2015

Peaks äkki kirjutama või?

Ei ole seda blogimise soont, no ei ole kohe üldse.

Jäin eelmise nädala neljapäeval puruhaigeks, nii lendas nädal tagasi korstnasse ka sünnipäev. Esmaspäeval üritasin tööle minna, aga tulin sealt põhimõtteliselt tagurpidi koju tagasi, kirjutasin ülemusele ja ütlesin, et võtan nädala puhkust. Mul oli vaja reede öösel Tallinnas inventuuri teha ja tahtsin enne terveks saada, ilma puhkuseta poleks see õnnestunud. Haiguslehte ei viitsinud võtta, sest oleks rahaliselt rohkem kaotanud ja nagunii oli mul eelmisest aastast nädal puhkust üle.

Kusjuures ega ma üksi haige polnud, Abikaasa vindus samamoodi. Eelmise nädala lõpus jätsime isegi lapsed koju, sel nädalal käisid ikka kenasti aias… Abikaasa oli aga ka veel sellestki nädalast pool kodus.

Nüüdseks olen lõpuks ometi täitsa terve ja tundub, et Abikaasa ka. Ok, köhin, aga see ka paraneb ja ei häiri üldist elu. Täna oli üle pika aja kuiv ilm ja saime lõpuks ometi ära tehtud puud, mis eelmise nädala keskel toodi. Abikaasa kusjuures haigust trotsides tegi pooled neist nädal tagasi ära, aga mina lihtsalt enne ei jõudnud, mu ema käis hoopis oma mehega abiks. Täna sain lõpuks ise ka käed külge panna, pool päeva rassisime õues, lapsed mängisid kõik see aeg ka aias.

Haiguse ajal kusjuures hullult poputati meid. Vahetustega käidi meie eest poes ja tehti süüa 🙂 Õige mitu suppi jõudis meieni ja muud head kraami ka. Need on need puhud, kus perekonna olemasolu eest eriti tänulik olla.

Täna õhtul tegi Abikaasa kikerhernekotlette. Pakk kikerherneid seisis mitu kuud kapis, otsustasime lõpuks ette võtta. Leotatud kikerherned saumikseriga peeneks, riivitud kartul juurde, sibulat ja küüslauku ka… Ja natuke jahu… Vist kõik. Osad panime ahju, osad praadisime pannil. Päris mõnusad said.

Minul tekkis üle pika aja isu küpsetada. Vaatasin küll igasugu retsepte, aga ükski ei erutanud. Mõtlesin, et suva, viskan mingid asjad kokku ja vaatan, mis saab 😀 Võid oli 50g, selle sulatasin ära. Siis panin natuke suhkrut, ühe muna (rohkem polnud), veidi õli, vanilli, hapukoort (tänase kuupäevaga kinnine pakk oli külmikus, see inspireeriski küpsetama), kaarobipulbrit, hirsijahu, riisijahu… Ühesõnaga kõike, mida kapis leidus 😀 Mõtlesin, kas peaks küpsetuspulbrit ka panema, aga proovisin ilma ja jäid mõnusad, sellised väikesed küpsised. Teisele plaaditäiele panin rosinad ka sekka, sai veel mõnusam. Kaarobipulber on tõesti üsna geniaalne kakao asendaja, kuna on juba ise magusapoolne ja suhkrut seega nii palju vaja pole. Ja hirsijahu saab edukalt küpsetistesse “ära peita”. No mul lihtsalt on igasugu kummalised söögiasjad kodus pidevalt, professionaalne kretinism 🙂

Ja ongi märtsikuu praktiliselt läbi. Aeg lendab.

Ootamatu leid

Kuulsin üle mitme aasta hiire krabistamist. Tundus tulevalt kapi tagant, nihutasin elutoas ühe sektsiooni osa seinast eemale. Hiir ise vist oli ikka seina sees… Küll aga leidsin üles pusletüki, mis läks kaotsi enne Norrasse kolimist 🙂 Laste Eesti kaardiga pusle, mille puuduv tükk mulle aastaid pinnuks silmas on olnud.

Vaat siis.

Puhas rõõm

Tänane õhtu oli erakordselt mõnus. Jõudsime koju alles peale kuut, aga saime järgmised kaks tundi mõnusasti perekondlikult asjatada. Abikaasa kokkas, mina aitasin, pesin pesu ja sättisin kodu, sõime kõik koos õhtust, uued ilusad küünlad põlesid ja muidugi MAASIKATEGA KLAASID!

2015-03-12 21.35.44

Umbehääd klaasid on, mahukad ka – 400ml. Kann ei ole küll kõige praktilisem – juba tühjalt on raske ja üsna suur ka teine, nii et kui vett täis panna, tõstan juba kahe käega ja kallan ettevaatlikult. Aga ILUS on, nii et annan kõik vead andeks.

