October 2012

Stiilipäevik, vol 2

Oh sa… Ma olen viimased tund aega peegli ees keerutanud ja erinevaid riideid selga proovinud. Sealhulgas kõiki neid lipse ja vöösid ja käevõrusid ja kõrvarõngaid ja…

Ja ma üritan nüüd aru saada, mis hetkel mu stiil muutus? Mäletan, et pärast Plika sündi käisin küll veel vahel lipsuga ka ringi… Aga jah, olgem ausad, siiski harva.

Kui me vahepeal Londonis elasime, siis ju ostsin ka riideid kokku. Maitse oli küll tol hetkel veidike naiselikum vs eelnev pungisem…

Ah, see on vist ikka see laste värk. Kui on titt, oled temaga enamasti kodus, eriti kuskil käima ei pea, kui lähed, siis vaatad ainult, et kiirelt ja mugavalt riidesse saaks. Nii see lähebki. Ja nii lõpuks tundubki, et kuhu mul ikka minna, et ennast üles lüüa. Ehkki tegelikult pole see mingi hull üles löömine, vaid noh… Lihtsalt enda ilusaks tegemine 😀

Nojah, tõsi ta on, et ega mul KÄIA suurt kuskil ei ole 😀 Ja ausõna, nagu mainitud, Selverisse minemiseks ma ennast viimse detailini üles lüüa ei viitsi. Seda enam tuleb kõik nood muud vähesed käigud ära kasutada ja ennast ilusaks teha.

Ostunimekirja lisandus must pluus ja/või sviiter, millega oleks hea lipsu kanda 😛 See must angoorasviiter, mida vanasti kandsin, on liiga lühike ja liiga ümber…

Istun siin praegu, ühes jalas Aipi tanksaabas, teises jalas Ecco saabas ja üritan välja mõelda, kumb rohkem meeldib. Vist isegi Ecco 😀 Ma juba vahepeal hakkasin kahtlema, kas ma oleks pidanud ikka teistsugused saapad ostma, aga ei, nüüd olen jälle väga rahul. Bergenis ju kogu aeg sajab ka, nii et Gore-tex on must be. Ja need saapad näevad mu mustade ümber teksadega ikka häbematult head välja.

Need mugavad-igavad pika säärega saapad, millele just uue luku panna lasin ja isegi kaks korda kanda jõudsin, mida kaks eelmist talve kogu aeg kandsin ja millest mul oksendamiseni kõrini on, jäävad nüüd küll kappi seisma. Praegu on nendega palav, praegu on kingade aeg. Ja kui kingadega külm on, siis ainult Eccod!

Mustad ballerinad tegin puhtaks ja panin üldse kappi ära, et poleks võimalustki harjumusest jalga lükata, niigi olen kogu aeg ainult nendega käinud. Ja praegu on nendega nagunii külm, eriti rattaga sõites. No ma olen üldse külmavares, eks 😛

Ja mu ehtekarbis on nii palju ilusaid asju!!!

Eh. Rõõm. Oleks nüüd ainult kuskile minna 😛

Oh issand, tabasin end just ketserlikult mõttelt, et tegelikult oleks ju siiski kena, kui mul oleks üks puuder ja huuleläige… Ja äkki isegi ripsmetušš? Mis mul viga on 😀

Stiilipäevik, Tikri eri

Lapsed said täna ema juurde saadetud, et rahus elamist kokku pakkida. Siis aga avastasin, et Humanas on viimane päev enne uut kaupa, st sigaodavad hinnad ja küsisin Kaidilt, kas ta tahaks äkki minna. No ja kui me juba poodides olime, siis käisime mujal ka.

