buss keset pimedat ööd ja kui mul und pole, siis muudkui kulutan oma akut, hiljem lennukis ja Tallinn-Pärnu bussis on piisavalt valgust, et lugeda.
Hästi olulised mured, eks 😀 Aga no ma tahan TÄIEGA nautida seda kõike, see on võimalus, mis tekib haruharva. Nii äge, ma pole nii ammu lennanud ega üksi reisinud! Ilmateade muidugi lubab terveks mu reisi ajaks vihma, aga ma lubasin Marisele, et võtan siit päikese kaasa, seon nööriga lennuki taha 😛 Nii et eks me näe! Mm, mis ma küll selga-jalga panema peaks 😛 Põnev, põnev!