Reisisellid jõudsid koju

Tallinnaga on viimasel ajal garanteeritult nii, et koju tagasi jõudes ajab positiivsete emotsioonide kuhi suisa üle. Kõik inimesed on lihtsalt alati nii toredad. Polnud mingi erand ka seekordne reis.

Reisisin esimest korda elus üksi kahe lapsega bussiga teise linna. Tavaliselt ju alati autoga ja seega on juhi näol ka alati teine täiskasvanud kaasas olnud. Seekord siis täitsa üksi ja ainult ühistranspordist sõltuv. Muidugi sai lõpuks õnneliku juhuse tahtel nii, et Tallinna piires sain mitu korda küüti, mis elu tunduvalt kergemaks tegi. Üldiselt läks kõik paremini, kui ma oleksin osanud lootagi. Lapsed on asjalikud :)

Olgem ausad, ma tükk aega kaalusin, kas üldse lähen. Üksi kahe lapsega kaks tundi bussis tundus piisavalt hirmutav. Aga Haide põnnil oli sünnipäev ja ma polnud neid nii ammu näinud ja kartsin, et äkki muidu ei näegi enne Norrasse lendamist ja siis ei näe ju ei tea kui kaua… Ühesõnaga otsustasin, et tuleb ikka minna. Hea otsus :D

Eile planeerisin bussisõidu laste lõunaune ajaks naiivses lootuses, et nad ehk bussis magavad. Imelise kokkusattumusena sõitis sama bussiga Tallinnasse ka Abikaasa õde, kes oli paariks päevaks Soomest Eestis käimas (sattusime kokku bussijaama juures asuvas saiakohvikus :D), nii et tema võttis Plika enda kõrvale istuma ja mina Poisi… Jagatud vastutus on ikka kohe palju kergem. Plika isegi magas, Poiss vahtis terve tee aknast välja ja kustus veerand tundi enne kohale jõudmist :D Meie saime ka lobiseda ja oli igati tore.

Ülejäänud päev möödus mõnusalt ja rahulikult Haide pool – pidasime sünnipäeva, sõime head ja paremat, jutustasime, lapsed kaklesid tõukeratta ja kolmerattalise pärast :D

Tänaseks oli planeeritud kaks külaskäiku ja sujuvalt lipsas nende vahele veel kolmaski käik. Algul mõtlesin lõuna ajal tagasi sõita, aga kuna eelmisel päeval polnud bussis magamine toiminud, siis arvasin, et pole vahet, sõidame õhtul.

Hommikul pidin kell 11 paiku minema Haidele mõnusalt lähedal elava blogituttava juurde, kes mulle Norra keele õpikuid pakkus. Nojaa, lobisesime mõnusasti hommikul Haidega kohvitassi taga, kuni järsku märkasin, et kell on peaaegu 11. Pakkisime siis kiirelt lapsed sisse ja hakkasime õiges suunas jalutama, aga kuna kaheaastaste tempo pole teadagi ülearu kiire, siis 450 meetri kaugusele kohale jõudsime nii umbes pool kaksteist :D

Siis veetsime ütlemata mõnusad poolteist tunnikest ilusas korteris toredas seltskonnas, mina nautisin lattet, šokolaadimuffinit ja mõnusat jutustamist, kuni lapsed omavanuste perepreilidega mängisid. No ja jutustamise ning nautlemise sekka vaimustusin taas kord ühest ilusast kodust ja laste mänguasjadest ja nii edasi. Nagu tavaliselt :D

Siis läksime tagasi Haide poole, panin Poisi magama ja pärisin Plikalt, kas too soovib sinna mängima jääda või minuga kaasa tulla, sest ma pean korra bussiga ära käima ja ühe koti ära tooma. Plika, suur bussisõidu fänn, tahtis muidugi kaasa tulla.

