Kuus aastat tagasi oli nii. Siis oli mul ihufotograaf Maris, kes iga liigutuse pildile püüdis :D Huvitaval kombel pole ühelgi järgmisel aastal piparkoogitegu fotodele jäädvustanud… Viimane aega seda muuta.
Aga selle piparkoogimajandusega on ikkagi nii, et üks asi on teha laste rõõmuks, teine asi on teha enda rõõmuks :P
Laste rõõmuks on erinevad loomakujulised vormid. Nendele mõeldes peaks tegema glasuuri mõne loodusliku värviga… Ja siis tuleks kannatlikult neil kõrval istuda, lasta neil rullida, välja lõigata ja nii edasi. Kannatlikkus pole aga minu tugevamaid külgi :D
Täna tegime nii, et kõigepealt said lapsed möllata ja esimene plaaditäis läks ilma glasuurita söömiseks, edasi tegime suuremas osas meie ja no glasuurida ma lihtsalt kellelgi teisel ei lubanud. Aga eks lapsed olid ikka ninapidi juures, kõike vaatamas ja segamas.
Nii et… Kui nüüd rääkida sellest, kuidas ma teeksin piparkooke ENDA rõõmuks siis… Paneks lapsed magama. Võtaks ligi Abikaasa või mõne hea sõbra ja näiteks pudeli veini. Kasutaks ainult lille ja südamevorme, sest sellise kujuga kooke on mugav liigutada, ei lähe liigselt vormist välja ega võta palju ruumi. Kiirelt-kiirelt rulliks, vormiks, küpsetaks, glasuuriks. Rohke asovärvilise imelise maitsega glasuuriga ja mitte ei joonistaks nägusid pähe, vaid täpselt nii, nagu ülaloleval fotol näha. Ja minu poolest peidaks enamiku neist piparkookidest ära ja sööks neid ainult siis, kui lapsed ei näe :D Nemad söögu oma loomakujulisi tervisliku glasuuriga kooke.
Noh, kas ma olen julm ema või? Ma ausalt arvan, et lastel pole mingit vahet, mis glasuur kookidel peal on, aga kui minu asovärvilised koogid juba väljas on, siis ei saa ju öelda, et teie ei tohi süüa. Aga mina ei suuda oma glasuurist loobuda :D Ja ma võin nende rõõmuks lasta neil natuke möksida ja loomi teha, aga ENDA korralikuks piparkoogirõõmuks on vaja suuremal hulgal rohke glasuuriga kooke, mida ma tahan teha kiiresti ja efektiivselt, seda aga laste juuresolekul lihtsalt ei saa.
Täna küpsetasime neli plaaditäit, üks karp Ikea tainast on nüüd otsas, ootamas veel teine kilo ning pool kilo Külli mehe tehtud tainast (täna küpsetasime sellest ainult neli kooki viimase panni täiteks – glasuur ja viitsimine said siis otsa).
Kirjutan endale kohe üles, et hiljem oleks hea järele vaadata, kui jälle ei mäleta, kui palju glasuuri kulub – minu viisil glasuurimise puhul jagub ühest kotist glasuurist kolme plaaditäie katteks. Ja kuna Ikea taignast sai umbes-täpselt viis plaaditäit, siis sellest järeldan, et iga plaaditäie jaoks läks umbes 200 g tainast… Ehk ühest kotist glasuurist piisab üheks kihiks 600 g taignast tehtud piparkookidele :D Minu ideaalsed piparkoogid on muidugi kolme kihi glasuuriga – täna tegin ainult kaks kotti, seda tundus nii palju ja see sai nii kiiresti otsa, et jagus vaid kaheks kihiks :D
Mul on kodus veel kuus pakki värvilist tuhksuhkrut. Tegelikult ju piisab kahest kihist küll. Seega peaks glasuuri jaguma üheksale pannitäiele. Ei tea, kas õnnestub Külli mehelt ehk veel tainast skoorida (järgmine aasta katsun ikka ise teha, vaja piparkoogimaitseainet varuda) või peaks Ikeast veel ühe paki ostma… Siis oleks parasjagu, et saaks teha endale hunniku glasuuriga piparkooke ja lastega siis mõnikord väiksemaid koguseid nende rõõmuks.