Ei, ma ei ostnud midagi peale ühe musta pluusi Humanast. New Yorkeris küll proovisin mitut asja selga, lõpuks ei suutnud kahe ühe lõikega pluusi vahel valida – fuksiaroosa ja sinakasroheline, Kaidile meeldis rohkem roosa, mulle vist roheline. Otsustasin, et jäägu sinna, raha nagunii pole. Kui jääb meelde, siis ehk lähen kunagi emaga läbi ja küsin tema arvamust. No roosat oli M suurust ainult üks ka, nii et see ostetakse nagunii kähku ära. See selleks.

Kodus ma ikka koristasin ka. Tegin korda eeskoja ja panipaigad, sättisin natuke teisel pool, pesin kõik aknad puhtaks, panin talveaknad ette ja nii edasi.

Aga siis tuli Kaidi jälle külla. No ma lubasin kooki küpsetada, tänutäheks ja nii. Sest tõesõna, temaga sõitmas käimised olid ARKi eksamil läbi saamise juures olulise tähtsusega. Nojaa, aga magusat ei saa ju enne süüa, kui midagi soolast põhjaks all. Nii et tegin juustu-küüslaugu-majoneesi möginat, mida enda küpsetatud leivale määrida. Kõige peale veel viil Nele imehead tomatit. Kõrvale tassike kohvi. No ja siis veel lõpetuseks suur tükk kohupiima-õunakooki. Lõpuks oli kõht nii täis, et ei jõudnud isegi siidrit juua.

Siis läksime mu riidekappi rüüstama. No selle mõttega vaatama, et mis ma Norrasse kaasa võtan ja kas on äkki veel midagi, mis ma tahan ära anda. Kaidile olen saanud juba päris palju asju anda, mulle meeldib. Tänagi oli ennist vastastikune suur rõõm, kui talle väga meeldisid need plätud, mis ma eelmisel suvel ostsin, aga mis mulle laiaks osutusid… Tal on laiem jalg ja istusid ideaalselt. Ma nii põdesin, et ostsin ja kanda ei saanudki, nüüd said heasse peresse.

Vaatasin kõik oma riided läbi ja sain mõned veel ära andmiseks kõrvale tõstetud, kui tuli äkki meelde, et mul on ju veel sukakollektsioon. Kraamisin kõik sukakotid kapist voodi peale ja ajasin Kaidi täielikku hämmingusse 😀 Loendasin kokku mitukümmend paari sukki, enamik neist mustriga – paksemad ja võrgud, kummiga ja tavalised… Lisaks põlvikud ja sokid, mis mõeldud just viisakate kingadega kandmiseks, no sellised sukataolised – ka üle kümne paari, mustriga ja võrguga ja… Andsin osad Kaidile, sest no tõesti, need sokid on sitaks hea kvaliteediga ja ei kulu üldse + mul oli näiteks mingi neli paari musti ja teist neli ihuvärvi kummiga sukki, aga kui ma üldse kannan, siis pigem ikka mustriga sukkpükse. Nojaa.

Siis ma hakkasin hädaldama, kuidas tahaks ikka kõiki neid ilusaid riideid kanda, mis mul on, aga need on ju nii naiselikud. Oleks kontoritöö ja nii, siis kogu aeg muudkui lööks ennast üles, aga no niisama on ju kuidagi imelik.

Proovisin kaht paari eelmisel aastal ostetud kingi, mis ma ostsin “kogemata” musti ballerinasid otsides, aga mida selle va liigse naiselikkuse tõttu üsna vähe kandnud olin. Jube ilusad ja jube mugavad, aga no nii naiselikud, eks.

No ja siis ma hädaldasin, et kannaks küll neid kingi, aga mu must jope on nii vaba aja stiilis, et ei sobi üldse kokku. Oleks mantlit vaja, aga need kaks, mis on, on nii õhukesed, et nendega on külm. Aga siis tuli meelde, et tegelikult on üks mantel veel, mis kunagi Londonist ostetud sai. See on just praeguse ilma jaoks mulle, külmavaresele, paras. Selline õhema voodriga villasegune mantel. Ilus, aga nii naiselik, eks.

