Esmaspäevad on need päevad, kus me käime lastega mänguväljakul, sest Abikaasa töötab ja auto ei ole pargi õueala kinni. Eelmisel esmaspäeval sai mõned pildid ka klõpsitud.
Teel mänguväljakule…
…kus sai tükk aega lustitud…
…ja tagasiteel peab enne tuppa minekut KINDLASTI postkasti ka kontrollima. Ühest kastist ei piisa, kõik kontrollitakse üle 😀 Aga Plika teab hästi, millisest kastist asjad välja võtta võib 🙂
Vaatasin, et mul on kogunenud erinevatel hetkedel üles pildistatud toite, panen need siis lõpuks blogisse ka, et oma fotomajandusega järjele saada.
Ükskord oli lastel eriti ilus ja värviline lõunasöök. Osa pidime küll lõpuks ise ära sööma, aga me vähemalt üritame järjepidevalt… Vahel läheb tiba veenmist või kauplemist vaja, aga üldiselt süüakse üsna kenasti 🙂
Ühe õhtu magustoit oli mul selline – lihtne, aga maitsev. Ja värviline 🙂
Leiva küpsetamisel olin hädas, et leib kippus pärast esialgset ümaraks kerkimist lohku vajuma. Googeldades sain teada, et see võib olla liiga pehmest taignast – mis, nagu keegi mõni aeg tagasi kommenteeris, võib olla ka nätskuse põhjuseks. Sellest ajast saati olen teinud leivataigna nii kõva kui vähegi võimalik (lisan jahu, kuni vispliga segamine raskeks läheb) ning leivad jäävad tõepoolest ümaramad ja mõnusamad. Abikaasa kommenteeris ka, et iga korraga läheb paremaks.
Mõni aeg tagasi tegin taas kaerahelbeküpsiseid. Panin taignasse 250 g/650 ml kaerahelbeid, 100 g rosinaid, 2 muna ja 100 g võid. Rosinad panin purustamiseks koos munaga blenderisse, või sulatasin, segasin kõik kokku. Küpsetasin pöördõhuga ahjus 150 kraadi juures (olen täheldanud, et selle ahjuga võin julgelt tavalisest 25 kraadi maha võtta) miski 10-15 minutit vast, vaatasin välimuse järgi. Tulemus sai täpselt see, mida ootasin – krõbe küpsis, mitte liiga magus, MINU maitsele. Abikaasa ütles, et eelistab banaaniküpsiseid, sest tal ajavad krõbedad küpsised igemed valutama vms ja no ta on vana banaanifänn ka. Nii et igaühel oma lemmik, teen mõlemaid edaspidigi.
Nüüd ootavad tegemist tatrajahuküpsised. Ema saatis mulle sünnipäevapakiga natuke Loodusvägi mahedaid mandli-rosinaküpsiseid, need olid lihtsalt imelised. Ingrid hiljuti tegi ja kiitis, tuli meelde, et olen ise ka kunagi teinud – vaatasin järele, see oli kaks aastat tagasi ja maitsesid väga. Nii et nüüd on mul ideid, kuidas katsetada – pean ainult tatrajahu ostma, mahepoest vast leiab, mandlid-rosinad on kodus olemas. Abikaasa sõnul olid need ka maailma parimad küpsised ja kaerahelbe omadest etemad. Ma muidugi tahaks ilma suhkruta hakkama saada… Purustatud rosinad, arvan ma, tulevad jällegi mängu. Mmm…
Poolteist nädalat tagasi arvasin, et enne järgmise pusle ette võtmist võiks veidi vahet pidada. Tolle esimese panin kokku nädalavahetusel, ühe päeva vast pidasingi ilma vastu 😀 Teisipäeval võtsin järgmise ette ning sellega läks eriti kaua – valmis sai alles neljapäeva pärastlõunaks 😛
Kuna reede hommikul läks arvuti tuksi, oli vaba aega liialt käes ja et mitte hulluks minna, sai kohe reedel järgmine ette võetud ning see poole öö ajal ka ära lõpetatud 😛
Nüüd on veel viimane oma järge ootamas… Kui arvutisõltuvuse rahuldatud saan, siis võtan ette 😀 Ja seejärel tulebki jälle kasutatud kraami poodidesse uute jahile minna 🙂
Eelmisel neljapäeval hakkas mu läpakas ennast täiesti lambist suvalistel hetkedel välja lülitama, kuni sama päeva hilisõhtul enam üldse pilti ette ei võtnud.
Reede hommikuks polnud midagi muutunud ja mina olin hüsteerias. Vaadake, kirjutamine on minu suurim sõltuvus, arvuti on minu peamine side sõpradega, meelelahutus, infoallikas… Ma ei oska ilma.
Läksime Külli poole, et nende arvutit kasutada – kõigi vajalike kõnede mobiililt tegemine oleks viinud pankrotini, aga Abikaasal on ostetud Skype’is krediiti, millega saab väga odavalt lauatelefonidele helistada.
