2015

Koristuslainel

/ kodumajandus, TV/sarjad / 2 Comments

Sattusin täna õhtul tööl hoogu – sorteerisin kõigepealt ära kõik jama oma kirjutuslaualt ja seejärel ka mujal tagaruumis. See pole kunagi just ülearu sassis olnud, me oleme selleks kõik liiga korralikud, aga oli lihtsalt igasugu asju, mis… Ootasid oma aega 🙂

Koju jõudes polnud kihk kuskile kadunud, sorteerisin magamistoas riiulisse kogunenud asju. Pidin vahepeal koristamisse pausi tegema, et lastele unejuttu lugeda, pärast seda enam jätkata ei viitsinud. Veetsin õhtu üle pika aja lugemise asemel arvutis ning FB-s jäi silma Mari kommentaar:

Obsessive Compulsive Cleaners is best thing on TV when doing some cleaning.

Kuna ma olen ka kergelt korrafriik, siis no mis te arvate, kas ma otsisin kohe selle sarja välja või mis 😀 Youtube’is on õnneks täitsa vaadatava kvaliteediga olemas (pole küll uurinud, kas kõik osad, hakkasin lihtsalt otsast vaatama) – olen alles esimese osa keskel ja no täitsa lõpp 😀 On seal alles äärmused koos. Suisa hullud!

See tekitab minus ühtaegu nii koristamistuhinat kui sügavat tänutunnet, et ma ise olen hoolimata oma mõningasest korrafriiklusest siiski nii… NORMAALNE. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik elada meeletus segaduses ja mustuses, aga sama vähe kujutan ette seda, kuidas oleks võimalik elada paanilises pisikute kartuses, kasutades igapäevaselt majapidamises räigelt tugevaid kemikaale – mõlemad tunduvad ühtviisi hullud. Seal sarjas on neil hulludel aga tõesti üksteisest kasu 😀

Mina olen teatavasti eelkõige organiseerimise ja asjade oma kohal hoidmise friik, seda küürimise usinust oleks küll juurde vaja…

Anthea Turner ja Perfect Housewife tuleb meelde. See oli ka tore vaatamine.

Ja ma muidugi lihtsalt jumaldan briti sarju! Alates aktsendist, lõpetades kõigi neile iseloomulike pisiasjadega – külalislahkus, kodude sisustus jne jne jne. UK igatsus tuleb alati neid vaadates peale. Minu unistuste elus on mul üks kodu Eestis, teine UK-s (kolmas kuskil soojal maal) ja elustiil, mis võimaldab mul elada kõigis neis kodudes täpselt nii, kuidas isu tekib. Unistused…

Igal juhul – ma olen üsna kindel, et homne päev möödub mul küürides 😀

Kes käskis džinni purgist välja lasta

/ blogimine / 1 Comment

Üle hiiglama pika aja on siin blogis jälle üks selline mõttevahetus, kus mul on argumenteerimisest täiega kõrini. Mulle meeldib analüüsida, seletada, argumenteerida ja vaielda, samas ma lõpmatuseni ei viitsi. Ja hetkel on tõesti see koht, kus mul hakkab isu täis saama. Samas – kuna ma ise selle teema nii põhjalikult tõstatasin ja ka edasi arendasin, tundub kuidagi ebaviisakas nüüd kommenteerijatele vastata: ma enam ei viitsi. Sest ise ma ju kirjutasin 🙂 Oleks võinud ka palju lühidamalt. Lühikeselt ja konkreetselt kirjutamine pole paraku kunagi olnud mu tugevaim külg 😛

Aga jah, ma enam ei viitsi. Ma olen hetkel kõigile enda meelest ammendavalt vastanud ja ma oleks hästi tänulik, kui te sel teemal nüüd minna laseksite. Olge parem lihtsalt rõõmsad, et teie olete normaalsed ja mina olen normaalne ja kui mõni sealt grupist ongi hull, siis nüüd tegelevad sellega juba kõrgemad instantsid.

Üleüldises plaanis on maailm siiski üks mõnus koht. Tuleb see lihtsalt ise endale mõnusaks teha 🙂

Ma tean, et ma midagi ei tea

/ elufilosoofia, meedia, virtuaalelu / 17 Comments

Alternatiivsete arvamuste teemal jätkates – ma pean ausalt tunnistama, et olles olnud viimased viis aastat oma elust pigem vastuvoolu ujuja, kipun ma positiivsemalt suhtuma just alternatiivsetesse arvamustesse ja olen üha enam skeptiline peavoolu suhtes. Nii et kahtlemata olen ka mina veidi kallutatud. Vähemuse poole.

AGA. Need viis aastat on minu silmaringi tohutult avardanud. Ma olen õppinud uurima, küsima, mõtlema. Tulemuseks on tõepoolest see, et ma ei usalda enam pea mitte midagi ega kedagi 🙂 Tänapäeva klikipõhine meedia on kõike muud, kui objektiivne arvamus, mida saab 100% usaldada. Uuringud täpselt sama asja kohta võivad anda täiesti vastupidise tulemuse sõltuvalt sellest, kes neid uuringuid rahastab.

Ma olen nõus, et ma olen liialt skeptiline ja usaldamatu, nii ühe kui teise poole suhtes. Aga tõepoolest jõuan ma pea iga asja puhul järeldusele, et ma ei tea lõpuni, kus on tõde. Seega on väga vähe asju, mida ma otseselt hukka mõistan.