Proovisin siis kingi mantliga ja oh imet, täitsa hästi sobisid. Isegi mu helesiniste üsna laiade teksadega, mis ma hiljuti Humanast kodupüksteks ostsin (jaa, ma leidsin päriselt ükspäev Humanast PIKAD püksid, ise olin ka hämmingus ja kuna need polnud nii moeka lõikega, maksid ainult miski €3 kandis).

Proovisin mustade teksadega ka, millega ma tavaliselt praegu väljas käin, aga nendega nii hästi ei sobinud. Oleks sobinud, kui oleks olnud pika säärega saapad, aga nendega on praegu veel tsip palav ja üleüldse, eesmärk oli kingi kanda, eks. Aga siis mul tuli meelde, et mul ripub riidekapis puu peal suisa KAKS paari musti pükse. Ühed väga ei sobinud, aga teised, ostetud aastal 2005 fotopoes töötamise ajal vormipüksteks, Mosaici vms viigipüksid, väga korralikud siiani. Vaat need sobisid ideaalselt. Ma polnud neid pärast töölt ära tulemist ja Londonisse kolimist üldse kandnud.

No ja siis ma juba proovisin veel kõiki seelikuid ja nende juurde pluuse ja…

Ja lubasin pühalikult, et ma nüüd hakkan naiselikuks ja kannan AINULT mantlit ja kingi ja kõiki neid ilusaid pluuse ja viigipükse (ja vahel teksapükse ka) ja seelikuid ja SUKKI. Ja KÕRVARÕNGAID! Sest olgem ausad, eks, ma olen ise ennast selle suure kodus istumisega ära harjutanud liiga mugav olema. Keegi ei ütle kuskil, et kui oled lastega kodune, siis tohib väljas ainult kõige mugavamaid riideid kanda 😛 Pealegi on mu viisakamad riided ka enamuses üsna mugavad, lihtsalt mitte NII mugavad, eks.

Ses mõttes, jah, ainult Selverisse või lastega õue minemiseks ma ilmselgelt teksasid viigipükste vastu vahetama ei hakka, aga nagu öeldud – need teksad sobisid üllataval kombel mantli ja kingadega üsna hästi. Aga kui linna või külla minek, siis raudselt viigipüksid jalga 😛 No kasvõi hambaarsti juurde (sest kuhu mujale mul enam minna on, IRW).

Tegelikult oli mul selle musta jope ja teksadega juba ammu külm, sest jope on nii lühike ja teksad… Ma ei tea, mis sellega on, aga nende ümber teksadega tundub alati eriti külm. Ma muidugi kandsin neid ka ballerinadega, pika säärega saabastega oleks soojem olnud. Aga ikkagi, ümber teksad ja külm ilm… Brr. Viigipükstele mahub vajadusel soojendav kiht alla ka, teksad on selleks liiga kitsad.

Aga nüüd on vaja kahte asja. Esiteks musta mütsi ja kindaid. Mütsi osa saab olema keeruline, ma tahan sellist lotut, need sobivad mulle kõige paremini. Aga no leida poest müts, mis hästi sobiks, edu mulle, eks. Teiseks on vaja õlakotti. Sellist, mis sobiks mu kingade ja mantliga. Nii et neid ma kavatsen nüüd tõepoolest otsima minna ja neile isegi raha kulutada, mis siis, et seda vähe on (ehkki mütsi võiks ehk tegelikult kududa üritada, mul nagunii vaba aega on, keegi võiks ainult õpetada…).