Täna õhtul oli “heureka” moment – avastasin, et meie lapsed armastavad spinatit. Rohelistest lehtedest kokku keeratud salatit nad reeglina ei söö, ega rukola ei peagi igaühele maitsema… Aga spinatilehed eraldi – anna ainult ette, mõlemad vitsutavad rõõmuga. Kas mitte just spinat pole see, mida USA filmides kogu aeg laste toidu sisse peidetakse, et nad jumala eest sööks, aga mida nad kunagi ei taha?

Poiss on alati olnud toiduga üsna leplik. Plika puhul vahel aga tundub, et ta muud ei teegi, kui pirtsutab toiduga ning lemmiktoidud on tal kõik täiesti masendavad – SAI! MAKARONID! Esimest meil kodus pea kunagi pole, pastat teeme küll. Aga olgem ausad, mullegi maitsevad sai ja makaronid. Muidugi vaid siis, kui tegu on kvaliteetsete toodetega, saial on maitsev kate ja pasta hästi valmistatud 🙂

Vahel tundub, et Plikale ei kõlba pooled puuviljad… Aga hetkel ei suutnud välja mõelda ühtki asja, mida ta EI sööks, peale valmis banaanide – tooremad sobivad küll. Maasika-banaani smuutit miskipärast ei taha, kui see aga pulgajäätiseks külmutada, siis sööb rõõmuga. Ok, apelsini ei taha, kui see on liiga tugeva nahaga, arusaadav. Greipi ei soovi kumbki, aga see ka arusaadav. Samas õunad, pirnid, kiivid, melon, arbuus, igasugu marjad – kandke ainult ette.

Paljusid aedvilju söövad tegelikult ka ladnalt – vähemalt siis, kui need on kuumutamata. Kurk, tomat, porgand, kapsas, lillkapsas, brokoli… Ei saaks öelda, et meie peres söödava värske kraami valik väike oleks. Kui aga köögiviljatoitudest rääkida – olen alati isegi hädas olnud, sest keedetult/aurutatult/ahjus tehtult aedviljad mulle pigem ei maitse. Eelistan kah värsket. No ei saa miskit parata, mulle on see toortoitlus südamelähedane. Samas ma muidugi soojast toidust loobuda ei suuda, nii et söön rõõmsalt edasi pastat, nuudleid, riisi, kartuleid ja liha… Lohutan ennast sellega, et vähemalt on värsket kraami kõrval piisavalt.

Hehe, aga paprikat ei armasta meie perest keegi. Küpsetatud toidu sees see kaotab õnneks oma vänge maitse, nii et väikeste tükkidena pastas vms on see minu jaoks täiesti ok. Salatis kannatan ka välja, kui väga palju pole, aga võimalusel nokin siiski välja – Abikaasa sööb ära, temal nii suurt vastumeelsust pole, samas vaimustust ka mitte 🙂 Lapsed nokivad igalt poolt välja. Ühesõnaga kodus ei ole meil paprikat kunagi.

Kui ma lõin kokku eelmisel aastal toidule kulutatud summa, näitas see, et 28% meie eelarvest kulus puuviljadele. Siis taipasin lisada väljas söömised ja selgus, et hoopis sellele kulus aasta lõikes kõige suurem summa – täpsemalt 24%, puuviljadele jäi 21%. Sealt edasi tulid 11% lihatooted, 10% piimatooted, 9% aedviljad ja rohelised lehed, 5% maiustused ja snäkid, 3% pasta… Ja nii edasi. See oli siis hinnapõhine statistika.

Kui ma tegin sellesama statistika toidu KAALU põhjal, siis 55% meie söögist moodustasid puuviljad. Muidugi jah, kõik need ära visatud koored ja südamed moodustasid sellest arvestatava osa… Aga siiski! 943 kg puuvilju 😀 Edasi tulid 14% piimatooted, 10% aedviljad, 6% lihatooted, 3% kuivained ja krõbuskid (viimane siis konkreetselt vaid laste kamapallid autoreisidel, müslit vms kraami me ei söö), 2% muna, 2% leib-sai, 2% maiustused ja snäkid, edasi kõik juba 1% ja vähem.

Kaalupõhine statistika pole muidugi selles suhtes päris täpne, et väljas söömisi pole üldse arvestatud (nende puhul ma ju kaalu kirja panna ei saa), külas on ka alati igasugu asju söödud… Aga iga ampsukest kaaluda ja toitumispäevikut pidada ei viitsiks ma eales, mind huvitab ikka puhtalt eelarveline pool 😀 Väljas söömiste, maiustuste ja lihatoodete puhul innustab juba ainuüksi hinna ja kaalu suhe nende osakaalu vähendama.

Kui nüüd mõelda, et alles juulis jätsime me maha piima joomise ja hakkasime sööma suuremal hulgal puuvilju, siis on päris põnev oodata, millise statistika ma järgmise aasta alguses teha saan.

