Kuidas ma eluga rahul olen

Pühapäev oli äärmiselt viljakas päev. Palju sai tehtud ja rahulolu on seda suurem, et see oli mu ainus vaba päev ning ma ei tundnud vajadust seda maha molutada. Peale ohtra pesu pesemise koristasin ja puhastasin ära kõik köögikapid ning tööpinna, sealhulgas küürisin nõuderesti ning vabastasin veekeetja katlakivist. Vannitoakapi ja kraanikausi sain ka lõpuks korda.

Abikaasa möllas terve päeva aias, lapsed ka. Minagi käisin tubaste tööde vahepeal aias abiks – Abikaasa sai mu onult trimmerit laenates kaasa ka Fiskarsi umbrohunapsiku, millega ma suure vaimustusega võililli välja juurisin.

Esmaspäeva ja kolmapäeva olin vanas töökohas, teisipäeva ja tänase uues. Mulle tõsiselt meeldis vanas kohas omas tempos arvuti taga nokitsemine, aga kuna praegu käsil olev projekt ajab mind halliks, sest sobivat materjali on väga raske leida, ei malda ma enam üldse arvuti taga istuda. Eks ma ikka teen, kuidas oskan, aga uue töö pidev ringi sebimine sobib mulle hetkel tunduvalt rohkem. Seal päevad lihtsalt lendavad mööda ja alati jääb kuhjaga ülesandeid ka järgmisesse. See on ikka täitsa uskumatu, kuidas mul õnnestus vähem kui aasta jooksul leida kaks nii head töökohta :) Lubasin endale, et teen kolmekümneselt tööd, mida armastan – ja see saigi tõeks.

Uue töö üks eeliseid on see, et ma pole kellaaegadega piiritletud. On kindel arv tunde, mis tuleb kuus töötada ning umbkaudsed päevad ning kellaajad on paigas. Küll aga ei pea ma minuti pealt kohale jõudma, võin alustada veidi varem või hiljem – olenevalt näiteks sellest, kui palju mul hommikul kodus tegemist on. Võin vajadusel nädalapäevi valida ja vahetada, peaasi, et nõutud päevad kokku tuleks. Võin olla vajadusel ühel päeval kauem, teisel päeval vähem – ja mitte kellelegi ei pea aru andma. Sest mina vastutan :) Täna oli see päev, mil ma olin tööl tavapärasest kauem, sest oli vaja üks asi ära teha. Aeg lendas ja homme võin näiteks tund varem koju minna.

Ja ehkki jõudsin koju alles kell seitse, ei olnud ma nii väsinud, nagu tavaliselt. Ilm oli imeline, seega sõin kiirelt ja läksin hoopis aeda rohima. Mitte et ma nüüd eriti palju oleks ära teinud, aga kaevasin veel üksjagu võililli välja (seekord küll tavapärasel viisil, kühvli abiga) ja rohisin hekialuse puhtaks, kogu see must mullane osa oli enne paksult naate ja muud kraami täis:

Lapsed mängisid täna õues kella kolmveerand kümneni – ma oleks nad muidu varem tuppa kupatanud, aga nad tahtsid õhtujutu lugemise asemel õues mängida ja mis mul sai selle vastu olla.

Sellised päevad mulle meeldivad. Imeline ilm. Kõigepealt töö ja siis aiatöö. Aga nüüd panen arvuti kinni ja loen oma raamatut, kuni uni maha murrab :)