Keegi võiks nüüd ainult tulla ja mu riided kappi tagasi panna 😛

Ühesõnaga vahel on vaja lihtsalt ühte Kaidit, ühte siidrit (mhm, suure riideproovimise peale tekkis kõhtu nii palju tühja ruumi, et jõudsin seda ka juua) ja riidekapi segi pööramist, et jõuda täiesti iseenesestmõistetavate järeldusteni, milleni oleks võinud jõuda juba aasta, kaks või kolm tagasi. Niisiis on nüüd eesmärk hakata käima riides enam-vähem nii, nagu enne esimest rasedust. Ei tohiks ju eriti raske olla. Peab ennast jälle naisemaks harjutama 😛

PS. Et kellelegi ei jääks eksiarvamust, ma ei ole käinud viimased kolm aastat ringi suvalistes kaltsudes, eks, minu “mugavad” riided on ka täiesti normaalsed. Aga noh… Igavavõitu siiski. See mugav vaba aja stiil on võrdlemisi ühekülgne, kui oled kunagi kandnud muudkui seelikuid ja sukki ja lipse. Ja kui kunagi ei suutnud ma üldse ilma kõrvarõngasteta väljas käia, sest oli lihtsalt nii tühi ja poolik tunne, siis praeguseks olen nende kandmise täiesti ära unustanud. Kodus olles ei suuda ma isegi rinnahoidjat kanda, sukkadest ja kõrvarõngastest rääkimata (mul on ju kõik kõrvarõngad rippuvad) 😀 Nii et kodus kannan oma lihtsaid mugavaid riideid edasi. Aga vaat väljas käies hakkan naisemaks!

Mis nad nende kommidega teevad??

Okei, ma vist just mõtlesin ühe asja välja – ostsin Kalevi pralineekomme pistaatsiapähklitega ja siis imestasin, miks need ei maitse nii hästi nagu vanasti… Aga mu lemmikud on ju hoopis india pähklitega. Aus viga.

Aga kurat, Oravakesed! Need olid ka vanasti mu lemmikud! Ma ei osta kommi praktiliselt kunagi, pigem šokolaadi, aga nüüd ükspäev sai soodushinnaga kommipakk korvi poetatud. Maitse on täielik pettumus. Tahaks teada, kas on muutunud komm või ma ise 🙂

Üleüldse olen äärmiselt kapriisne, enamik kommidest ja šokolaadidest mulle ei maitse. Kui ma soodushinnaga neli 200 g rosinate ja pähklitega KarlFazeri šoksi ostsin, siis tundus, et seda on nüüd küll jube palju. Oli tõesti, mitu head nädalat sain läbi… Aga nüüd on otsas, soodukad on ainult kehval šoksil ja ma ju ei raatsi täishinnaga osta. Juba tegin selle vea, et julgesin proovida Laima pähklite ja rosinatega šoksi – oli täpselt sama halb kui ülejäänud Laima toodang 😛

Möödas on need õndsad päevad, kui Abikaasa töö kaudu €3 kilohinnaga purunenud šokolaadi osta sai…

Magamistuba on ohtlik koht

Mängime lastega elutoas arsti. Mingi hetk hakkavad nad tülitsema, mina ütlen, et lahendagu oma asi ise ära, ma lähen nii kauaks magamistuppa. Varsti tuleb Poiss:

“Emme, tule!”
“Kuhu?”
“Tule elutuppa, mängime arsti!”
“Miks siin toas ei saa arsti mängida?”
Poiss mõtleb natuke. “Siin kollid tulevad. Hammustab sind!”

ÄRA TEGIN!!!

Oh, see on täiesti uskumatu, ma olen nii üle mõistuse rõõmus, et täitsa lõpp kohe. Üheksa kuud kestnud saaga sai lõpuks ometi läbi!

Väga emotsioonaalne nädal on olnud.

Kirjutasin reedel, et lähen laupäeval Kaidiga sõitma, saab ehk ARKist varasema eksamiaja välja lunida, et kolme nädalat kannatama ei peaks. Seletasin neile seal kenasti, et oleks vaja kähku Eestist ära kolida, kolm nädalat on hirmus pikk aeg, ehk saaks varem. Vastati, et tavaliselt küll korduseksamiteks reservaegu ei anta, aga hea küll, sel reedel siis. Täpselt nädal aega pärast esimest eksamit, mis on absoluutne miinimum, et üldse uuesti teha saaks.

