ÄRA TEGIN!!!
Õudustase 117 edukalt seljatatud!
Leiva küpsetamine jäi öösse, pean veel pool tundi aega surnuks lööma – vaatame, kas saab veel mõne taseme võrra edasi, Nadja on vist juba 125-ga ühel pool 😛
2012
Stress või
Ma siin miski hetk kurtsin ikaldust, no ei ole eriti paremaks läinud. Mitte et me kogu aeg tülitseks, aga pool ajast on ikaldus ja laste magama paneku aeg eriti. Olen kaks õhtut tahtnud kangesti magusast lohutust otsida, kuna aga küpsetada pole viitsinud ja rämpsu ostmise soovile olen siiani vastu pannud (okei, keegi ei viitsi lihtsalt sellise külmaga poodi minna :D), siis olen pidanud koduste vahenditega hakkama saama. Eile jõin õunamahla, täna näksisin kogemata ära peaaegu terve karbi idusid, no neid oli vist 300 g. Natuke sõid teised ka ja natuke on alles… Eile öösel sõime nagunii peaaegu sama palju otse purgist ära, ehkki kolmas päev sai alles täna täis.
Nii et vitamiinid peaks tulema ja mürgid mühinal väljuma või mis. Ma pole siiani leidnud infot selle kohta, mis siis saab, kui liiga palju idusid süüa. Kirjutatakse, et päeva norm on kaks supilusikatäit ja alguses rohkem ei soovitata, sest organism ei pruugi harjuda, aga meie Abikaasaga oleme algusest peale mõnuga suuremaid koguseid puukinud ja organism küll kuidagi ei protesteeri. Ehk siis on neid idusid vaja või mis, muidu ju hakkaks vastu… Kui lähtuda sellest, et keha ise oma vajadused ära tunneb.
Õhtusöögiks oli täna Steffani pizza (Abikaasa õde sai just sobival ajal autoga ära tuua, taksoga poleks küll raatsinud), sest motivatisoon kokata oli null. Homme äkki viitsib ära teha tatra, mis algselt täna plaanis – poes ju keegi ei käi, sest mingid varud on, piim tuuakse akna taha ja leiba küpsetan ise, seega esmavajadused on rahuldatud ja ilma hädavajaduseta oma nina uksest välja ei pista.
Ja kuradi kuradi külm on. Tuli kogu aeg all ja ikka külm. Lastetuba eriti. Ja nad ei saa üldse oma köhast-nohust jagu. Täna tõstsime voodid seina äärest toa keskele, panime seina alumisse äärde vatiteki, et see natuke külma kinni peaks, lastele kolm korda rohkem riideid ja kaks tekki… Võeh. Ma ei taha, et terve kuu selline oleks! Rõõmustan küll, et niigi kaua nii soe oli, aga nüüd on ekstra vastik. Ja ma luban, et niipea, kui võimalik, muretsen endale veel rohkem soojemaid riideid ja soojustame maja korralikult ära ja siis on kõik superluks. Aga kuni rahalised võimalused selleks puuduvad… Mnjah. Asjaolude sunnil, ma arvan, ma ehk VÕIN natuke külma üle vinguda. Ja ärge unustage, et mul pole üldse mingit rasva ümber liha, mis sooja hoiaks, kõhnade inimeste “rõõm”.
Rahuldavalt koristada ei jõua, süüa teha ei viitsi, töö otsimisele ei taha mitte mõeldagi. Tahaks, et suudaks päeva rahulikult õhtusse veeretada, ilma et pool ajast tülid ja kisa majas oleks, aga seda ka ei jõua.
Ma loodan, et nädalavahetus tuleb viljakas. Asjad PEAVAD paremaks minema!
PS. Pallide rindel – hetkel tase 113, Jaile on endiselt kunagi nii kättesaamatuna tundunud 117. tasemel, mis on Nadja sõnul nii kirves, et ilmselt paljud jätavad seal pooleli, aga tema tegi ära, krt, ja on juba 121 vms. Anti õnneks alles 109, väike edumaa tema ees veel on. Ja Morme on mulle veel ühe elu saatnud, mille saan enne magama minekut maha mängida 😛
Egolaks, puhkus ja lõppematud probleemid
Meil oli autokoolis hiljuti esimene töö, üldsätted ja mitte kõik 101, vaid ainult 34 punkti. Trükkisin need arvutisse, lugesin paar korda läbi ja tegin töö ära, neli viga oli, seitse lubatud. Täna sain teada, et olin meie seitsmesest grupist ainsana läbi saanud. Hämming. Polnud ju nii raske… Aga egolaks küll, eks. Pisike asi tegelikult, aga siiski.
