2012

See võrratu kohutav kahene

Lihtsalt fenomenaalne, kuidas üks laps saab olla ühtaegu nii lõpmata äge ja nii lõpmata ärritav. Seda kõike vaheldumisi sada korda päevas 😀

Huvitav, ma ei mäleta Plika puhul selliseid kahese käitumisega seonduvaid emotsioone. Oli temaga siis kergem, olen ma lihtsalt unustanud või polnud mul aega sellele väärilist tähelepanu pöörata, kuna kodus oli titt, kes enamik tähelepanust endale nõudis?

No Poiss on muidugi kange iseloomuga ka – tahtsin oma lõvi tähtkujust last ja sain 🙂 Kui ikka miski ei meeldi, siis on selline kisa lahti, et hoia ja keela. Ja see on väsitav 🙂 Kui tegu on ikka selge jonniga, mis pole minu jaoks mitte kuidagi õigustatud (näiteks ütlen, et enne magustoitu ei saa, kui soolane toit söödud või palun enne õue minemist potil ära käia), siis saadan ta lihtsalt teise tuppa, panen ukse kinni ja ütlen, et välja võib tulla alles siis, kui rahunenud on. Vahel see toimib hästi, vahel karjub ta seal ennast lihtsalt hüsteeriasse.

Ma olen ju nii kannatamatu loomuga, ma lihtsalt ei jõua kisa kuulata. Sama hull on vingumine – minu jaoks erilist vahet polegi, võrdselt ärritavad. Täna oli nii üht kui teist üsna palju ja aeg-ajalt oli tunne, et hullun.

Ja teise poole ajast on ta jällegi absoluutselt maailma kõige ägedam laps, keda vaadates ei jõua ära imestada, kuidas saab nii armas olla.

Mitmed tuttavad samaealised jõnglased ei püsi pudeliski paigal, jooksevad ainult ringi. Poiss on ka paras marakratt ja muudkui sehkendab ning jookseb, aga ma jumaldan seda, kuidas talle meeldib ka süles olla. Ta on veel piisavalt väike – mul on hea meel, et see osa beebist on temas veel alles.

Ma siiani vaimustun sellest, kui palju ta räägib. Ja KUIDAS ta räägib. Püüdlikult ütleb terve lause, ise vahepeal mõtleb, mõned sõnalõpud lähevad aeg-ajalt valesti. Küsib mult: “Emme, mis sa teed?” Või vaatab aknast välja ja kommenteerib: “Naabritädi läks tuppa.” Või kilkab tänavale vaadates: “Kastiauto sõitis mööda!” Lihtsalt lõpp lahe.

Tõelise poisina on ta vaimustuses autodest, lennukitest, helikopteritest, rongidest ja pallidest. Ja kui ma varem oleks arvanud, et see on tüütu, siis ei, see on nii armas!

Kui varem oli konstruktor pigem Plika teema, siis nüüd on Poiss õppinud kenasti klotse kokku panema. Võtab aga kasti kapist välja, kallab kõik klotsid põrandale maha ja siis muudkui ehitab. Mitte maju, aga torne ja autosid. Meil pole Duplod, on mingid teised, mis meie kaubanduses üsna levinud ja hinnalt soodsamad – kahes komplektis oli vist kuus ratastega nö alust, mida saab üksteise taha ühendada, täielik hitt. Poiss ise seletab, et ehitab rongi 😀

Puidust raudtee on sama suur hitt. Ta on õppinud seda ise kokku panema – varem Plika ehitas, Poiss lihtsalt mängis. Aga nüüd on ise päris pikalt raudteed kokku sättinud.

