2015 – Page 19 – Tikri blogi

Pildikesi igapäevaelust

29/09/2015 / kodumajandus, kööginurk, plika, poiss, raamatud, rõõm / 6 Comments

Avastasin, et mingid fotod on tekkinud, mis pole blogisse jõudnud. Saagu see viga parandatud!

Esimesel pildil on e-lugeri hiljutine juubel 🙂 100 raamatut veidi enam kui kahe aastaga. Ütleks, et ost läks asja ette!

Ahjupuude ostmine jäi nagu tavaliselt häbematult hilja peale, aga mõni aeg tagasi sai need siiski riita laotud. Kas sellest poolkuivast puust mõne kuuga kütmiskuiv saab, eks ole näha. Oktoober pidavat soe tulema, aga samas vihmane, mis ei ole just väga hea… Noh, mis seal ikka, järgmisel aastal paremini! Pliidipuud on vähemalt kuivad ja kuuris 🙂

Kui õeke augustis meil külas käis, ei saanud kingitusi mitte ainult Poiss, kel oli sünnipäev. Plika oli täiega pöördes, sest ta on suur Frozeni fänn ja suur loom bands fänn kah. Mina kusjuures neid kummijullasid edukalt ignoreerisin, aga Plika nii lunis, sai kõigepealt vanaemalt ühe väiksema komplekti, nüüd siis suure ja uhkema. Aga pilti tegin ma sellest hoopis muul põhjusel – kumme saab mitmeti kasutada 🙂

Plastiliin oli lastel pikalt ununenud, kuni Poisil tuli meelde seda ükspäev küsida. Ja oh seda suurt rõõmu siis, kui nad avastasid sünnipäevaks saadud komplekti, millest sai hunniku koletisi teha:

Ma ei ole suurem asi pudrusööja, sest mul läheb kõht pärast seda nii kiiresti tühjaks, et see pole minu jaoks arvestatav hommikusöök. Kui lapsed olid kodused, sai neile igal hommikul keedetud, ise sõin võileibu. Nüüd söövad lapsed hommikust lasteaias, nädalavahetusel koos meiega, pudru keetmise traditsioon kadus… Viimasel ajal on aga Abikaasa hakanud jälle keetma, enamasti nõutakse riisiputru. Ja see on mulle täpselt paras hommikune “eelroog” – imemaitsev puder maasikate, kaneeli ja suhkruga. Kui see söödud, võib tunni-paari pärast “päris hommikust” süüa 😀

Protected: Mõned pildid

29/09/2015 / plika, poiss

Esimene hammas läinud

29/09/2015 / poiss, rõõm / 1 Comment

Poiss sai täna esimesest piimahambast lahti – vanuseks on tal hetkel viis aastat ja poolteist kuud. Ootab õhinal hambahaldjat 😛

Plika esimene hammas tuli välja viie aasta ja ühe kuu vanuselt, nii et taas kord üsna sarnane 🙂

Kõigi puhtusefriikide kohustuslik meelelahutus

27/09/2015 / kodumajandus, rõõm, TV/sarjad / 10 Comments

Ma olen nüüdseks vaadanud ära OCCleaners esimese hooaja ja kolm osa teisest. Ja no nii mõnus on!

Seal on nii palju erinevaid inimesi ja elusituatsioone. Tõeliselt põnev on jälgida, kuidas nii erinevad inimesed suudavad üksteisega kohanduda ja mida mõlemad pooled sellest lõpuks saavad. Tihti mõjuvad nad üksteisele tõesti hästi ja tervendavalt.

On nii täielikke friike (olgu nad siis paaniliselt pisikute kartjad või siis obsessive hoarders ehk haiglaselt asjade kokku korjajad), on aga ka normaalsemaid inimesi, kes on mingitel põhjustel muutunud sellisteks, nagu nad on. Just nende viimaste puhul juhtub vahel, et eelnevalt iga vaba hetke koristamisele kulutanud pereema suudab hiljem vabamalt võtta ning mingil põhjusel pikemat aega kohutava saasta sees elanud inimene on pisarateni tänulik selle eest, et keegi aitas tal otsa peale saada ning hoiab seda korda ka edaspidi.

Ma usun, et igaüks leiab sellest saatest midagi, millega suhestuda – kas siis ühe või teise poolega. Mingid pisikesed asjad, milles ennast ära tunda. Mis omamoodi näitavad, kui hulluks võiks asi teatud asjaoludel muutuda ja kui hea on olla suhteliselt normaalne 🙂

Kui esimeses hooajas oli peale kahe põhilise ehk kodu koristamise kolmandaks projektiks UK avalike kohtade (ujula, park, supiköök jms) koristamine vabatahtlike poolt, siis teises hooajas käivad vabatahtlikud erinevates avalikes kohtades proove võtmas, et näha, kui palju pisikuid siis täpselt kuskil on. See on ka üpris “huvitav” kogemus… Ütleme nii, et paneb igaühe mõtlema, kas ta peseb ikka piisavalt tihti käsi 🙂

Aga jah, kõige rohkem pakub see saade kindlasti puhtusefriikidele. Ohhetamist selle üle, millised kodud võivad alguses välja näha ning siirast rõõmu selle üle, millised need lõpuks on.

Huvitav, kas taolisi saateid leiaks veel kuskilt? Ma vaataks hea meelega. Mulle nii meeldivad igasugused realityd, kus koledatest kodust saavad ilusad. Olgu see siis Kodutunne, Queer Eye for the Straight Guy (otsisin vist seda isegi ükskord veebist, aga ei leidnud), Anthea Turner või OCCleaners. Minu jaoks on ilus ja mõnus kodu nii oluline – tõeline nauding on vaadata, kuidas neid teistele tehakse.