Abikaasa oli kolm päeva ära, mul oli kah puhkus. Näiteks jätsin reede õhtul pesemata hunniku nõusid, sest EI VIITSINUD, muidu ma ikka endale sellist asja ei luba 😛 Olin kolmeni üleval, tõusin hommikul pool kaheksa lastega, tegin neile putru, pesin nõud ära, kütsin elamise soojaks, viskasin hunniku briketti pliidi alla ja läksin enne poolt kümmet tagasi voodisse, kust käisin välja ainult vajadusel laste tülide lahendamiseks, päriselt tõusin alles 12.15, et lastele lõunat anda ja nad magama saata, et siis ise hommikust süüa. Ka nii saab 😀
Süüa tegema ei pidanud, sest jääke oli piisavalt, aga Kaidi pidi külla tulema, seega oli hea põhjus kooki küpsetada – mm, kui hea sai.
Pühapäeva hommikul magasime kõik kaua, lapsed ärkasid peale kaheksat, voodist välja saime lõplikult üheksa paiku, siis panin leivataigna hapnema ja jogurti valmima, päev möödus mõnusalt, õhtul oli tuba leivalõhna täis, magama sain jälle öösel kell kaks.
Lastega oleme väga hästi läbi saanud, eile õhtul ja täna hommikul oli natuke draamat, aga saime needki intsidendid ilusti lahendatud. Kui nad täna magasid, lahendasin netis liiklusteste, ma olen küll jube lohe, kes ei viitsi õppida enne, kui viimasel minutil, aga peab ennast ikka sundima 😀
Õhtu oli raske, sest Abikaasa oli reisist väsinud ja tal oli rets kurguvalu, mistõttu ta oli üpris kannatamatu, aga lapsed polnud teda ju mitu päeva näinud ja eriti Plika elas seda välja… Sai siin tülitsetud ja emotsioonid olid laes, hiljem oli aga üpris valgustav seda Kristinaga MSNis lahata, sain asju enda jaoks natuke selgemaks mõelda ja rääkida.
Probleemid on sellised huvitavad asjad. Meie pere kõige olulisem probleem on see, et me ei suuda alati laste lolluste või halva käitumise peale rahulikuks jääda, läheme liiga kergelt närvi. Liiga tihti on nii, et üks karjub, teine rahustab ja see roll vaheldub pidevalt. Ja siis on veel mingid mustrid, mingid kindlad asjad, mis järjest rohkem närvi ajavad ning mõttetult karjuma panevad… Kui neid asju poleks, siis me oleks õnnelikud ja ei läheks laste lolluste peale närvi ja kui me oleks õnnelikud, siis lapsed ei käitukski halvasti. Kõik on seotud, eks 😀
Järelikult peab oma probleemid kiiremas korras ära lahendama. See eeldab aega, mil me saame rahulikult värske peaga rääkida, selline aeg on teatavasti ainult Abikaasa vabadel päevadel laste lõunaune ajal ja seda eeldusel, et kõik on terved ja muidu heas tujus. Ma palvetan nüüd selle eest, et Abikaasa nädalavahetuseks terveks saaks, muidu lükkub kogu see jama LIIGA kaugele.
Vähemalt jõudsin asja analüüsides selleni, et rääkimine siiski töötab. On mõningaid kokkuleppeid, mis hoolimata mitmekordsest üle rääkimisest ikka väga hästi toimida ei taha, aga selle taga ongi vist hoopis teised probleemid, mille kadumisel laheneks ka ülejäänud iseenesest. Ja mõned probleemid oleme näiteks väga eduliselt ära lahendada suutnud – näiteks toidu küsimuse, menüü planeerimine toimib super hästi ja sel teemal enam tülisid pole. Samuti Abikaasa ületunnid – nende kirja panemine toimib ka ja õnneks on kõige hullem kuu möödas, nüüd jälle rahulikum.
Vat ja nüüd ongi nii, et kui need probleemid ära lahendatud, kerkivad esile järgmised, mis polnud enne nii põletavad, sest teised asjad olid hullemad 😀 Mitte et me siin ainult probleemitseks, eks, häid asju on ikka ka väga palju, aga no on ka negatiivset, millega tuleks tegeleda. Meil õnnestus neljapäeval tibake rääkimist alustada, aga aega oli vähe, nii et sai ainult ühe olulise teema juurde ja siis pidime juba jutuajamise ootele panema. Pärast tänaõhtuseid sündmusi suutsin Kristina abiga asjad enda jaoks veel sutike selgemaks mõelda, nii et kui me nüüd lõpuks rääkida saame, siis suudan hetke põlevamad jamad loodetavasti lühidalt ja asjalikult kokku võtta, et siis kiirelt lahenduste otsimisele keskenduda. Abikaasa on õnneks hästi mõistlik mees, küll napi jutuga, aga saab aru, et rääkimine on vajalik ja ei keeldu sellest.