Plaanid on paigas, see on peamine! Mingil õhtul enne jõululaupäeva kavatsen ma pärast laste magama panekut nii palju piparkooke küpsetada, et kõik kuus kotti glasuuri kulutatud saab :P
8 Responses to “Tikri piparkoogivabrik, vol 2”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
appike, ja te sööte need kõik ära või?
me alati teeme, et laps(ed) saaksid mätsida ja jõululõhna tuleks tuppa, aga me ei söö isegi neid kahte plaaditäit mitte kunagi ära.
Ma JUMALDAN piparkooke :D Niisama on lihtsalt head (tähendab siis, sellised, millel maitset ikka ka, see Ikea tainas jääb lahjaks), aga selle asoglasuuriga lihtsalt JUMALIKUD. Ma võiks neid lõputult süüa… Jõulud pole õiged jõulud, kui pole palju asoglasuuriga piparkooke!
ma ka ei suuda neid süüa.. ei glasuuriga ei ilma.. aga ma just laste pärast neid teengi.. eile mätserdasid nad taignaga, täna saavad kaunistada õhtul.. ja kui tahavad, siis las söövad nii palju kui söövad.. asovärvidega glasuuriga :P
Teinekord lase endale saata piparkoogimaitseainet, kui seal kusagil ei müüa ja tee ise taigen.. ei ole eriti keeruline ja saad täpselt ise timmida selliseks nagu soovid
Tead…..kõik on tore. Välja arvatud asovärvid :P Vot need on asjad, mida ma oma toidulaual ja kõhus näha ei suuda. Loodetavasti naaseb mahedapoolsem toit peale sisseelamist. Glasuuridega on meil endal ka jama majas. Ilmselt jäävad valged siis, kui just paprikaekstrakti ei leia :D Glasuurime ka ikka lastega koos. Muidugi mitte kõike, natuke saavad nemad ka.
Koogivormid on aga endiselt lahedad.
Asovärvidel pole sisseelamisega mitte mingit pistmist. Nagu korduvalt mainitud, olen kasutanud sama tuhksuhkrut juba üle kümne aasta – värvaine kahjulikkusest sain muidugi teadlikuks alles mõned aastad tagasi.
Iga muu asja puhul on mul kahjulikke e-aineid üsna kerge vältida, aga need imemaitsvad piparkoogid on nii tugev osa mu jõulutraditsioonist, et pole suutnud loobuda. No ja olgem ausad, ma ikkagi ei arva, et kord aastas selle glasuuri söömine mulle miskit hullu teeks. Lapsed on aga nii väikesed, et see on hoopis teine asi, neid ma hoian võimalust mööda eemale :P
Marjajahuga saab ka ideaalselt glasuuri värvida. Teid see praegu ei aita väga ilmselt, aga noh. :D Nt astelpajujahu teeb nii ilusa värvi! :)
Ma tean, et igasugu värve saab looduslikest allikatest piisavalt ja ausõna, mul on värvist sügavalt ükskõik – see küll mu jõulutraditsiooni juures oluline osa pole, et piparkoogid peavad tingimata neoonvärvi olema. MAITSE on põhjus, miks ma pole suutnud tollest tuhksuhkrust loobuda! Ja ma ei saa aru, MIS selle maitse teeb, sest koostises on peale suhkru, värvaine ja paakumisvastase aine vaid sidrunhape. Ma olen katsetanud ise suhkru ja sidruniga, ei saanud midagi ligilähedastki…
Sidrun teebki, kui sa hapukat maitset silmas pead. Vähemalt meil.