Arvutist meeldib autode multikat vaadata, Resque Squad Meter on suurim lemmik. Õe titeaja videosid vaatab ka hea meelega. Õnneks mingit suurt arvutisõltuvust pole kummalgi lapsel, mõni päev ei tehta üldse lahti. Poiss oskab arvutit ainult sisse-välja lülitada ja videot tühikuklahvist pausile panna, touchpadi kasutada õnneks veel mitte 😀

Ja see on tohutult äge, et talle raamatud meeldivad, hoolega vaatab pilte. Igal õhtul enne magamaminekut loen neile mõlemale ette. Mina istun tugitoolis, Plika minu kõrval, Poiss minu süles. Vahel valib ta endale mõne papist raamatu, mida siis koos vaatama peame, vahel vaatab seda, mille Plika valinud on ja mida ma ette loen. Kui seni oleme lugenud igal õhtul ise raamatut ning kogumikest suvaliselt üksikuid jutte ja luuletusi, siis nüüd võtsime ette “Minu esimese raamatu” ning loeme seda järjest – juba kolm või neli õhtut ja Plika on vaimustuses. Kui see läbi saab, siis ootab järge järgmine kogumik “Las laps loeb”. Mõlemast oleme palju juba lugenud ka, aga nüüd siis järjest, nii et midagi ei jää vahele.

Eile õhtul oli magama minemiseni veel aega ja kuni lapsed mängisid, alustasin mina “Salaaia” lugemist. Kui Plika nägi mind raamatuga istumas, otsis ta kohe endale ka raamatu ja tuli minu kõrvale, Poiss tuli siis ka oma raamatuga ja nõudis sülle. Hea eeskuju on üle kõige 😀

Nii meie päevad siis mööduvad. Emotsionaalselt, ikka üles-alla ja üles-alla. Igav ei hakka 😀

Lõpetuseks illustratsioon ka. Plastiliin on endiselt hitt. Poiss küpsetab kooke:

Puhas klassika

Frances Hodgson Burnett on üks minu kindlaid lemmikkirjanikke. Kõik sai alguse sellest, kui avastasin üsna noorena raamatukogust tema raamatu “Salaaed” – see paelus mind, viisin koju ja… Ülejäänu ongi minevik. Siis tulid juba “Väike printsess”, “Väike lord Fauntleroy”, “Kahe väikese palveränduri teekond” ja hiljem veel paar-kolm raamatut.

Mul on kõik tema eesti keeles ilmunud teosed olemas ja suurimaid lemmikuid olen lugenud ilmselt oma paarkümmend korda, sealhulgas kordi ka täiskasvanuna. Täna tundsin jälle vastupandamatut kihku “Salaaeda” lugeda. Kui lapsed magama sain, võtsin ette ja ega enne magama ei lähe, kui läbi – kolmveerand ongi juba loetud 🙂

Hakkasin mõtlema, et kõik need raamatud on ju kindlasti ka filmideks tehtud, mina pole aga ühtki näinud. Tegelikult on ähmaselt meeles, et telekast vaatasin kunagi vist veidi “Väikest printsessi”, aga vaid katkendit ning see tundus kuidagi sünge, ei jätnud suuremat muljet. No ma olin siis ka tunduvalt noorem ja mulle pole kunagi vanad filmid meeldinud, raamatut lugedes jääb kõik kujutlusvõime hooleks, nii on mõnusam.

Igatahes on nüüd kavatsus ära vaadata The Secret Garden ja võib-olla ka mõned teised… Ehkki mul on raamatute sündmustik nii peas, et ma ei kujuta ette, kuidas mulle istuks A Little Princess, kui sealne tegevus on hoopis New Yorgis ja Sara isa elus… Samas uudishimu on, peab vist ikka vaatama 🙂

Oh, ma olen põnevil. Raamatut on üle pika aja nii mõnus lugeda, vaatasin just filmi treilerit ja ei jõua ära oodata, et seda ka näha saaks. Elav pilt selle võrratu loo illustratsiooniks… Ja ma saan kuulda tolle aja inglise keelt ning Yorkshire’i murret… Maagiline!

Ah, aga miks ma üldse pool tundi tagasi selle postituse kirjutamise jaoks arvuti lahti tegin… Sest üks koht raamatus pani mind laginal naerma. Naljakas on see küll ainult neile, kes on ise raamatut lugenud ja konteksti teavad, kui neilegi… Aga ma pean selle siia ka kirja panema 😀 See oli see koht, kus Colin kutsus enda juurde peaaedniku, et talle enne oma esimest väljaminekut korraldusi anda.

