Üle pika aja blogimajandamise hoos

Kui ma peaaegu kaks aastat tagasi blogi oma serverisse kolisin, läks postituste ja kommentaaride kujundus paigast – postitustest kadusid lõikude vahelised read, iga postituse ja kommentaari ette ilmus > märk. Samuti otsustasin meie pereliikmete nimed igaks juhuks hüüdnimede vastu vahetada ning laste pildid alates teatud vanusest parooli alla panna. Seega jäi palju postitusi esialgu privaatseks, aja jooksul olen neid vastavalt vajadusele jõudumööda avalikustanud. Näiteks kõik unega seonduv on avalik, samuti enamik maheteemasid (aga see jäi vist pooleli), kõik postitused, mida on olnud vajadus hiljem linkida jne. Vastavalt tujule muutsin ja avalikustasin postitusi ka kuude kaupa.

Kommentaaridega oli pärast kolimist mingi jama. Kui olin kommentaaris > eemaldanud, vajadusel vahetanud nimed ja lisanud kommenteerija blogi lingi, siis ei muutunud kommentaar mitte ära, vaid vana kommentaari kõrvale tekkis teine uuendatud sisuga kommentaar. Blogipostituse all näitas ainult uut, aga sellel lehel, kus on koos kõik kommentaarid, olid olemas mõlemad – ja seda vanemat EI SAANUD kustutada. Nii tekkiski postituste avalikustamise käigus päris palju nö topeltkommentaare.

Mõned päevad tagasi avastasin täiesti juhuslikult, et nüüd on “fantoomkommentaaride” kustutamine võimalik ning vanade kommentaaride muutmisel enam lisakommentaare ei teki. Eks ole ju mitu korda serverit vahetatud ja WP-d uuendatud, ju selle käigus saigi asi korda – täitsa võimalik, et on juba ammu korras olnud, aga mina märkasin alles nüüd.

Rõõmustasin hirmsat moodi ning tekkis suur kihk hakata jälle blogi korrastama. Alustuseks kustutasin ära kõik topeltkommentaarid – neid oli mu mäletamist mööda ligi 1500. Siis mõtlesin, et kuna topeltkommentaare enam pole, saaks teha statistikat selle kohta, kes on mind läbi aegade kõige rohkem kommenteerinud (te ju teate, ma jumaldan statistikat) – ja nagu arvata oligi, leidsin mõnusa plugina, mis kõik automaatselt kokku loeb ja pingeritta paneb. Plugina ainus konks on selles, et ta loeb kommentaare e-maili põhjal (mis on täiesti loogiline, sest mul võib siin kommenteerida viis samanimelist, aga e-mail on igaühel isiklik), mida enne blogi kolimist ju kommentaaridel juures polnud. Nii ma olengi viimastel päevadel suurima rõõmuga neid ise käsitsi juurde kopeerinud. Ma olen segane, ma tean 😛 Aga ma tõesti naudin seda – kohe nii väga, et ma pole kaks viimast päeva käinud FB-s, mänginud palle, lugenud teiste blogisid ega lõpetanud peaaegu läbi loetud huvitavat raamatut. Kui ma midagi teen, siis täiega – see on alati nii olnud.

Paljude kommenteerijate puhul pole mingit probleemi varasemate kommentaaride tuvastamisega. Teiste puhul jälle on mõnus detektiivitöö – avastada, et oi, see Kristi, kes vanasti anonüümsetele kommentaaridele oma nime lihtsalt lõppu kirjutas, on ju seesama, kes nüüd kommenteerib selle meiliaadressiga. Samanimeliste kommentaatorite kirjastiilid on sageli erinevad ja selgelt äratuntavad – mitte muidugi alati, aga paljude puhkudel. Igal juhul on äärmiselt vahva näha korraga ainult ühe inimese kommentaare – selline mõnus kompaktne ülevaade, õpin oma lugejaid paremini tundma.

Kommentaaride korrastamise käigus olen avalikustanud ka suvalisi blogipostitusi, mille puhul tekkis tunne, et võiks ja tahaks just neid, just praegu. Näiteks tähtsamad raseduspostitused, laste sünnilood jne. Hetkeseisuga on mu blogis postitusi kokku 3600, nendest avalikud vaid 1487.

Vahepeal polnud mul nii pikalt viitsimist blogi korrastamisega tegeleda, et mõtlesingi varasemad aastad privaatseks jätta. Praegu aga mõtlen, et tahaks ikka kõik täitsa korda ja avalikuks saada. Hea küll, mõned üksikud algusaastate kõige avameelsemad postitused jäävad ilmselt siiski parooli alla – ja kui alguses oli plaanis kasutada sama parooli, mis praegu laste piltide puhul, siis nüüd mõtlen, et nood vanad saavad vist hoopis mingi teise, mida minevikuhuvilised siis ekstra küsida võivad… Aga ma ei tea ka, ma veel mõtlen.