Siinkohal ma korraks katkestan Tallinna-seikluste kirjelduse, et pikkida vahele üks teine jutt. Marit on üks mu paljudest lahedatest blogituttavatest, kes ise blogi ei kirjuta, aga mind kommenteerib tihti, me oleme paar korda kohtunud, üksteise FB-s ja nii edasi. Meie kohtumised on siiani olnud põgusad, nii et kohvitassi taha maha istuda ja jutustada pole seni aega olnud. Kõige esimest korda kohtusime temaga kunagi siis, kui ma rasedana Plikaga nädalaks Londonist Eestit väisama tulin, väljas oli -20 kraadi ja Plikal puudusid soojad talveriided. Maritil on juhtumisi minu lastest täpselt kaks aastat vanemad lapsed ja nii ta siis pakkus ilmselt blogikommentaarides välja, et võib tuua mulle Plika jaoks soojad traksikad. Tõigi, lennujaama :D

No ja siis ükskord ma kirjutasin blogis, et tahaks vahvliraudu, kas kellelgi on üle. Marit ütles, et tule võta :D Ükskord ma kirjutasin blogis, et lastele on kelku vaja. Marit ütles, et tule võta :D Vahvliraudadega rändas minuni veel suur kotitäis lasteriideid… No ja nüüd seekordse kohtumise põhjuseks oli seik, et Marit pani FB-sse üles imenunnu nukuvoodi pildi koos kommentaariga, kas keegi tahab endale või viskan ära. Mina muidugi karjatasin, et ära viska :D Nii juhtuski, et kuna ta nagunii oli samasse kanti tulemas, siis ta tõi mulle selle voodi laupäeva õhtul lihtsalt ära. Ma tean, ma olen hästi mõistlik, ise välismaale kolimas, vaja ju kraami juurde… Aga ma olen just konkreetselt nukuvoodist puudust tundnud ja ma teadsin, et lastele see hullult meeldiks :D Nojah.. Saime siis paar minutit lobiseda ka ja ühtlasi mainis Marit, et oleks tahtnud mulle veel mõned riided anda, aga mõtles, et kuidas ma siin neid viin, ise lastega ja asjad näpu otsas. Nojaa, aga mul on just Plikaga häda, et kui vanasti oli kapp parajaks saamist ootavaid riideid täis, siis nüüd on varud oluliselt kahanenud ja õueriiete osas praktiliselt olematud (see oli suur õnnepäev, kui me Krati käest nüüd hiljuti mõned joped saime, ma juba valmistasin ennast vaimselt ette kaltsukaid tuulama, seal on aga teadagi nii, et kui sul on vaja konkreetselt mingis suuruses kindlat riideeset, siis raudselt seda ei leia)… No ja kui mulle siis mainiti jopet ja kilepükse :D Eksju…

No ühesõnaga ma ise juba naeran, et pole olnud aega Maritiga kohvigi juua, aga kogu aeg ta muudkui annab mulle midagi. Tema selle peale alati vastab, et tal on elamine nii väike ja asju nii palju, et temal on sama suur rõõm neist lahti saada. Ma ikka loodan, et ükspäev me jõuame kohvitada ka :D

Igal juhul nii läkski, et ma otsustasin, et lähen lastega laupäeval tagasi hoopis õhtupoolikul, mitte lõunal, panen Poisi Haide pool magama ja käin siis ise kärmelt korra Mariti juures ära. Vaatasin kenasti aadressi järgi bussiajad välja, pildistasin kaardid üles, et ära ei eksiks, võtsin Plika näpu otsa, sõitsime kenasti kohale, jalutasime kaardi järgi tükk maad, kuni ma lõpuks vastutulijatelt küsisin ja tuli välja, et noh, aadressist oli osa välja ununenud ning et tegelikult oli tegu hoopis puiesteega… Meie olime vaadanud lihtsalt teed :P Niisiis jalutasime sama targalt kogu tee tagasi bussipeatuseni ja siis teises suunas, aga õnneks oli see vahemaa kenasti jala läbitav ja Plika oli väga tubli. Marit ise pidi just too hetk kodust ära olema, nii et ma pidin tema mehele helistama, aga selleks hetkeks, kui me lõpuks õigesse kohta jõudsime, oli ta juba tagasi. Kuna ma olin oma ajagraafikust juba lootusetult maas ja muretsesin, kuidas ma nüüd sealt tagasi Nõmmele saan, ega Poiss äkki juba ei ärka, siis viis Marit mu autoga ära. Ja pakkus, et võib mu autoga linna ka ära visata, sest viimane külaskäik oli plaanitud Krati poole, kes nagunii üsna bussijaama lähedal elab. Alguses pidin sinna ju lõuna ajal otse pärast esimest külastust minema, siis oleks saanud ühe bussiga ja lihtsalt, aga Haide poolt oleks olnud juba ümberistumine, lisaks oli mul kogemata tekkinud üpris suur kott :D Ühesõnaga kasutasin lahke pakkumise rõõmuga ära, jätsin Plika autosse, kablutasin üles, toppisin magava Poisi riidesse, kes selle peale ärkas, aga tavapärast virilust ennetas suurepäraselt lubadus, et läheme nüüd AUTOGA ja Krati plikale külla – tema on Poisil hästi meeles, oleme ju varemgi külas käinud ja nemad meil ka…

