Pühapäeval käisime Abikaasaga tööl kaasas. See on kõige kergem päev – vähe lehti (kokku on erinevaid lehti, mida ta laiali veab, ca 10, pühapäeviti neist vaid kolm) ja need peavad tavalise kella seitsme asemel alles üheksaks postkastides olema.
Lapsed olid hirmus elevil, et saavad issiga tööle kaasa ja öösel autos magada. Minul läks veidi kehvasti, nii et kaks viimast ööd olid üsna lühikese unega ja olin seega võrdlemisi väsinud, aga otsustasime sellegipoolest oma plaani mitte edasi lükata, lapsed oleks liialt pettunud.
Öösel poole kolme paiku hakkasin siis magavatele lastele õueriideid selga ajama. Kui nad poleks ärganud, olekski autosse tõstnud ja lasknud neil seal edasi magada, aga kui pükste jalga panemisega ei tekkinud probleeme, siis jope selga nihverdamise peale ärkasid mõlemad. Niipea, kui meelde tuletasime, miks keset ööd äratus on, olid mõlemal suud kõrvuni ja elevust küllaga.
Autos nad magasid vahetustega – alguses Poiss, siis Plika, siis jälle Poiss. Üks vajus ära just sel ajal, kui teine ärkas. Plika oli rohkem üleval ja sellest tulenevalt hakkas ka lõpus virisema, et tema enam ei taha autos olla, tahab koju. Aga kodus ütles, et läheks hea meelega jälle issiga tööle 😀
Kusjuures! Ma juhtisin ka tol öösel esimest korda siinmaal autot! Ma polnud rooliski varem istunud! Aga hommikupoole, kui juba valge oli, ütles Abikaasa, et ma talle vaikselt järele sõidaks. Ma siis sõitsin. No polnud mingit probleemi, eks, sest nii liiklus kui kiirus olid olematud ja automaatkäigukast ju ka. Aga ikkagi, uus auto ja nii… Äge.
Üldiselt oli see töö jälgimine üsna aukartust äratav. Täiesti hullumeelsed tänavad olid! Kuna Abikaasa teeb seda ringi juba neljandat kuud, siis on tal nüüdseks kõik peas, nii et ta sõitis kitsukestel mägiteedel üles-alla, tagurdas ja manööverdas minu jaoks täiesti hullumeelse kiirusega. Ta ise naeris selle peale, et oleks ma teda alguses näinud… Aga jah, nüüdseks on ta tõeline proff. Ja see, et tal on põhimõtteliselt peas kõik kohad, kuhu ta oma 400+ lehte panema peab… Mnjaa.
Mu sõbranna on ise ka paar nädalat lehti vedanud, asendas kedagi puhkuse ajal. Ja ta oskab oma mehe ringi ka teha, neil on plaan asjad nii korraldada, et mees pühapäeval puhkab ja tema teeb mehe eest ringi ära. Me tahaks ka nii, aga issand, ma ei kujuta küll ette, kuidas ma sellega hakkama saama peaks 😀 No vaatame… Ehk läheme sel pühapäeval jälle kaasa, kui lapsed tahavad.
Eile sai lõpuks käidud ennast arvele võtmas ja D-numbreid nõutamas. Nii lihtne oli, et ei tea, miks seda varem ei teinud 😀 Kõigepealt tuli netis ära registreerida – nimi, sünniaeg, aadress, rahvus, dokumendi number jne. Siis läksime politseisse, näitasime ette abielutunnistuse ja sünnitunnistused (ingliskeelsete tõlgetega ja apostillitud), saime paberid “elamisloa” kohta… Ja siis läksime kohe maksuametisse ka, kus täitsime veel pabereid, et saada D-numbrid ehk isikukoodid. Seal küsiti lisaks politseist saadud paberitele, abielutunnistusele ja sünnitunnistustele veel üürilepingut ja nad oleks tahtnud näha ka mingeid Abikaasale esitatud arveid, aga neid meil kaasas polnud ja tädike arvas, et vast piisab üürilepingust kah – kui on lisa vaja, antakse teada. Tavaliselt peaks töölepingu ette näitama, aga Abikaasa on self-employed, midagi FIE taolist.
Politseis ei pidanud pea üldse ootama, maksuametis oli meie numbrini ca 30 inimest, seega läksime vahepeal mandariine ostma ja sööma. Tagasi jõudes oli järjekord ootamatult kiiresti edasi liikunud (eks neid teenindajaid oli seal õige palju) – Abikaasa oli passi autosse unustanud ja läks seda ära tooma, parkimismaja oli natuke kaugemal, nii et ma lõpuks kartsin, et meie järjekord jõuab enne kätte, kui ta tagasi on. Õnneks jõudis just siis, kui meist eelmine number kutsuti.
Ma lugesin foorumist Norra paberimajanduse kohta kõiksugu jutte, aga meil on siiani küll kõik väga libedalt läinud. Teenindajad olid mõlemad väga sõbralikud, aitasid pabereid täita ja vastasid lahkesti küsimustele. Isegi selle peale ei läinud närvi, kui Poiss maksuametis põrandale pissis (IRW). Õnneks mul olid vahetusriided kaasas…
Aga jah, muidugi see on alles algus. Loodame, et meie paberid kuskile saladuslikult ära ei kao, nagu mitmetega olevat juhtunud. Kui hästi läheb, saame D-numbrid paari-kolme nädalaga posti teel kätte. Ja siis võib minna lapsi lasteaiajärjekorda panema ning NAVi lasterahasid taotlema. Selle viimasega on foorumlastel kõige rohkem “nalja” saanud. Ma muidugi optimistina loodan, et meil läheb kõik kiirelt ja kergelt.
Üks absurdne asi veel – siin tuleb kõik kõnekaardid alustuseks oma isikukoodi ja nimega ära registreerida, muidu üldse ei saagi helistada. Seda saab teha netis või SMSiga, nii et oleks lihtne… Kui oleks isikukood 🙂 Abikaasa ajutine ei sobinud ja neid õigeid pole meil veel kellelgi. Nii et meiesuguste jaoks on ainus lahendus poodi minna ja dokumenti näidata, kus siis ankeet täidetakse. Kuna Tele2 esindust meie läheduses pole, aga infotelefonist öeldi, et ühes tehnikapoes saab ka, siis läksime sinna. Lubati ankeet õigesse kohta faksida… See oli eelmisel reedel. Siiani helistada ei saa 😛
Aga kuna ma ise olen kodune ja Abikaasal on nutitelefon, nii et Skype teel saab suhelda, siis ma ei viitsi protsessida ka. Karta on, et olengi nii kaua telefonitu, kuni D-numbrid käes.
Kas keegi mäletab kunagist ETV näidatud sarja Mirror, Mirror? Tegevus toimus Uus-Meremaal ja peategelasteks olid kaks neidu, kes elasid samas majas aastatel 1995 ja 1919 ning said käia teineteise ajas läbi peegli.