Võimalik, et värskendan üle pika aja kujundust ka, sest praegune on veidi ära tüütanud ja võimalused on vahepeal kindlasti avardunud. Ja siis võiks ometigi valmis kirjutada ülevaatliku jutu about stiilis lehele. Ja korrastada lõpuks ometi postituste teemad ning teha ka need lihtsalt ligipääsetavaks. Ühesõnaga teha lõpuks ära kõik see, mida mõtlesin teha kohe pärast kolimist, 2012. kevadel.

Mu blogil on järgmise aasta jaanuari lõpus suur juubel – kümme aastat. Selleks ajaks on eesmärk kõik korda saada. Võib muidugi juhtuda, et hoog läheb üle ja jälle ei viitsi, aga loodame ometigi, et see nii pole.

Mu elus on praegu üks neist nö igavatest perioodidest, mida on varemgi mitu korda olnud – kus ma tunnen, et blogisse pole midagi huvitavat kirjutada. Igapäevaste teemadega katsun ikka jätkata – ehk mitte nii tihti, aga vahelgi. Sest tean – hiljem on kõik unustatud ning paari aasta pärast on mul endal juba väga põnev lugeda, mida ma siis tegin ja tundsin. Küllap tuleb ka jälle neid põnevamaid perioode, kus teistelgi on huvitav lugeda ja tekib taas elavam arutelu.

Ühesõnaga ei ole vist kartust, et ma selle putka siin kinni panen 🙂 Sahtlisse kirjutada ma ei viitsiks, aga mäletada ma tahan. Ja see blogi on nii suur osa minu elust, minu suurim hobi. Las ta siis olla ja loodetavasti saab mu virtuaalkodu värskenduskuur selle aasta jooksul lõpetatud.

Blogi kümnendal sünnipäeval korraldan ilmselt üle mitme aasta jälle ühe lugejaküsitluse ka – varasemad olid aastatel 2009 ja 2011, vahepealse ajaga on lugejaskond kindlasti mingil määral muutunud. Kuidas ma selle küsitluse täpselt sõnastan, eks seda on veel aega mõelda. Äkki võiks kõigi küsitlejate vahel isegi midagi põnevat välja loosida – ma pole kunagi ühtki giveawayd teinud, aga kui ma midagi ägedat välja mõtlen, siis oleks see just sobiv põhjus.

Kui ma jõuaks järgmise aasta jaanuariks peale blogi korrastamise sellest ka Blurbis või mujal päris raamatu kujundada, oleks see ideaalne kingitus, aga seda ma ilmselt tõesti ei jõua. Tekstide puhul töötaks copy-paste, aga selleks, et pildid saaks hea kvaliteediga ja õigesti paigutatud, tuleb ränka vaeva näha – ja paar aastat pildifaile on mul tänu “õhku lennanud” välisele kõvakettale ju trükikvaliteedis üldse puudu.

Hehe. Ja kui ma nüüd seda postitust võimalike kahe silma vahele jäänud vigade avastamiseks blogi avalehel üle lugesin, nägin kõrval blogrollis Dakiblogi 10. juubeli suurt kingiloosi – kuna ma pole kaks päeva readerisse ega FB-sse isegi vaadanud, siis ei teadnud ma sellest midagi. Aga nagu näha, siis mõtleme ühtemoodi. Ainult et minu loosimine, kui see üldse toimuma saab, ei tule tõenäoliselt nii laiahaardeline ja sponsoreeritud ega ei sisalda kohe kindlasti ühtki kohustuslikku FB laiki. Ma olen senini blogimajanduse väga teadlikult FB-st täiesti lahus hoidnud ja kavatsen seda edaspidigi teha – see on mul isiklik kiiks. Ei mingit FB lehte ega ask.fm-i või mis iganes värgid veel blogijate seas tänapäeval popid on. Las ma olla mõnes asjas vanamoodne 🙂

Eks me näe, ütles pime 😛 Juubelini on veel peaaegu aasta. Lihtsalt nüüd te kõik teate, et kui ka uusi postitusi eriti ei teki, siis blogi köögipoolel käib usin töö. Koos vilega 🙂

Ma kujutan ette, kui paljud teist vangutavad pead ja imestavad, kuidas ma seda kõike viitsin. Aga te ju olete ammu aru saanud, et ma olen kiiksuga – ma mitte ainult ei viitsi, ma suisa naudin. Ma olen alati nautinud tekstide toimetamist, kõikvõimalike asjade korrastamist ja organiseerimist. Oma blogi pole siinkohal mingi erand 🙂 Töö käigus vanu postitusi üle lugedes saavad meelde tuletatud paljud ammu ununenud mõtted ja seigad, väga vahva on niiviisi minevikku meenutada.