“Kõigest” poole rohkem tunde läkski, et panna mind uskuma lubade saamise võimalikkusesse 😛 Viimased paar sõidutundi on mul tõepoolest tunne, et mingid asjad hakkavad meelde jääma, mingeid asju oskan juba paremini teha, mingeid asju suudan paremini jälgida, üldse on kõik kuidagi sujuvam.
Parkimises on tunda edusamme, aga see vajab veel tublisti lihvimist. Liiklusmärke unustan pool ajast vaadata, oluline on see peamiselt siis, kui magan maha fakti, et tänav on ühesuunaline, sealt tekivad ju kohe paiknemise probleemid, no vasakpöörde puhul siis, eks. Kiirusepiirangud hakkavad ikka silma, kui rada vaja valida, siis näen ka õigel ajal, aga just need ühesuunalised tänavad… Osa on muidugi juba peas ka, aga mitte kõik 😛
Tagasipööre esimesel võimalusel on käsk, mis tavaliselt juhtme kokku ajab. Ma ei tea isegi, miks 😀 Samas olen ka sellega viimasel ajal üsna hästi hakkama saanud.
Isegi jalakäijaid, st ülekäiguradasid siis peamiselt, eks, suudan juba üsna hästi jälgida.
Maanteesõit laabub ka kenasti (täna just käisime üle pika aja).
Miskipärast on igas tunnis nii, et peaaegu terve tunni sõidan kenasti suuremate vigadeta ära (õpetaja muidugi kommenteerib asju, mida võiks veel paremini teha) ja siis tunni lõpus teen mingeid täiesti absurdseid pläkke. Näiteks ütleb õpetaja, et keera vasakule ja ma keeran selle asemel paremale. Ja nii mitu korda järjest 😛
Vahel “unustan” ära, kellele teed andma pean. Keerulisemate fooride all ikka vahel mõtlen, millal ma nüüd sõitma pean, kas kellelegi teed anda tuleb jne 😀
All in all, ma ikkagi arenen 😀 Kui nüüd saaks veel parkida, neid va ühesuunalisi tänavaid tähele paneks ja pea olulistel momentidel tühjaks ei läheks, siis võiks ju varsti täitsa eksamile minna. Juuni lõpuks lube kätte ei saanud, aga suve lõpuks pean saama!
Ma võtsin ainult ühe lisatunni… Sinu jutu põhjal on sul päris pikk tee veel harjutada. Oled kokku arvutanud palju laod tänase seisuga maksma on läinud?
€620 on siiani läinud, kõik ülejäänud lisatunnid ja ARKi €90 veel lisaks. Ehk korduseksamit tegema ei pea 😛
Aga jah, aitäh “julgustamast” muidugi…
Tere! Ole sinu vahva blogi pikaajaline fänn :). Kui mina kunagi autokoolis käisin oli mul ka probleeme selle paremale keeramise käsuga, millal ma automaatselt hoopis vasakule keerasin, ja kui õpetaja küsis, et miks ma nii tegin vastasin ma: ei saa praegu paremale keerata. Tegelikult ju loogilist seletust asjale pole. Aga tagant järgi naljakas mõelda. 🙂
Mina hakkasin autojuhtimise õppimise ajal vasemat-paremat segi ajama ja vahest ajan autos siiamaani. No see tuleneb ju otseselt eesti keelest. Parem on ju see kõige parem ja tähtsam, eksole. Ja kuidas siis saab olla, et mina kui juht ei ole see kõige parem(al). Nii et mulle ilmselt sobiks inglismaal sõita.
Aga küllap on need lõpuvead sul sellest, et inimene üldiselt ei kannata pikka keskendumist välja ja aju hakkab ära väsima. Eksam nii pikk ju pole, nii et on lootust värske püsida.
Ja mõne aasta pärast sa sõidad nagu vana kala (eeldusel, et pidevalt sõitmist saab tulema).
Ma tean nii paljusid inimesi kellel sama probleem selle parema ja vasaku poolse käsu täitmisega, mina kaasa arvatud. Probleem sai samuti alguse autokoolis käies ja kestab siiani just autos olles.
Näiteks taksoga sõites teed juhatades tihti mõtlen paremat aga ütlen vasak või vastupidi. Nüüd olen juba nii kogenud, et kui ütlen siis näitan käega samal ajal ka, et öeldut kinnitada… siiski juhtub mõnikord, et näitan ühele poole aga ütlen teisele poole. No tõesti nagu oleks aju lüngad või midagi.
Samas autot juhin väga hästi ja sõiduga ei ole kunagi mingeid probleeme olnud vaid juhendeid jagades 🙂
See ei olnud mõeldud “julgustamisena”, lihtsalt kui ma mõtlen, millises “seisus” ma ise kunagi eksamile läksin, siis ma olin sellisest faasist ammu möödas. Sinu faas meenutab mulle sellist esimest tundi ja järgnevat. Mõned inimesed on harjunud korraga palju asju tegema (loe: käiku vahetama, liiklusmärke jälgima, peegleid jälgima jne), olin ise ühes teises valdkonnas enne aastaid pusinud, mis nõudis käte-jalgade koostööd ning lisaks veel silmadega lugemist, ehk siis pillimäng. Aga nagu ka pillimängus, siis harjutamine teeb meistriks 🙂 Ja et veidigi seda ühelisatunni juttu vähendada, siis ma käisin ise platsi harjutamas, lisaks mõnikord maanteel ja mõned harvad korrad ka linnas sõitmas. Vabandust, et “julgustasin”!
Ma tegin ikka võidukad sada tundi sõitu kokku. Eksamil käisin paar korda, enne korduseksamit võtsin meeldetuletavaid tunde; lisaks mahtus sinna ka paar korda tipptundi s.t. seisin kogu raha eest ummikus ja ei sõitnud, aga vajalik seegi.
Sa kindlasti tead seda, aga ma siiani meenutan, et üks meie grupi omadest võttis puhkust ja sõitis iga päev paar nädalat järjest ja sai kohe load ka. Ma sain käia korra nädalas ja see oligi peamine ‘saja tunni’ põhjus.
mina näiteks ei teegi vasaku ja parema poole vahel eriti vahet, või noh, kui mul on rahulikult aega mõelda, siis ma muidugi tean, kumb on kumb, aga järsku ja lambist…. oh ei. autokooli õppesõitude ajal oli äärmiselt tavaline, et ma pöörasin täiesti suvalistes suundades ja käsklused “vasak” ja “parem” ei oma minu jaoks siiani mingit tähtsust… ei autoroolis, tantsutundides ega tänaval tee juhatamisel.
õnneks olen ma täheldanud, et see autojuhtimist ei sega 😉 no ja mul on siiani meeles, kuidas alguses tundus ilmvõimatu ja täielik kõrgem matemaatika teha KORRAGA nii palju asju, et vahetada käike, jälgida liiklust, vaadata märke ja neist aru saada… aga sellega harjub. ma muidugi sõitsin ka tohutult palju (tunde võtsin koolis ainult kohustuslikud 40, aga sõitsin absoluutselt iga päev oma isikliku juhendaja ja oma autoga).