Ja siis teatas Abikaasa, et tal on kõik raha autoremondile läinud, nii et ta enne novembrit meile korterit üürida ei saagi. Nojah, eks. Ja siis ma hakkasin juba muretsema, et ehk olekski pidanud kolme nädala pärast aja võtma, oleks saanud rohkem harjutada. Samas ma just väga tahtsin, et saaks asja kiiremini kaelast ära, nii et olin siiski varasema aja üle rõõmus.

Niisiis toimus terve nädal aega intensiivne harjutamine. Laupäeval ja pühapäeval käisin Kaidiga sõitmas, esmaspäeval ja teisipäeval oma õpetajaga, kolmapäeval kõigepealt Kaidiga ja siis ühe teise õpetajaga, neljapäeval jälle oma õpetajaga.

Kaidiga oli alati üks marsruut – minu juurest otse ARKi, keerasin sinna korraks sisse, sest pärast radade maha joonistamist olen seal mitu korda vigu teinud, siis edasi maantee peale mitte kõikumist ja sujuvat pidurdamist harjutama 😛 Kuna Kaidi oli omal ajal eksamil sõitnud seda teed pidi, mis sealt kusagilt Sauga kandist Vana-Pärnu poole läks, siis sõitsimegi kogu aeg sealt ja harjutasime Vana-Pärnus ümber nurga tagurdamist ka. Ei tulnud eriti välja, ajas ikka tigedaks küll.

Ema oli see, kes soovitas ka mõne teise õpetajaga sõitma minna – tema oli omal ajal viie erinevaga sõitnud ja igaüks olevat midagi erinevat õpetanud. Helistasin siis paljukiidetud Ritale, no selle mõttega, et naised ehk oskavad naistele paremini selliseid asju selgeks teha. Tuli välja, et tema enam ei õpetagi, küll aga soovitas ta mulle Neemet, kes vanasti töötas Aides, nüüd on Gobusis. Ma siis panin ühe aja Neeme juurde ja oh sa, ta oli tõesti suurepärane. Vaadake, mul pole mitte ühtki etteheidet oma õpetajale, ta on ka väga hea – rahulik ja oskab seletada ja nii edasi. Aga tõesti, värskendav oli sõita kellegi teisega. Tagurdasime vähemalt ümber seitsme erineva nurga, tegin Neemega kõik korrad ilusti ära ja lõpetasin tunni ülimalt positiivse enesetundega.

Oma õpetajaga sõites harjutasime ka peamiselt seda õnnetut tagurdamist ja lõpuks hakkas täitsa korralikult välja tulema.

Neljapäeva varahommikul ärkasin hambavaluga. Mul on korduvalt varemgi nii olnud, et ülevalt pool suud tuikab ja pole õieti aru saada, mis hammas. Kuna see oli varem üsna väike valu ja kadus õige pea, siis ei pööranud tähelepanu. Aga nüüd oli valu tugevam. Kusjuures üldse mitte meeletult hull, aga ma olin kogu sellest eksamieelsest pingest omadega nii läbi, et valasin pisaraid. Läksin siis hambapolikliiniku esmaabi järjekorda, peaaegu kaks tundi sain passida, selle aja jooksul jõudis valu tuimemaks minna. Olin juba välja mõelnud, et ilmselt on probleem jälle selles esihambas, millega mitte väga ammu hädas olin.

Millal see oli, eelmise aasta alguses vist, kui ma hambaarsti juurde tohutuid summasid jätsin ja kõik esihambad korda teha lasin, kevadeks vist said korda. Ja siis millalgi mitte väga palju hiljem hakkas üks hammas valutama, nii et käisin esmaabis, siis oma arst tükk aega ravis ja lõpuks ütles, et tema nüüd rohkem midagi teha ei saa ja kui peaks jälle valutama hakkama, siis pean hambapolikliinikus tipuravi tegema. Nojaa, ja see õnnetu hammas, millele juba niigi kõvasti kulutanud olin, oli jälle hell.

