Diana Lotus “Kassikõnd”

Kui ma noorem olin, soovitati mulle ikka aeg-ajalt modelliks hakkamist. No et pikk ja peenike, peaksin ju hästi sobima. Paar korda on mingid veidrikud mulle isegi selle pakkumisega lähenenud, aga üks oli tõesti pigem perv, teisel puhul oli tegu Londoni agentuuri “võttega”, kus meelitati inimesi modelliks saamise jutuga stuudiosse, et profipilte teha ning öeldi, et meik ja pildistamine on tasuta, maksavad vaid fotod… Ja need fotod, tuli muidugi välja, maksid sellist hinda, et jalutasin kohe minema 😛

Samas pole ma kunagi modelli ametit mingilgi viisil ihaldusväärseks pidanud. Ma kindlasti oleksin seda proovinud, kui keegi oleks mind reaalselt kutsunud (raha teenimise võimalus ju!), aga kaamera ees poseerimine on minus alati pigem ebamugavust tekitanud. Samuti tean ma, et modellimaailma standardmõõdud on midagi muud, kui minu omad. Ma olen nende jaoks liiga pikk ja liiga laia rinnakorviga – see, et ma peenike välja näen, ei tähenda midagi. No ja siis veel näiteks see, et järgmise hooaja riideid pildistatakse alati kõige ebasobivamal ajal – suveriideid talvekülmas, talveriideid suvekuumuses. Kõik need pigistavad või liiga suured kingad, millega peab kõndima ja nägema välja suurepärane – hoolimata sellest, milliseid piinu need tegelikult tekitavad… Ei tekita tõepoolest mingit iha selle kõigega igapäevaselt tegeleda.

Kogu see moevärk ja moemaailm on üldse minu jaoks täiesti arusaamatu, on alati olnud. Olen ilmselt ka blogis mitu korda maininud, et mulle ei mahu pähe, kuidas mingi grupp inimesi otsustab kuskil kinniste uste taga ära, et sel hooajal on moes just need asjad – ja siis peaks seda järgima nagu lambukesed, et mitte jumala eest olla ebamoodne. No andke andeks, mina kannan seda, mis mulle meeldib ja sobib 😀

Kõike eelnevat arvesse võttes on põhimõtteliselt täiesti arusaamatu, miks modellinduse köögipool mulle sedavõrd pinget pakub. Sest tõesti – ehkki ma ise ei soovi modell olla ja minu meelest on kogu moevärk üsna tobe (et mitte öelda mõttetu), on modellimaailma kõrvaltvaatajana jälgimine minu jaoks äärmiselt nauditav meelelahutus.

Ma arvan, et see oli juba keskkooliajal, kui laenutasin raamatukogust raamatu, mille autorit ega pealkirja ei suuda enam meenutada. See oli VIST ilukirjanduslik teos… Aga äkki mitte? Igal juhul oli see pilguheit noorukese modelli igapäevaellu, mis algas modellindusest mitte kunagi unistanud tüdruku tänavalt agentuuri kutsumisega, kirjeldas tema kogemusi modellimaailmas ning lõppes, kui talle soovitati edasise parema karjääri nimel teha väike iluopp – kui mäletan õigesti, siis oli tegu armi või ebasümmeetriaga tema huulel.

Siis tuli America’s Next Top Model. Sealt edasi Austraalia, UK, Uus-Meremaa, Kanada ja Eesti modellid. Ja ei ole senini tüdimust tulnud, ehkki Tyra muutub aina ärritavamaks ja näiteks Uus-Meremaa mingi hooaeg oli ka üsna halb. Ikka vaatan 🙂

Ühesõnaga… Mulle väga meeldib piiluda sellesse arusaamatusse modellimaailma. Nii et kui Petrone Printilt ilmus Diana Lotuse “Kassikõnd”, vedasin selle suurima rõõmuga raamatukogust koju. Sain koos sellega ka paar teist raamatut, aga just “Kassikõnd” oli see, mida ei suutnud tolsamal esimesel õhtul käest panna enne, kui raamat oli läbi.

See muidugi oligi kiire lugemine – rohkelt värvilisi pilte ja kõigest 168lk. Ja noh, mingit tohutut sügavust vist sellisest raamatust ei otsigi? Igal juhul oli mõnus lugeda – ka sellepärast, et lugu oli väga ladusalt jutustatud. Sisu on kirja pandud Dagmar Raudami poolt ja mulle vähemalt tundub, et neil kukkus see koostöö Dianaga igati hästi välja.

Ehk meeldivad taolised raamatud ja Top Modeli sari mulle sellepärast, et tegu on nagu veidike Tuhkatriinu-lugudega? Suvalised inimesed tänavalt, kes saavad oma iluga kuulsaks? Ok, Top Modeli saadetes saavutatud kuulsus on kaheldava väärtusega, tean ju isegi – TIPPmodelle sealt rangelt võttes tulnud pole (ja ma annan endale suurepäraselt aru, et sama palju, kui selles sarjas on modellide igapäevaelu, on seal ka puhast vaatajanumbrite nimel üle vindi keeratud reality show-d, mil pole modellindusega suurt miskit pistmist). Aga antud raamatus oli ju küll täitsa arvestatav edulugu.

Samuti on hästi teada, et modellindus jääb reeglina pigem lühiajaliseks karjääriks – see oli ka kenasti kokku tõmmatud, kuidas Diana otsustas oma elus kannapöörde teha.

No ühesõnaga, mulle väga meeldis. Kuidagi aus ja eluterve tundus see kõik. Mis tegelikult oli, seda ma ju ei tea. Aga parandamatu optimistina loodan ikka, et Diana ongi nii mõnus, nagu temast raamatu põhjal mulje jäi. See oli kindlasti võrratu kogemus, millest on huvitav lugeda kõigil, kes ükskõik mil viisil modellindusest unistavad.

Ja ka neil, kes ei unista, vaid niisama kõrvalt piidlevad 🙂