Nii et ma uurin, lähtun oma sisetundest ja elan oma elu. Vahel lähen ka vooluga kaasa ja teen mingit asja “sest kõik ju teevad”, aga üldiselt ma siiski üritan pigem küsida: kas see viis, kuidas alati on tehtud, on ikka kõige õigem? Ja kui on kellegi teise jaoks, siis kas ka minu jaoks?

Igaüks võib elada oma elu täpselt nii, nagu paremaks peab, kuni teised selle all ei kannata.

Praegu on väidetavalt tegu avalikkuse huviga ja nö laste kaitsmine kaalub üles kõik muu. Väidetavalt on õigustatud kõik need minu arusaamist mööda pigem ühekülgsed artiklid ning see, et kinnisest grupist on neisse artiklitesse teise poole “objektiivseks” arvamuseks ilma küsimata ja nimesid kasutamata kopeeritud artikli autorite poolt valitud arvamusi. Ju siis ongi õigustatud. Olen igal juhul täiesti nõus, et on väga vale eksperimenteerida millegagi nii, et lapsed kannatavad.

Aga jah, see kallutatus… Praegusel hetkel kannatavad ka paljud inimesed, kel pole kunagi tulnud mõttessegi oma lastele MMSi anda, selle all, et nad on mingisse gruppi kuulumise tõttu automaatselt tembeldatud (sotsiaal)meedia poolt laste mürgitajateks või vähemalt selle julgustajateks, sest paljude arvates sinna gruppi kuulumine just täpselt seda tähendabki. Ja see on minu meelest ka täpselt sama vale. Enamik neist tembeldajatest ei tea absoluutselt, millest nad räägivad. Nad võtavad selle ühe killukese – “appi, keegi mürgitab lapsi” – ja annavad kõigile ühe rauaga.

Objektiivne ajakirjandus my ass 🙂

Ja ma kordan veelkord – ma ei tea, kas MMS on mürk või imeravim, mind antud hetkel isegi ei huvita see eriti. Olles nii skeptiline, nagu ma olen, on minu jaoks 50-50 võimalus, et see võib olla nii üht kui ka teist. Ükski poolt- ega vastuargument meedias ei suuda mind lõpuni veenda. On üsna tõenäoline, et iseenda peal ma sellega katseid tegema ei hakka. Kui mul peaks siiski kunagi selline soov tekkima, küllap ma siis loen hoolega igasugust infot, mis ma selle kohta leian – aga hetkel ei näe ma vajadust sellele oma aega kulutada.

Minu jaoks pole küsimus kunagi olnud selles, kas lapsi peaks kaitsma või kas MMS on mürk, vaid puhtalt selles, kuidas seda teemat on seni kajastanud ja kuidas see on mõjutanud mind ja teisi sellesse gruppi nö mitteaktiivselt kuuluvaid inimesi.

Sellepärast mulle meeldibki lihtne elu. Kui ma tarbin vaid seda, millest lõpuni aru saan, ei pea ma liigselt mõtlema 🙂 Sestap söövad mu lapsed igal hommikul lusikatäie mett õietolmu ja taruvaiguga ning loodan, et muid “imeravimeid” meie majapidamises tarvis ei lähe.

Täielik hämming

/ blogimine, virtuaalelu / 13 Comments

Ma Rentsiga ennist rääkisin ja seega teadsin, et midagi ta sel teemal kirjutas, aga jõudsin tema postituse lugemiseni alles nüüd.

Ja tõesti, nii lihtne see ongi! Ma liitun möödaminnes mingit suvalist absoluutselt lastega mitte seotud teemat uurides grupiga, millest ma midagi ei tea, millesse mul pole olnud aega süveneda… Siis kistakse see grupp ja seal toimuv meediasse… Järgmiseks pannakse mind nimepidi kellegi blogisse kommentaariga, et mina ka selle grupi liige olen…

Ja järgmiseks kommenteerib keegi: “Issand, poleks uskunud, et Tikker seda oma lastele teeks aga ei imesta enan millegi üle”

Ja nii lihtne ongi saada tembeldatud hulluks lastemürgitajaks. No päriselt ka, ma olen siiras hämmingus.

Aga muidugi jah, asja positiivsema poole pealt – Rents kinnitas mulle isiklikult, et ei vihka ega jälesta mind ning ma olevat üks kahest kõige meeldivamast ökoinimesest, keda ta teab. Et ta kirjutas selle postituse eeldusega, et ma olen tema huumoriga harjunud. Nii et ma ei peagi veel kaljult alla viskuma 😀 Samas on vist siiski hea, et meie vestlus toimus enne, kui ma reaalselt selle postituse lugemiseni jõudsin, mõtlen ma praegu.

Muidugi nutan ma endiselt vahel õhtuti patja kartuses, et Rents arvab minust siiski salamisi igasugu muid ebameeldivaid asju, sest lõppeks ei loe ma ju üldse uudiseid ega viitsi olulistel teemadel enamasti midagi arvata ja kirjutan blogis täiesti avalikult oma igapäevastest pisiasjadest, mis suures plaanis kellelegi korda ei lähe. Aga noh, mingid head küljed minus siiski on. Isegi Rentsi meelest 😛 Ma ei ole veel täiesti kadunud hing.

Ja see on tõepoolest täiesti uskumatu, kuidas minu jaoks millestki nii ebaolulisest nagu möödaminnes mingi FB grupiga liitumine keris ennast lahti sellises mastaabis sündmusteahel. No ei oska kohe mitte midagi selle peale öelda. Inimesed, kui teil on küsimusi, siis küsige, mitte ärge eeldage. See on ainus, mida ma oskan soovitada.

Scroll to Top