“Oh, teie olete Roach, eks ole? Lasksin teid kutsuda, et anda teile mõningaid väga tähtsaid käske.”

“Väga hea, noorhärra,” vastas Roach, imestades, kas ta saab käsu raiuda maha kõik tammed pargis või muuta viljapuuaiad veelompideks.

Nomaisaa, noh. Nii naljakas on. Aga ma saan aru küll, et ma olen veidrik 😀

Teha uuesti või mitte…

Omaraamat kuulutas hiljuti FB-s, et neil on kuu lõpuni -20%. Tekkis kihk teha mõni fotoraamat. Suurema mahuga projektide jaoks pole hetkel ei aega ega raha, neid on ka nagunii tunduvalt soodsam Blurbis teha. Aga pulmad ja Krista tehtud eelmise suve pildid, need tahavad mõlemat omaette raamatut ja väiksemad projektid on Omaraamatu praeguse soodustusega isegi Blurbist odavamad.

Kuna Krista pilte oli vähem, siis nendega nokitsema hakkasingi. Sain raamatu põhimõtteliselt valmis, ainult üksikud mustvalged pildid oleks tahtnud värviliste vastu vahetada, mõtlesin Kristale kirjutada ja faile küsida.

Ainult et täna ei tulnud see raamatufail mul enam arvutis lahti 🙂

See on Omasofti juures üldse kummaline, et kord juba salvestatud projektis muudatusi tehes sedasama faili uuesti salvestada ei saanud – pidid salvestama uue failina. Nii ma salvestasingi eile vähemalt kolm faili. Kuna arvutis on ruumi vähe, kustutasin vanemad ära ja tegin prügikasti ka tühjaks 😛 Kusjuures mu meelest enne isegi kontrollisin üle, et viimane fail ikka lahti tuleb ja tuli… Ja ma ei pannud isegi arvutit ööseks kinni… Aga täna enam ei avane.

Kuna tegu on ainult 65 pildiga ja mul on kõik värskelt meeles, saaksin paari tunniga uue raamatu teha. Küsimus on selles, kas ma peaksin? Kui see fail siin niiviisi saladuslikul kombel tuksi läks, ehk on see universumi märk, et praegu pole õige aeg…

Mis mõttes?

Privacy Settings

Site Visibility

Allow search engines to index this site.
Ask search engines not to index this site.

Note: Neither of these options blocks access to your site — it is up to search engines to honor your request.

Vanasti oli küll valikus, kas tohib otsimootorites näidata või mitte… Ja nüüd põhimõtteliselt sõltub sellest, kas otsimootor AUSTAB minu valikut või mitte? My ass…

Mitte et ma tahaks keelata… Ma käisin just kontrollimas, et kas on ikka lubatud. Kurdeti nimelt just, et ei leia mu blogi üles, ja tõepoolest – otsing ei näidanud. Jabur. Serveri kolimisega vist kuidagi seotud, vast mööduv nähtus.

Sellegipoolest peaks igal blogil olema võimalus valida, kas ta soovib olla otsimootorites kajastatud või mitte. Ja ärge tulge mulle siin rääkima, et kirjutage siis üldse sahtlisse.

Nojah, õnneks see teema mind ei puuduta. Minul pole otsingus kajastumise vastu midagi, unekool ja muud taolised teemad on teistelegi abiks ja peavadki leitavad olema.

Numbrid

Plika, 3 aastat ja 10 kuud – 104 cm ja 17 kg, jalanumber 26

Poiss, 2 aastat ja 1 kuu – 89 cm ja 15 kg, jalanumber 24

Peaümbermõõtu ei mäleta ja ei hakka üle mõõtma, aga perearstil käigust on meeles, et Poisil oli sentimeeter rohkem kui Plikal – 50 ja 51 äkki.

Scroll to Top