Kui nüüd kõik päris ausalt ära rääkida…

…siis Abikaasa on nüüdseks kaks nädalat Norras olnud.

Kui ma esimest korda meie välismaale kolimise plaanid teatavaks tegin, siis mainisin ka, et Norra oli Soomega võrdne variant, aga erinevatel põhjustel langes tol hetkel ära. Juhtus aga nii, et Soome ots sai esialgu ajutine. Ja Norra, mille kohta üpris palju mõelnud, uurinud ja arvutanud olime, jäi südamesse. Nii et ma ütlesin sõbrannale, kelle kaudu see pakkumine tuli (tema mees läks aasta alguses ja ta ise lastega kevadel järele), et kui asjalood selgeks saavad ja koht vabaneb, siis andku teada, me oleme endiselt huvitatud.

Ega me ju ei teadnud, kas võimalus üldse avaneb või mitte. Häälestasime ennast tol hetkel ikka pigem Soomele. Aga ühel päeval sõbranna helistaski – ütles, et kõik asjad on nüüd selged ja koht vabanes ka. Et hommepäev võiks alustada. Nii kraapisingi kokku viimased sendid, et lennupilet ära osta ning poolteist nädalat hiljem lendas Abikaasa Helsingist Bergenisse.

Eks Norral on muidugi miinuseid ka. Peamine neist kindlasti öine töö – postivedu autoga, vabad on vaid riigipühad, puhkuseasendaja tuleb ise otsida ja välja koolitada, muidu igal öösel 5,45 tundi tööl. Pluss lisaotsana neli päeva nädalas kaubavedu, ca 16h või sinnakanti iga nädal siis juurde. Aga Abikaasa jumaldab autoga sõitmist – on varemgi korduvalt öelnud, et võiks seda hea meelega mõnda aega põhitööna teha. Samuti on ta kuldmagaja – legendaarne selle poolest, et magab ükskõik kus ja ükskõik millal (nagu ma aru saan, tundub kujunevat nii, et magab 4h enne ja 4h pärast tööd vms, ehkki alguses on vaja rohkem teha ja elu on sellevõrra hektilisem). Nii et asjaolusid arvestades võib paar aastat nii elada küll, sealne palk on seda täiega väärt. Ja oleme leidnud ka vähemalt kaks sõpra, kes on nõus meid vajadusel asendama tulema, kellele pole paar nädalat Norras (nädal õppimist, nädal reaalset tööd – umbes nii, arvan ma… ja õppima peab ainult esimene kord :D) mingi probleem, palk on lihtsalt nii hea.

Külli on mu ülikooliaegne korterinaaber ja väga hea sõbranna, kellega olen viimastel aastatel üsna harva kohtunud ja iga kord kahetsenud, et tihemini ei jõua – me klapime jube hästi. Ja meil on samadel aastatel sündinud lapsed – tema poiss sündis augustis 2008, minul augustis 2010, minu plika sündis novembris 2008, temal novembris 2010 😀 Nii et hea sõber on olemas, samaealised lapsed ka (muidugi oleks Soomes olnud Abikaasa õega täpselt sama teema, nii et selle poolest võrdselt hea seis).

Elukallidus on muidugi jah kõrgem, aga üürid on Bergenis ja Helsingis üsna sarnased, taaskasutus on Norras sama popp kui Soomes, lasteaiatasu, arstiabi ja kütusekuluga oleme ka üldjoontes kursis (bensiini peab töösõitudeks ise ostma, nii et sellele läheb palju), söögi pealt tuleb suurim vahe, aga kindlasti mitte nii suur, kui palju palk parem on.

Ja Norra on üldse nii põnev! Erutab tunduvalt rohkem kui Soome (mis oleks ka kahtlemata äge olnud). Bergeni kliima tundub mulle ka sobivat, sest Golfi hoovuse tõttu seal talvel üle -8 tavaliselt ei minevat. Jaanuaris ja juulis võib muidugi sama ilm olla, soojad riided peavad aasta läbi käepärast olema, sajab tihti… Aga ma ei kannata liigset külma ega liigset kuumust, nii et -8 ja +20 vahel opereerimine sobib mulle suurepäraselt.

No ja muidugi veel see, et Norras pole mul vaja lasteaiakoha saamiseks tööl käia. Kui kuskilt mingi paber võtta, siis pidavat isegi eelisjärjekorda saama, sest välismaalased peavad integreeruma. No igatahes on sellega palju pinget maas – Abikaasa palk on nii korralik, et elame ära ja saame ka säästa, seega me saame rahus minna, paberid korda ajada ja sisse elada, lapsed lasteaeda panna ja alles siis võin ma rahulikult töö otsida. Lisaboonuseks veel see, et Abikaasal on päevad suuremalt jaolt vabad, mis lahendab ka küsimuse, mis saab siis, kui lapsed kodus haiged, aga mina pean olema tööl. Nad on juba piisavalt asjalikud ja saavad endaga ise nii palju hakkama, et nende kõrvalt annab vabalt tukkuda 😀 Ega see muidugi mugav variant pole, aga siiski ajutiselt täiesti tehtav.

Norra keele õppimine saab lõbus olema – tunduvalt suurem väljakutse kui Soome keel. Eks näis, kuidas me sellega hakkama saame 😀

Halb on see, et Norrast tihti kodus ei käi, nii et Abikaasat ei näe me nüüd enne, kui ise Norrasse lendame. Skype õnneks aitab igatsust leevendada, täna saime just pikalt rääkida. Ja kõigi eelduste kohaselt saame septembri lõpus lastega järele minna. Või noh, halvemal juhul jääb oktoobrisse… Aga loodame ikka parimat.

Tagasi tahaks tulla suveks 2015 ja kui kõik sujub plaanipäraselt, peaks see kenasti välja mängima. Aga eks täpsemalt selgub siis, kui reaalselt koha peal oleme – näis, kuidas eluke täpselt kujuneb.

Igatahes – ma olen väga rahul ja väga põnevil. Nüüd vaja veel ainult load ära teha ja Abikaasal korter leida, siis juba saabki minna!