Harjutused iseseisvaks eluks

Ma olen alati olnud äärmiselt mugav inimene ning eelistanud käia poes ja mujal ilma lasteta. Alati on selleks piisavalt võimalust olnud, nii saab ju asjad kiiremalt aetud.

Kuni laps on kärus, seni on temaga lihtne ringi käia, aga kui nad juba omal jalal liiguvad, siis käivad aeglaselt, väsivad kiiresti ja näpivad kõike, mida ei tohiks. Teate ju küll 😉

Isegi nüüd, suvel, kui Abikaasa oli välismaal ja ema ka ära, polnud mul vaja kuskil lastega koos käia – õppesõidus käies ikka keegi hoidis neid ja pärast oli hea ka poest läbi lipata. No ja muidugi olid meil kogu aeg sõbrad külas, nii et poodi lipata võisin tegelikult vabalt peaaegu igal ajal.

Aga nüüd olen juba kaks nädalat täitsa kodune olnud, sest õppesõidud said läbi ja linnas käimise kohustust seega pole. Sõbrad käivad nüüd koolis-lasteaias ja saavad külas käia vaid nädalavahetusel. No ja ega ma ju paljalt sellepärast, et poodi minna, ei hakka iga kord lapsehoidjat kutsuma.

Niisiis on esimest korda elus selline hetk, kus ma käin üksi regulaarselt kahe lapsega poes. Ja teate, üllatavalt mõnus on.

Kõik sai alguse ühest õhtust, kui mu kõht sai õhtusöögi ajal hirmus täis ja tundus, et veidi värsket õhku kuluks ära. Ilm oli olnud kehv, nii et lapsed polnud ka väljas mänginud, seega mõtlesingi, et läheks õige koos poodi, saaksime kõik veidi liigutada. Käik läks kenasti ja nüüd olemegi kogu aeg koos käinud. Tavaliselt Selveris, vahel lähedal asuvas lihapoes, kust ma hakkliha ja sinki ostan.

Teekond kodu-pood-kodu on meil umbes 900 meetrit – just paras maa, mille julgelt ühe kaheaastasega ette võtan. Suvel rannas käies oli teekond kokku üle 3 km, siis oli Poiss kärus ja Plika kõndis kenasti, koduteel küll enamasti väsis veidi ja tahtis sülle.

Aga jah, Poisiga polnud üle kilomeetri varem kõndinud. Täna siis otsustasin, et võtame ette ja läheme suurde Maximasse, sinna ja tagasi on kokku vist ca 1,8 km.

Suurepäraselt läks, Poiss ei ilmutanud mingeid väsimuse märke! Üht otsa kõndisime vist umbes 25 minutit, sama kaua olime poes ja sama kaua tulime tagasi. Poes läks nii kaua sellepärast, et seal on lastele laud koos Legodega, kus saab nendega ehitada. Ilmselt mõeldud pigem suurematele lastele, kelle võib niikauaks sinna istuma jätta, kuni vanemad käivad süüa ostmas… Mina muidugi passisin sealsamas.

Aga jah – nüüd, kus mul kuskil mujal käimist pole, on need lastega poes käimised täitsa mõnus vaheldus. Poisi panen ma poes kärusse istuma, sest tal järgi joosta oleks liialt piinarikas. Plika on aga juba suur ja asjalik ning temaga võin julgelt igale poole minna. Eks ta ikka vaatab ringi ja katsub asju ja tahab kõike osta, aga siis ma räägin, et ostame ainult neid asju, mida praegu vaja on, sest raha on vähe. Põrandale viskunud ja kisama hakanud pole vähemalt siiani keegi 😀 Ja ühe valiku saavad nad alati ise ka teha – millist Karumsi kohukest nad seekord tahavad 🙂 Karums on Eesti omadest puhtama koostisega (te lugege ise, just glasuuri koostist), muid me ei osta. Õnneks on neid Selveris vähemalt neli erinevat, nii et valimist jagub. Maxima üllatas aga täna ebameeldivalt, vanasti oli seal Selverist suurem Karumsi valik, seekord ainult kaks kõige tavalisemat.

Ahjaa, miks me täna üldse kaugemasse poodi läksime – me läheme homme Tallinnasse sünnipäevale ja tahtsime kinki osta, Maximas on parem mänguasjade valik. Sel ajal, kui lapsed Legodega ehitasid ja mina selle vahekäigu riiulite valikuga tutvusin, turgatas mul muidugi pähe, et mul on kodus olemas täiesti ideaalne kink, mille olin kunagi ostnud varuks just selle mõttega, et hea mingil puhul mõnele oma laste vanuses rüblikule kinkida. Nii et täitsa ilmaasjata küsisin kingituse ostmiseks vihjeid ja läksin kaugele poodi… Aga ma usun, et see kink meeldib ka väga ja tegelikult oli mul nagunii vaja suhkrut osta, €1.34/500g rafineerimata suhkrut saab ainult Säästukast ja Maximast. Vaja ju külakostiks küpsetama hakata ja suhkur vist olekski muidu otsa saanud. Nii et kõik on absoluutselt suurepärane. Vajalik kraam olemas, raha kulus plaanitust vähem, lapsed said mängida, saime kõik ennast liigutada ja mina tean nüüd, et 2 km teekonna võib Poisiga rahus ette võtta.

See mu eesmärk ongi, nendega järjest pikemaid maid jala käia. Ja harjutada neid viisakalt poodides käima. Nii on endal hiljem palju kergem 🙂