Kui lõpuks kabinetti sain, siis piisas arstil ainult viimase tehtud pildi vaatamisest, et kinnitada – hamba all on põletik. Juurekanal polevat olnud lõpuni täidetud ja korralikult puhastatud, polevat ime, ütles ta. Ütles ka, et tipuravi küll veel vaja pole, tuleb kangema lahusega puhastada ja kanal korralikult ära täita. Ja mitte ainult see, vaid kõrvalolev hammas ka uuesti teha. Esialgu tegi ta lihtsalt augu lahti ja pani mingi rohu sisse, et see maha rahustaks. Oleks saanud pakkuda mulle tänaseks aega, sest keegi oli ära öelnud, aga see oli täpselt mu ARKi eksamiga ühel ajal. Järgmine vaba aeg oli tal novembris, ühe teise arsti juurde sain lõpuks 17. okt. Minu küsimuse peale, kas siis tõesti kellegi juurde varem aegu pole, vastas ta, et igaühe juurde ei tahaks mind saata. Nojaa, see vähemalt on hea, siis on kindel, et nüüd tehakse korralikku tööd. Igatahes – kui ma kuulsin, et vaja jälle pikalt arstil käia ja järjekorrad nii pikad (rahalisest poolest rääkimata), siis nutsin seal hambaarsti kabinetis kah peatäie ja nuuksusin veel pool teed kojugi.

Eks mul oli lihtsalt sellest läbikukkumisest ja suurest harjutamisest päris suur stress. Kolmapäeva hommikul ärgates olid randmed valusad, tegelikult terved käed ja ülejäänud keha ka… Neljapäeval endiselt. Ilmselt ikka sellest pingest ja kramplikust rooli hoidmisest 🙂 Ühesõnaga – ma ise ei saanud arugi, KUI suur pinge oli, aga hambavalu andis võimaluse selle kõik välja elada. Kui ma siis pärast hambaarsti õppesõitu läksin, olin nii tuim, et ei suutnud millegi peale vihastada ega närvi minna 😛

Ja teate, ma arvan, et just tänu sellele eilsele pisardamisele olin ma hiljem nii rahulik. Enne eelmist eksamit läksin närvi alles neljapäeva õhtul, reede hommikul ei suutnud süüagi. Seekord olin närvis kogu nädala, aga eile rahunesin maha, täna hommikulgi olin veel rahulik ja söök mahtus sisse. ARKi poole sõites ja seal oodates läksin muidugi ikka närvi ka, hoolimata aeglasest hingamisest ja positiivsetest enesesisendustest ja kõigest muust.

Kui me Kaidiga ARKis käisime, siis näitas ta seal üht teenindajat, punapäist naist, kes oli kunagi tema eksamineerija olnud. Minule oli see tuttav nägu, ta oli siis ka letis, kui ma teooriaeksamit tegin, panin pärast tema juures sõidueksami aega kinni, ta oli hästi tore. ARKist ära sõites nägin seda eksamineerijat ka, kes mind läbi kukutas, Kaidi ütles, et tema teada olevat see kõige rangem.

Nojaa, istusin siis täna ja ootasin oma aega. See tore naine oli jälle letis ja mina mõtlesin, et küll on kahju, ma nii tahaks, et ma saaks temaga eksamit teha. Ja teate mis? Viis minutit hiljem tõstis ta letile sildi “pöörduge kõrvalletti”, kadus korra taharuumi, tuli siis tagasi ja hüüdis minu nime 😀

Oh, ja ta oli lihtsalt NII tore. Kohe alguses võttis mul enamiku pingest maha. Ütles alustuseks ära, mis ülesanded eksami ajal teeme – piiratud alal tagasipööre, parkimine ja estakaad. Tuletas meelde kõik olulised asjad, mida peaks jälgima – tee andmine, pööretel paiknemine jne. Ütles, et maantee peal 70 alas tuleb sellega ka sõita, aga kui 90 alas maksimumiga ei julge, siis 80 sobib ka 😀 Andis mulle võimaluse paar minutit niisama sõita, et saaksin autoga tutvuda.