Puuviljasõltlased, seda me oleme. Ja nüüd veel spinat kah. Ma ütleks, et seis on päris hea ja ei ole kohe üldse probleemi, et meile kõigile maitsevad endiselt ka sai, kook, pasta ja liha. Küsimus on üldises osakaalus 🙂

Imeline lapsepõlv

Sattusin nädalavahetusel esimest korda elus Tigeri poodi, millest mitmelt poolt lugenud olin. Ostsin sealt lastele €3 eest kaleidoskoobi, see on suur hitt – eriti just Plika puhul. Ja ka ma ise unustan ennast vahel neid mustreid vaatama… Neis on lihtsalt midagi nii maagilist ja ilusat. Ja see keeramine on nii põnev – mis muster järgmiseks tuleb?

Lugesin täna Poisi soovil talle unejutuks taas Timmi tegemisi – ostsin selle vahva raamatu aasta tagasi ja see on meil risti-põiki läbi loetud, aga ikka küsitakse veel. Seekord valis Poiss täitsa juhuslikult, aga vägagi aktuaalse munade värvimise jutu ja seal on üks koht, mis mind alati nii kangesti naerma ajab, et mõtlesin seda teiega jagada:

Ema on võtnud sibulakorvi ja harutab sibula küljest koori lahti. Paneb palja sibula korvi tagasi, koored kaussi, võtab uue sibula ning hakkab jälle usinasti koori katkuma.

“Minu arust nimetatakse seda, mida sa teed, pahanduseks,” lausub Timm hämmeldunult.

2015-03-12 21.41.29

Kaleidoskoop 🙂

2015-03-12 21.42.30

Uus sõber köögis

Kolm ja pool aastat tagasi ostetud presskann kukkus üleeile kildudeks. Kuna selle sõel oli pidevast kasutamisest väsinud ja lasi juba pikemat aega liiga palju sodi läbi, ma just ei valanud pisaraid.

Otsustasime seekord roostevabast terasest kannu kasuks. Kuna googeldades “roostevabast terasest presskann” kulutasin hirmus kaua aega ja väga palju targemaks ei saanud, mõtlesin kirjutada ülevaatliku postituse, et kellelgi teisel ehk hiljem lihtsam oleks.

Rimist lippasin täna läbi, leidsin ASI kannud – Pico maksis €39.99 ja Villa €41.99, netist leiab alla €40 ka. Mulle meeldis muidugi kallim, ümaram 🙂

ASI Pico&Villa

Netist peilisin välja Bodum Columbia. Kas seda Pärnus kuskil müüakse, ei tea. Oleks kahtlemata olnud kõige kvaliteetsem ja ideaalsem, aga maksta €90 presskannu eest jäi meie eelarvest natukene välja. Küll aga leidsin nüüd õhtul ühe saksakeelse testi, kus on kannu kohta väga head fotod, sõelast ja kõigest muust. Seda kummitihendit tahaks küll… Ehk järgmine kord 🙂

Bodum Columbia

Ja lõpetuseks helistasin Riia mnt Kodukaup poodi, sain teada, et neil on ka kaks varianti. Eladia, mida olin ka veebis näinud, maksis €28.70 ning 1,5-liitrine ASI Cesa €48.

Elodia&ASI Cesa

Külalistele kohvi pakkudes ohkame küll alati, et oleks vaja liitrisest presskannust suuremat, aga kuna Eladia meeldis välimuselt rohkem ja oli odavam ning ega me nii suures arvus kohvijanuseid külalisi just ülearu tihti ei võõrusta (paar korda aastas sünnipäevadel ehk), siis otsustasime selle kasuks. Sõel käis mõnusalt tihedalt, nagu mulle meeldib. Välimus on kena ja hind mõistlik.

2015-03-12 21.39.41

2015-03-12 21.39.55

Nii et põhimõtteliselt mina rohkem roostevabast terasest variante ei leidnudki – kolm erinevat ASI nimelisest kollektsioonist (kaks liitrist ja üks 1,5-liitrine), liitrine Eladia ning Bodum Columbia, mida on vist neljas erinevas suuruses ning nii matti kui läikivat. Kõik need on topeltseinaga – eks näis, kas aitab veidi kauem sooja hoida.

ASI kannu kohta sain mitmelt inimeselt positiivset tagasisidet – olevat pärast nelja aastat igapäevast kasutust ikka sama hea. Aga Eladia tundus sama kvaliteetne, nii et loodame parimat. ASI kohta mainiti ka seda, et soojas see kohvi lubatud neli tundi ei hoia. Me teeme kohvi alati vaid kohe joomiseks, vahel lihtsalt venib hommikusöögi algus – aga loodan, et need 15 minutit hoiavad mu kannu topeltseinad ka kohvi sooja. Klaaskann ei hoidnud 😛 Topeltklaasi on ka, ma tean, aga ühte isendit, millega nädalavahetusel tutvusin, oli ilgelt tüütu kuivatada ja üleüldse, ma ei tahaks, et miski jälle kildudeks kukuks, sestap roostevaba teras.

Järgmine kann tuleb ehk unistuste Bodum… Sest selleks ajaks, kui Eladia ükskord omadega läbi saab (milleks läheb loodetavasti pikki aastaid), oleme ilmselt juba rikkad kui trollid. Loota ju võib 😛

Scroll to Top