Niisiis viis Marit meid Krati juurde ja jube hea oli, sest tõesti, selle suure koti ja kahe lapsega kahe erineva bussiga sõitmine poleks olnud üldsegi mitte meelakkumine.

Krati juures jõudsime olla ainult tunnikese, sest mul oli vaja poole kuuese bussi peale jõuda, muidu poleks ema viitsinud meile enam Pärnus bussi vastu tulla. Aega oli vähe, aga tore oli ikka (noh, nagu tavaliselt :D) –  mina sain hinge tõmmata ja juttu puhuda, lapsed said mängida, Plika sai endale veel mõned riided. Ja lõpetuseks viis Krati mees meid autoga bussijaama ära, sest ca 1,5 km pikkune jalutuskäik oleks laste ja kottidega jällegi tiba tüütu olnud.

Bussijaama jõudsin kolm minutit enne bussi väljumist – kassast aega piletit osta polnud, sularaha jäi täpselt 60 senti puudu. Bussijuht oli õnneks mõistlik, nagu lootsingi – andis pileti ja lubas mul Pärnus selle eest maksta, ema oli ju vastas ja sai puuduoleva raha anda.

Olin täiesti kindel, et kuna Plikal jäi lõunauni vahele, jääb ta bussis magama, aga tutkit – alguses küll tundus, et jääb, aga siis otsustas, et tahab ikka istuda ja nii nad terve tee jaurasid. Plikaga pole häda, ta on juba asjalik, aga Poisil oli seekord rohkem energiat, tahtis muudkui ühe istme pealt teisele ja sealt kolmandale minna (buss oli pooltühi, ruumi jagus), lõpuks ma enam ei viitsinud ja käskisin tal paigal istuda, seekord polnud aknast välja vaatamine enam nii huvitav ja ma väsisin äkitselt nii ära, et ei jõudnud teda ka suuremat lõbustada. Õnneks kisa siiski ei tulnud, lugesime maantee poste ja saime hakkama.

Pärnus käisime kõigepealt ema juures, kes tahtis, et ma tal midagi arvutis korda teeks ja ühtlasi saime süüa ka. Lõpuks koju jõudes oli “mõnusalt” külm – tegin kiirelt tule alla, tõin teiselt poolt lastetuppa ka lõpuks radika ära, kella üheksaks said lapsed voodisse ja kui ma laulud olin ära laulnud ning ukse kinni panin, ei kostnud sealt toast mitte üks piuks… Vastupidiselt tavalisele.

Ahjaa, esimene asi, mis koju jõudes tehti, oli nukud voodisse magama panna. Kõik mahutati ära :D

Nüüd on mõnusalt soe, pakkisin kotid lahti ja koristasin segaduse ära, tükk aega võitlesin endaga ja juurdlesin, kas viitsin blogi kirjutada või mitte… Aga otsustasin siiski pingutada, sest emotsioonid on kõige paremad ikka värskena.

Ühesõnaga ääretult tore oli. Nii sünnipäev kui kõik tänased külaskäigud. Kõige ägedam on see, et KÕIK inimesed, kellega kohtusin, on mu elus tänu blogile. Isegi Haidega, kes on mäletatavasti mu isapoolne õde, hakkasime suhtlema alles veidi enne Plika sündi tänu sellele, et ta mu blogi peale sattus… Ja Kratt ja Marit ja kolmas uus ja tore tuttav, kes kunagi kirjutas blogi Miss Positiivse nime all… Ühesõnaga jah, blogi kirjutamine on mu ellu nii palju toredaid inimesi toonud, et suisa hämmastav. Ja aeg-ajalt tekib neid sedapidi muudkui juurde.

Mulle meeldib, et kõik inimesed on nii ilusad ja head :D