Kõigepealt saime Eesti poole pealt kinnitust, et Delli garantii on rahvusvaheline, pole vaja mingit ostudokumenti, piisab service tagist. Siis otsisime tükk aega netist Norra Delli klienditoe telefoni taga. No tõsiselt, Delli leht on segane. Lõpuks leidsime, helistasime. Palju automaatvalikuid, kõik jutt Norra keeles. Suvaliselt numbreid klõpsides jõudsime lõpuks inimeseni… Sealt edasi saime kümme korda rääkida üha uutele inimestele oma murest, öelda service tagi ja seejärel suunati meid järgmise inimese juurde. Umbes iga kolmanda suunamise järel ei vastatud või katkes kõne ja alustasime kogu janti otsast peale 😀 LÕPUKS õnnestus saada ühendust õige inimesega, kes ütles, et kuna meie arvuti on ostetud teisest riigist, peame esiteks netis mingi andmete värgi ära täitma, et see Norras nö arvele võtta, siis saame garantiisse anda – mis siin riigis tähendab, et kuller tuleb koju ja viib arvuti ära, ise kuskile viia ei saa. Andmete muutmine võis kodulehe andmetel võtta aega vist kuni 15 tööpäeva, aga teenindaja arvas, et paari päevaga peaks korras olema ja siis võib mehe järele kutsuda.
Reedel alustasin Külli poolt koju jõudes uue puslega ning lõpetasin selle kokku panemise öösel kell pool neli 😀
Laupäeval oli õnneks terve päev tegemist – lastering, nädala toidushopping, siis magasime kõik väsimust välja, õhtul lugesin Abikaasa nutikast blogisid ja FB-d ning siunasin, sest nii ebamugav oli.
Pühapäeva hommikuks oli mu kallis IT-geeniusest Abikaasa välja mõelnud parema süsteemi. Meil on siin ka laste arvuti, minu kunagine säästuläpakas – Poiss kiskus sellelt mõni aeg tagasi peaaegu kõik klahvid küljest ja wifi vastuvõtja on sel olematu, nii et kui just ruuteriga samas toas pole, siis netti ei saa, aga nad vaatasid sealt vahel videosid. Ruuter on teatavasti üleval korrusel omanike juures… Abikaasa nutitelefon võtab aga wifi kenasti välja ning sellest sai modem, mis andis USB kaabliga neti ka läpakasse. Ära kistud klahvid olid mul kenasti kaasas, Abikaasa pani enamik neist külge tagasi. Arvuti oli küll tapvalt aeglane ja netiühendus kadus pidevalt, nii et pidime iga natukese aja tagant telefonil klahviluku maha võtma ja seda natuke ringi liigutama, siis tuli tagasi – aga pärast kaht päeva ainult nutika kaudu netis käies olin sellegi võimaluse üle pisarateni tänulik.
Tänulikkust jagus umbes-täpselt üheks päevaks, sealt edasi ärritus aina suurenes, sest see arvuti on ikka tõesti käkk. Pärast seda, kui olin poolteist aastat kasutanud veatult toimivat imemugavat ja -kiiret Delli, oli see tõeline katsumus. Seega küpses plaan osta teine läpakas – nagunii oli kavas Abikaasale enda oma osta, sest me oleme ühe arvuti jagamiseks liialt suured sõltlased ja see oli seni õnnestunud vaid tänu tema ebatavalisele magamisgraafikule (no ja nutikas oli ka, millest ta ikka FB-d ja uudiseid luges). See kuu oli esimene, mil üldse mingi raha üle jäi – päris kõik ei läinudki autoremondile ära 😀 Nii et vajalik summa oli meil ka olemas.
Tahtsime minu omale sarnast Dell Vostrot, aga neid Norras eriti ei müüda. Vostroid leidsime ainult paar, teisigi Delle oli pigem tagasihoidlik valik. Lõpuks vaatasime lihtsalt i5 prosega arvuteid, kõiki firmasid. Hinnad tundusid kirvelt kallid.
Täna pidin uuesti perearstile minema, et oma õnnetu tabletiretsept lõpuks kätte saada, seega viisime lapsed Külli hoida ja olime nagunii linnas. Pärast arsti käisime läbi kolm kohalikku elektroonikapoodi – Expert, Elkjøp ja Lefdal. Esimeses kahes polnud midagi sobivat, viimases leidsime kaks, mille vahel kaaluda. Üks oli 2000 kr allahinnatud Acer (soodustus oli seetõttu, et mudel oli mõnda aega poes näidiseks väljas olnud), mil suurepärased näitajad, aga 6000/€849 tundus siiski liiga kirves hind – 6200 eest oleks saanud ühest netipoest juba Dell Vostro suisa i7 prosega. Teine oli Dell Inspiron – 15,6-tollise ekraaniga, jube kolakas, koleda välimusega ja läikiva ekraaniga, mida mõlemad vihkame. Aga… HIND oli sel vaid 3495/€477. Olime eelnevates poodides kõiki i5 prosega variante vaadanud ja alla 5000 ei olnud midagi, hinnad olid pigem 6000+.