Läksimegi siis maantee peale, Sauga ringilt keerasime esimesel võimalusel paremale, sinna Kilksama poole. Tegin oma piiratud ala tagasipöörde ära ja läksime linna tagasi. Ütles kohe ära, et maanteesõiduga mingeid probleeme pole. No tõepoolest, ma olin Kaidiga hoolega harjutanud teel püsimist, sujuvat käiguvahetust ja pidurdamist.

Tallinna mnt-lt keerasime korraks mingi foori juurest vasakule ja sõitsime tibake Ülejõe kandis ringi, siis läksime üle silla, sõitsime natuke keskinna ja ranna kandis, parkisin Rüütli tänaval diagonaalsete joonte vahele… Ma kipun tihti liiga vara või hilja keerama ja joontega mitte paralleelselt jääma, õnneks jäin kenasti joonte vahele ja väga viltu ka mitte. Nina ei jäänud ka õnneks äärest väga kaugele – mul õpetaja ikka hirmutas varem, et ei tohi äärekivi pihta minna, ma siis ei julgenud väga edasi sõita.

Ükskord panin jalakäijaid sebral alles viimasel minutil tähele, ükskord peatusest välja sõitvat bussi ka alles viimasel minutil… Aga mõlemal korral sain kenasti pidama. Välja suretasin auto ühe korra, parkimise ajal. Paar korda ununes käik õigel ajal vahetamata, mõned pöörded olid tiba liiga järsud… Aga üldiselt tegin kõik kenasti ära, mingeid suuremaid vigu polnud. Ja no see eksamineerija oli lihtsalt nii tore, et me jõudsime temaga ka niisama juttu puhuda.

Estakaadi tegime tagasi jõudes viimase asjana ja see tuli suurepäraselt välja.

Ja nii see eksam tehtud saigi 😀 Pool edukast sooritusest oli kindlasti tänu sellele, et eksamineerija nii tore oli, tegelikult ka. Kusjuures see, kellega ma esimest korda tegin, mul pole tema kohta ühtki halba sõna öelda, ta polnud üldse kuri ega põhjendamatult range ega midagi. Oli täiesti normaalne ja seletas pikalt ja kenasti kõike. Ma ise olin siis rohkem närvis ka. Aga nüüd see naine lihtsalt oskas maha rahustada ja tänu sellele sõitsin kohe paremini.

Hommikul enne eksamit sadas ja nüüd hiljem on ka praktiliselt kogu aeg sadanud… Aga see tund aega, kui ma eksamit tegin, ei sadanud tilkagi.

Vaat selline nädal siis. Ja selline eksam. Päris uskumatu tunne, et ma sellega lõpuks tõepoolest ühele poole sain!

Nüüd saan keskenduda elamise kokku pakkimisele – lapsed lähevad homseks ema juurde, et ma saaks rahus koristada. Kolmapäeval kolime ema juurde ja oleme seal siis nii kaua, kuni Norrasse lendame. Millal see täpselt juhtub, ei tea… Hambaarstiga jäi kokkulepe, et kui keegi peaks aja ära ütlema, siis ta pakub seda mulle – ehk õnnestub ikka enne kaht nädalat aeg saada. Ja kui ei saa, siis ehk pole see ikka nii pikaajaline protsess, ehk saan uue aja veidi kiiremini ja siis korda ka. Ja ehk leiab Abikaasa sobival ajal sobiva korteri.

Ma väga-väga loodan, et Plika sünnipäevaks oleme Norras. Ma tõesti väga loodan.

Scroll to Top