Extreme Makeover: Home Edition on küll üks asi, mida kunagi ammu armastasin, aga enam väga vaadata ei suuda, sest seal on liiga palju ameerikalikku – positiivsust, mis kõlab lõpuks nii võltsina jne. Kõike on way too much. Ses mõttes mulle meeldivad veidi väiksema kaliibriga ettevõtmised tunduvalt enam. UK ja Austraalia realityd on üldiselt minu jaoks USA omadest etemad.

Tuleb ähmaselt meelde mingi Austraalia tõsielusari, kus oli vist neli paari, kes pidid kõik mingi summa eest korterid ilusaks tegema ja siis lõpuks keegi hindas neid ja valis võitja… Seda nägin kunagi ilmselt Eesti teles, aga midagi täpsemat meenutada ei suuda… See oli ka tore.

On kellelgi mulle mingeid soovitusi? 🙂

EDIT: See Austraalia sari oli vist The Block ja noh, kiire otsinguga leidsin terve nimekirja remondirealitytest… Koristamine sinna alla muidugi ei lähe. Aga näiteks How Clean Is Your House? tundub ka üsna vahva olevat 😛 Ja siin on paar soovitust. Võib vaatama jäädagi 😀 Iseasi muidugi, palju neist veebist saadaval on.

Rahulolu

26/09/2015 / kodumajandus, rõõm / 4 Comments

Ma ei tea, miks mul on iga kord pärast terve elamise põrandate pesemist tunne, et keegi peaks mulle medali andma. Ja ma ei tea, kas see on tõesti võimalik, et viimati pesin ma põrandaid 19. juulil ehk kaks kuud ja üks nädal tagasi. Vähemalt blogis pole hiljem mingit märki ja mulle vähemalt tundub, et kui ma selle ristiretke ette võtan, siis ma sellest ka kirjutan 😀

Ühesõnaga selline räpakott olengi. Tegelikult on muidugi võimalus, et ma ikkagi pesin ka millalgi vahepeal põrandaid ja lihtsalt ei kirjutanud sellest 🙂

Igatahes – kolm tuba, köök, vannituba, koridor, kokku ca 70 ruutu. Vannitoa põrand saab loomulikul viisil pidevat pesu, köögis saab vajadusel ka lapiga pühitud… Üldiselt aga – kui ma juba põrandaid pesen, siis terve elamise korraga, sest mul on tunne, et muidu pole sellest üldse mingit kasu. Ja pesemine eeldab eelnevat pühkimist… Ja see kõik… Oeh.

Minu jaoks eelneb igasugusele küürimisele asjade ära panemine ja kui ma vähekenegi põhjalikumalt koristamise ette võtan, läheb juba asjadega nii kaua aega, et põrandapesuni ma lihtsalt ei jõua – hea, kui pühitudki saavad. Täna sundisin ennast väevõimuga teisi asju sinnapaika jätma ning kohe põrandate kallale asuma. Ka pühkimine ja pesemine võttis pool päeva 😀 No hea küll, vahepeal olid muud toimetused ka, pesu pesemine ja kuivama panemine, erinevate muude asjade küürimine, nagu koristuspäevadel ikka.

Aga sellegipoolest pole minu jaoks mitte midagi tüütumat kui põrandapesu. Kui mul on ükskord korras elamine, kus kõik põrandad on normaalsed ja seinte ääres pole ühtki lollakat pragu, kust igavesti tolmu juurde tuleb ja mul on normaalne tolmuimeja… Ma täiesti usun, et siis ma pesen ka põrandaid tihemini. Kuni aga olukord on selline nagu praegu, siis ma lihtsalt ei suuda ennast tihemini sundida. Enamjaolt piirdun lihtsalt suurema sodi kokku pühkimisega.

Ja kui te nüüd küsite, miks see kõik mul nii kaua aega võtab, siis ma ei oska väga seletada. Kõigepealt peab kõik asjad eest ära tõstma. Siis peab jube hoolikalt pühkima. Suure harjaga saab toa keskelt suure sodi kokku lükata, aga igasugused nurgad ja nurgatagused, sealt ei saa. Enamasti jäävad need kohad lihtsalt puutumata, täna aga roomasin väikese harjaga põlvili põrandal ja pühkisin kõikvõimalikud nurgad ja liistupealsed ja kapialused ka puhtaks. Ja siis veel selle kõige pesemine… Uhh.

Usinad pesevad põrandaid iga päev, normaalsed inimesed vähemalt korra nädalas, korra kuus ehk ka veel kuidagi läheks… Aga kaks kuud on ilmselgelt liiga pikk aeg. Mis seal ikka… Katsub edaspidi väiksema vahega.

Nüüd on muidugi imeline. Põrandad on puhtad, voodipesu väljas kuivamisest värske lõhnaga, ise ka duši all käinud ja puhas, kõht maitsvat kanapastat ja pirne täis… Ja homme on ka veel täitsa vaba päev JA PÕRANDAD ON PUHTAD! Mis tähendab, et ma võin südamerahuga tegeleda sellist tüüpi koristamisega, mis mulle tõesti meeldib… Asjade organiseerimisega 🙂

Pirne jagab meiega lahke üleaedne naaber. Eelmisel nädalavahetusel saime ühe ämbri, sel nädalavahetusel kaks. Ühe laari viis Abikaasa oma perele, teine ootab selles suures kausis söömist. See on ühtlasi ka vihje minu emale, et kui pirnisoovi on, tuleb külla tulla 😛