Abikaasa oleks juba peaaegu kallima Aceri ära ostnud, talle imponeeris selle SSD ketas – kuna see ketas oli aga ainus ja kõigest 120 GB ning ekraan oli ka läikiv, hakkasin mina protestima. Nagu öeldud, oleks netist saanud peaaegu sama raha eest veel parema prosega mati ekraaniga Delli, mil väiksem SSD ketas ja suurem tavaline. Aga jah, see kallis hind, lisaks netist tellimise puhul veel ooteaeg…
Läksime Külli poole, surfasime veel Norra veebipoodides, seejärel võrdlesime hindu ka Eesti omadega. Kui ma Eestist ka ühtki i5 prosega läpakat alla €500 ei leidnud ja väiksemamõõdulised olid sealgi €600+, siis leidsime, et võime selle odava Delli ära osta küll.
Nii ta läks ja ostis. Nüüd on Abikaasa arvutiks Dell Inspiron 3521 – i5 prose, 6GB RAM, 750 GB ketas. Netipoes oli sama mudeli hind 4995 – pole õrna aimugi, miks poes pea kolmandiku võrra odavam, täishinna eest poleks kindlasti ostnud. Välja näeb mu meelest küll tõesti jube kole (15,6 ja eraldi num-klaver pole ikka üldse minu tassike teed, lisaks see õudne kaas, ümarad nurgad ja läikiv ekraan), aga õnneks mehi huvitab sisu välimusest rohkem ja meil polnud mõtet praeguses rahalises seisus välimuse eest suuri summasid peale maksta. Win 8 suhtes oli suur skepsis, aga Abikaasa sõnul on see õnneks üsna okei.
Uue Delli toitejuhe oli minu omaga identne. Proovisime seda kodus minu läpaka taha, läpakas hakkas tööle 😀 Seejärel proovisime jälle minu juhtmega ja töötas ka. No täiega idioodi tunne, head IT-spetsialistid me ikka oleme, ah 😀 Teeninduse mees küsis ka, ega viga juhtmes pole, aga meie arvasime, et pole, kuna tuluke juhtme küljes oleva plastikjunni peal ju põles… Nojah, ilmselgelt on lihtsalt mingi ühendus kehv, eks seda juhet ole üksjagu ruunatud ka.
Niisiis ongi nüüd nii, et me ostsime uue läpaka, kui oleks piisanud vaid juhtmest. Küsisin Abikaasalt, kas viime tagasi (siin see oleks ilmselt isegi õnnestunud), aga ta ütles, et ei vii 😀 Eks meil ole aeg-ajalt ikka neid hetki, kus tahaks korraga arvutis olla, kahe arvuti omamine lihtsalt võtab pereelus pingeid maha ja minu puhul pigem vähendab arvutis istumise aega – varem oli mul tunne, et tuleb ära kasutada iga hetke, mil arvuti on vaba, sest äkki hiljem enam ei saa 😀 Eraldi pluss on ka see, et nüüd pole enam probleemi teleka ja arvuti ühendamisega – see, kes tahab vaadata, ühendab oma arvuti taha, teine saab enda omaga rahulikult laua ääres edasi istuda.
Mulle peaks ilmselt uue juhtme ostma, aga kuna praegune hetkel veel töötab, Abikaasa arvutil on uhiuus täpselt samasugune ja tema aku peab üle 4h, siis vist veel ei viitsi 😀
Sihuke tore lugu siis. Lõpp hea, kõik hea 🙂 Pärast kõiki neid läbielamisi olen ma lihtsalt pisarateni tänulik võimaluse üle jälle oma ustava Delli taga istuda. Siin on kõik mu vajalikud dokumendid ja fotod, siin on mu seaded ja bookmargid, see on nii kiire ja mugava klaviatuuriga… Trükkimine on nüüd jälle lust ja rõõm. Sain oma elu tagasi 😀
Järgmisel nädala lõpus on Abikaasal pühade tõttu suisa viis vaba päeva ööd järjest, nii et kaks arvutit kulub selleks ajaks marjaks ära 😛
Ma olen palju kordi mõelnud selle üle, et TEGELIKULT ei ole arvutisõltuvus ilmselgelt eriti hea asi 🙂 AGA. Arvutis on NII PALJU häid asju, et minu meelest on see sõltuvus õigustatud. Eriti praegu ja eriti minu puhul – kuna olen välismaal, siis on see mugavaim ja odavaim viis lähedastega suhelda ning blogi ja e-mailide kirjutamine on mul igapäevane vajadus. Samuti ei oska elada ilma võimaluseta igal hetkel endale vajalikku infot välja googeldada… Nii et katsun lihtsalt arvutiaega piirata, eriti laste ärkvel oleku ajal ja lasen aga samamoodi edasi.
Mis me küll teeksime ilma arvutiteta, ah 🙂