Kevad ja uued algused
Ajad on kiired. Terve veebruarikuu olid õhus muudatused tööpostil. Ühe inimese lahkumisega seoses toimus ulatuslik tööülesannete ümber jagamine ja võitlus selle eest, mis oleks meie meelest kõige paremini toimiv lahendus, tekitas minuski esimest korda tööstressi. Tulem tundub see-eest igati rahuldav. Minu jaoks tähendab see täiskohta ja suuremat palka, senistele ülesannetele lisandus näpuotsaga turundust ja veebi. Põnev, põnev – tahaks rohkem teha, kui aega on. Eks näis, kuidas oma uutesse kohustustesse sisse elame.
Neljapäeva õhtul sõitsin Tallinna. Algne plaan oli minna laupäeval, Liis kutsus sünnipäevale, aga ema sõitis neljapäeval ja kasutasin muidugi juhust. Väljasõit oli kell neli, olin töösse uppumas, sai meeleheitlikult rügatud. Edukalt – kõik vajalik sai tehtud.
Esimese öö veetsin Pipsi ja Aivari juures, nägin nende uue pesa ära, saime mõnusalt terve õhtu lobiseda. Muuhulgas lahkusin sealt kahe paari jalatsite võrra rikkamana. Hea on sõbrannaga jalanumbrit jagada 😀
Reedese päeva veetsin Järve keskuses tööd tehes. Värskendav oli tavalist FB chati põhist töösuhtlust IRL ühe laua taga pidada.
Reede õhtul maandusin Liisi juurde, kust lahkusin alles täna. Eile olin ühiskondlikult kasulik ja koristasin Liisi elamist. Õhtul oli pidu, kust ma ei tundnud peale Liisi mitte kedagi. Noh, nüüd siis tunnen tsipake veel nii umbes kümmet inimest 😀 Minul isiklikult oli väga lõbus.
Pilti küll keegi praktiliselt ei teinud, aga vähemalt ükski – sellest hetkest, kui kõik oli veel ees. Väga ontliku mulje jätab… Oleks pidanud tänahommikust taaranurka ka pildistama 😛
Oh, ja kirsiks tordil oli muidugi see, et ka MINA sain eile õhtul varase sünnipäevakingi. Tuli välja, et see olla neil juba pikaajalisem plaan – mulle maasikatega klaase kinkida. Eile õhtul avastasin need ühel hetkel köögist ja kiljusin. Tänutäheks lõhkusin täna nõusid pestes ühe liigutusega ära kaks nende majapidamise klaasi. Suurepärane ja tänulik külaline, seda ma olen.
Ühesõnaga nädalavahetus oli seltskondlik, äärmiselt mõnus ja äärmiselt väsitav. Võrratu oli lastest mõned päevad eemal olla, koju tagasi jõuda oli sama suur rõõm. Oma voodi ja vannituba, no ei ole midagi paremat. Käisin koos lastega vannis 🙂
Üleüldises plaanis tundub, et blogi kirjutamine jääb aina enam soiku, sest kogu võhm kulub päriselule. Samas neid vaikseid perioode on varemgi korduvalt olnud ja alati on tempo mingil hetkel jälle tõusnud. Loodame parimat, seniks aga kannatust ja kuulmiseni!
