Kas kellelgi on veel nii, et tööpäeva lõpus tuleb kõige suurem tööhoog ja ei mõista õigel ajal koju minna? Ilmselt mitte neil, kes kellast kellani tööl käivad, aga kuna minu tööaeg pole kindlate kellaaegadega määratletud, on mul sellevõrra kergem ennast “tööle unustada” (ja vaiksematel päevadel, kui töötegemise tuju ega midagi kiireloomulist ees pole, selle eest soovi korral varem lahkuda). Eelmisel nädalal oli üks suurem asjade ümber tõstmise projekt käsil, mis tähendas, et olin kolmapäeval tööl kella kaheksani, neljapäeval suisa poole kümneni – ja seda suurima rõõmuga. Sel esmaspäeval aga ei olnud pärast iganädalaste tellimuste esitamist rohkem töötuju ja läksin kella kahe paiku hoopis Humanasse. No ja täna plaanisin küll viiest ära minna, aga lõpuks venis ikka üle kuue, sest leidsin järjest mitu asja, mis oli vaja kohe ära teha – seda kõike otse loomulikult meelsasti ning suurima rõõmuga. See on lihtsalt super, kui töö tegemine pakub sellist naudingut!
Abikaasa tuli lastega mulle tööle vastu. Teele jäi mänguväljak, mille ääres memmeke lilli müüs. Valisid siis emmele lilli, kuni Abikaasal tuli meelde, et ta oli jaki ühes rahakotiga koju jätnud. Memm olevat aga potentsiaalse müügi luhtumise tõttu kurvana tundunud, nii sõitsime koduteel uuesti tema juurest läbi ja ostsin ise need lilled ära. Romantika meie pere moodi 😛
Suvel soojemate ilmadega käisid nad mul tihti ratastega tööl vastas. Nii tore oli näha rõõmust säravaid nägusid ja pärast koos koju sõita – näiteks ringiga, mööda jõeäärset kergliiklusteed. Aga siis läksid ilmad jahedaks ja see komme kuidagi kadus… Nüüd üle pika aja jälle. Mulle nii meeldib kõik koos ratastega sõitmas käia, aga pärast tööpäeva lõppu koju jõudes enamasti enam välja minna ei viitsi. Peaks Abikaasale soovitama, et ta iga päev kõigepealt auto koju viiks ja siis rattaga lasteaeda läheks, et nad saaks mulle kogu aeg vastu tulla. See oleks küll mõnus!