Ma ootan põnevusega, mis jamad siis välja ujuvad, kui praegused probleemid ka lahenduse leiavad. No ehk lõppevad nüüd ükskord otsa ka 😀 Muidu polekski midagi, aga laste kuuldes tülitsemine ja nende peale närvi minemine PEAB lõppema. Nii et oleks vaja palju kvaliteetaega, et pikalt rääkida. Kiiresti. No ehk sel nädalavahetusel.
Mainisin vist mingi hetk tagasi hästi lühidalt, et teen statistikat eelmise aasta toidu kohta. No ikka sellist väga üksikasjalikku, alates kõigist erinevatest toiduainetest ja nende täpsest kogusest kuni selleni, mis tavaline, mis mahe, mis puhas ja mis poodidesse me kõige rohkem oma raha jätsime. Issand, see on nii põnev ja nii ajamahukas, ma naudin seda täiega, ainult et ööd jäävad tänu sellele lühikeseks. Mul on kuude kaupa kokkuvõtted tehtud, nüüd teen aasta kokkuvõtet ja siis saan tulemusi igati analüüsida. Areng on nähtav, indu tuleb järjest juurde ja ma ei jõua ära oodata, et saaks aasta pärast kokkuvõtteid võrdlema hakata.
Kodu suurpuhastus on hetkel pausi peal, sest statistika kõrvalt ei jagu aega, sellega õnneks ei tohiks enam kaua minna, siis koristan edasi. Ja siis on veel autokool ja blogi kolimisega pean jätkama, võtsin eesmärgiks kasvõi 5-10 postitust päevas üle vaadata, muidu ma ei jõuagi kunagi. Nüüd olen juba targem ja tean, et üle pingutada ei tohi.
Pallid on puhkehetkedel hea lõõgastus, aga praegu on jälle mingi nõme tase, 109, õnneks Anti on minust kenasti maas ja Nadja ainult paar taset ees, ma hetkel ei viitsi üldse mängida ja aega ongi mujale tunduvalt rohkem vaja. Avastasin näiteks, et “Minu Moskva” ootab lugemist, tähtaeg 1. veebruar ja pikendada ju ei saa. Homne päev möödub raamatu seltsis!
Ühesõnaga tegemist on ülearu. Ja juba on jaanuar läbi ja issand, ma peaks ju varsti tööle minema! Ja Plika pole lasteaias käinud üldse, sest haiglane ja… Ah, ma ei tea, mis saab, no ausalt, ei jõua mõeldagi sellele praegu. Küll kõik laabub kuidagi 😛
Idandamine? Imelihtne!
Mina olen elav näide sellest, kuidas kõik mahetoitumisega seotud “keeruline” on ainult mõtetes kinni. Olen küll juba mitu hea aastat järjest rohelisema mõtteviisiga, aga ometi tundus/tundub mulle nii paljude asjade puhul, et “see on ju NII keeruline, mina seda küll teha ei viitsi”, kui aga lõpuks ära proovin, siis tõden, et on tõesti nii lihtne, kui räägitakse.
Jogurti, hapukoore ja leiva tegemine näiteks on lihtsad, ehkki kunagi ma arvasin küll, et mina ise elu sees leiba teha ei viitsi, vaat kui masina saaks… Aga näe, tuli välja, et sõtkumine pole kohustuslik, see mulle ei meeldinud, segan tainast vispliga ja teen leiba nii mis mühiseb.
Üks asi, mis veel keeruline tundus, oli idandamine. No et kui just spets kasti pole, siis mölla purgi poolviltu keeramisega ja… Nii sain emalt eelmise aasta märtsis pool pakki Mahemarketist ostetud idandamissegu, aga see seisis senini sahtlis (säilivusaeg oli õnneks 27.02.2012, üsna õigel ajal leidsin üles). Talvest ja värske rohelise kraami puudumisest tulenevalt tekkis idude mõte jälle pähe, googeldasin korra, leidsin Aeda postituse ja järsku tundus see nii lihtne, et paningi kohe purgi kappi.
Täna said valmis, minu vaev ja ajakulu olid seejuures üsna olematud. Mm, ma jumaldan idusid, nüüd on ainus probleem see, et ma võiks terve selle kausikese üksi nahka pista, aga inimesele vajalik päevanorm on vist paar supilusikatäit ja liiga palju polevat ka hea. Ma täpselt seda teemat ei valda, olen nagu kuskilt kunagi lugenud, peakski uuesti uurima.
Igal juhul täiesti ideaalne, mahe, värske ja kasulik kraam talvel, kus muu värske sugugi nii kergelt kätte ei tule. Lähen nüüd kiirelt ökopoodi ja ostan seekord juba suurema paki.