No täpselt sihuke tunne, nagu päevad mööduks söögitegemise tähe all. Oleks, et sel siis ka mingi uhke tulemus oleks, aga ei miskit eriti, täitsa tavaline värk 😀
Täna hommikul tegin kõigepealt lastele putru, siis segasin leivataigna kokku ja panin kerkima ning läksin turule värsket kraami ostma.
Tagasi jõudes tegin värsket salatit, et lõpuks hommikust süüa. Siis tõdesin, et leivatainas ei kerkinud järjekordselt (ma pole pikemat aega küpsetanud, juuretis mullitab, seega nagu töötaks, on lihtsalt väe kaotanud ja nüüd vaja sussutada) ning käiku läks plaan B ehk tõstsin samast taignast kulbiga plaadi peale pätsikesed, nüüd on siis hoopis hunnik koorikleibu.
No ja vahepeal tuli lastele lõunasöögiks lillkapsast puhastada-aurutada, samal ajal veel maasikaid tampida ja moosi sügavkülma panna…
Ja oligi pool päeva läinud 😀
Õhtul sai jälle maasikaid korjatud, nende puhastamine on veel pooleli. Seekord sai üsna vähe, ei hakka sellist törtsu sügavkülma panemagi, need kotid on ju suuremad, ei taha ruumi raisku lasta. Pistan marjad külmkappi, ehk homse korjega saab nii palju lisa, et ühe kotitäie jagu moosi ära tuleb.
Õhtuöögiks sõime ülejäänud lillkapsa koos Memme toodud kotlettidega. Ja koorikleiba. Ja maasikaid 🙂
Homseks on veel hunnik salatit ja kana sinna sisse ja koorikleiba sinna kõrvale, nii et minu poolest pole vaja süüa tehagi. Aga lastele mõeldes tuleb miskit ikka kokku keerata, makarone polegi ammu söönud 😛
Poodi oleks vaja minna… Jäätist, basiilikut, mähkmeid (viimased läksid ööseks alla)… Ja kakaod on vaja, aga seda tahan Rimist ja no jumala eest, SINNA ma küll ei näe ennast niipea jõudvat. Tuleb kohe mõelda… Sest see šokolaadikook oli lihtsalt jõletumalt hea ja kakao sai peaaegu otsa, nii et enne varude täiendamist uut küpsetada ei saa. Tahaks ju jälle… Maasikatega… Mmm…
