Eksperimendid majoneesiga

Majonees on teine ilmekas näide sellest, kuidas ma olen aja jooksul oma menüü suhtes tunduvalt leplikumaks ja loovamaks muutunud.

Kui enamik meie toidulauast on juba päris mitu aastat peamiselt algainetest koosnev, siis majoneesi oleme kõik see aeg ikka poest ostnud – ilma tundus võimatu. Esimene ise tegemise katse lõppes ebasobiva õli tõttu jälgilt ning uuesti proovimiseks läks väga kaua aega, alles hiljuti jõudsin tegudeni. Nüüd aga oli probleem juba selles, et ehkki isetehtud majonees on poe omast nagunii tunduvalt tervislikum, värskendasin oma teadmisi rafineeritud õlide teemal ning nende edaspidine kasutamine tundus mulle vastuvõetamatu. Lootsin, et päästjaks saab saflooriõli ning nüüdseks on see ka ära katsetatud.

Kõik viimased majoneesid oleme teinud tunduvalt väiksema õlikogusega – 250 ml asemel umbes 125-150 ml. Täiesti okei on ja selle võrra tervislikum ka, et õli on võrreldes muude asjadega (muna, sinep, maitseained) vähem. Kogus tuleb ka sellevõrra väiksem, aga värsket majoneesi polegi hea pikaks ajaks teha, nii et sobib igati.

Saflooriõli oli esmasel majoneesi maitsmisel täielik pettumus – ikka väga tuntav maitse käis üle. Segasime juustu ja küüslauguga kokku, ikka oli vastik. Aga lasime üleöö seista ja siis oli juba täiesti okei – küüslauk ilmselt aitas sellele oluliselt kaasa. Nii et paljalt söömiseks saflooriõlist tehtud majonees kõne alla ei tule, aga küüslaugujuustu sisse sobib küll. Kui see läheb õhukese kihina leiva peale ning kõige peale tuleb veel midagi värsket, siis pole õli maitset üldse tunda. No ja vähem õli ning õhem kiht juustu tähendab ju üleüldiselt kokkuhoidu, jälle super. Kuna niisama juust mulle võileivakattena ei istu ning ühtki head lihalist siit leidnud pole, siis küüslaugujuustust loobumine ei tuleks kõne alla – probleem on tervislikult lahendatud.

Teine koht, kus majoneesi millegagi asendada ei oska, on tuunikalasegu, mida teeme ahjukartulite juurde – UK “rahvustoit” jacket potatoes. Avokaadoõli on ropult kallis – mõtlesime, et prooviks hoopis päris avokaadoga. Leidsin googeldades, et avokaado”majoneesi” on edukalt tehtud, mis andis julguse ka ise katsetada. Üks muna, üks avokaado, maitseained ja tulemus:

No ei maitsenud nagu majonees, maitse pigem nagu mingi avokaadoplöga 😀 Aga tuunikalaga segatult täiesti töötas! Nii et jälle – üks mure lahendatud. Küll aga hoiatan, et avokaadomajonees tuleb kohe ära tarbida – meil jäi osa alles ning järgmiseks päevaks oli see külmkapis juba tumeroheline ja vastikult haisev. Ühesõnaga tuleb teha selline kogus, et ühe õhtusöögiga ära hävitada ja kõik ongi kombes.

Kolmas asi, kus palju majoneesi kasutasime, oli hapukoore-majoneesi-küüslaugukaste, kartulite ja kartulipudru juurde. Kuna kaste on siiski eraldiseisev ja piisavalt oma maitsega asi, siis ei safloorõli ega avokoodoga tehtud majoneesid sellesse ei sobiks. Nii otsustasime, et see kaste jääbki edaspidi vaid hapukoorekastmeks – ja maitsestada võib seda näiteks hoopis Persilladega. Selle koostises on meresool, küüslauk ja petersell – just hapukoorekastmes ma seda esimest korda maitsesin ja vaimustusin. Pole küll mahe, aga tänu meresoolale minu jaoks täiesti vastuvõetav, pikemas perspektiivis tahaks nagunii rohkem ise erinevate ürtidega katsetada. Kes teab, millal selleni jõuame, seniks sobib küll 🙂

Muna meeldis meile majoneesiga süüa, aga no kuulge, soola ja võiga on sama hea.

Nii ongi, et majoneesi ega rafineeritud õli me enam ei osta – toitudele, millest loobuda ei soovi, on rahuldavad alternatiivid leitud ja rahulolu suur.