Nädalavahetusel oli vaja õnnitleda kahte sünnipäevalast, kaarditöökoda täies hoos:
Kahjuks ei tulnud pähe pildistada Plika tänast kunstiteost – sünnipäevakaarti õekese perele. Seal olid vabariigi aastapäeva auks Eesti lipp ja rukkilill. Loodetavasti rootslased ei pahanda 😀
MrsB jagas FB-s absoluutselt vaimustavat videot – ma naersin südamest kogu vaatamise aja. Isad, võtke õppust 😀
Töönädalast räägime siis, eks… Läks nii mööda, et ei jõudnud silmagi pilgutada.
Esmaspäeva õhtul ei teinud isegi süüa, sõime eelmisest nädalast üle jäänud õhtusöökide jääke. Hiljem lugesin raamatut ja vajusin magama.
Teisipäeva õhtul oli olemine kobedam. Abikaasa skooris kolm suurt angerjat – kuni tema õhtul neid marineeris, tuulasin mina mööda elamist ringi: pesin pesu, koristasin kööki ja lastetuba. Mõtlesin elutuba ka koristada, aga ei viitsinud. Vaatasin kaks osa Hart of Dixiet, korrastasin lugeris raamatuid, vahtisin filmide treilereid.
Eile olime jälle nii väsinud, et ei viitsinud söögi tegemisele isegi mitte mõelda. Kuna on veebruar, imeline tulumaksutagastuse kuu, ja minu arvutuste kohaselt peaks sealt tagasi tulema piisavalt, nii et ei ole vaja nii meeletult kokku hoida, kui igal teisel kuul, lubasime endale take away luksust ja sõime hiinakat. Magustoiduks vastlakuklid, mmm. Siis aga juhtus nii, et vajusin enne kaheksat kogemata magama. Abikaasa pani lapsed magama, mina komberdasin poole kümne paiku hambaid pesema ja magasin siis edasi.
Täna sai tööpäev kogemata 11-tunnine, kusjuures lõunale ma selle aja sees ei jõudnud, näksisin kauba vastu võtmise kõrvale lihtsalt paar küpsist, mis juba olemas olid. Abikaasa pani õhtul kodus mulgi pudru ahju, siis oli tal ka veel asjaajamist, nii et tõi lapsed seitsmest mulle tööle, käis ise ära ja kaheksast läksime kõik koos koju. Ja oh imet, mul oli pärast sööki isegi jaksu kraamida – nii lastetoas, elutoas kui köögis. Tegemata asjad ootavad endiselt igal pool, aga olukord on tunduvalt etem kui enne.
Ja lõpuks ometi oli mul viitsimist ka blogi kirjutada. Ei ole miskit parata – nädal aega on vaikus, siis tuleb neli postitust korraga 😛
Homne päevakava on ideaalis selline:
Magan mõnuga välja, aga ärkan normaalsel ajal – nii üheksa-kümne paiku. Pesen masinatäie heledat pesu. Naudin rahulikku hommikusööki arvuti taga – pasteedisaiad tomatiga ja vastlakuklid – seda muidugi eeldusel, et Abikaasa viitsib hommikul enne tööd käia läbi Mai poe kohvikust, et tuua pasteeti ja vastlakukleid. Kui ta ei viitsi, pole välistatud, et võtan selle ristiretke ise ette, lihtsalt isu on nii suur.
Pärast hommikusööki tahaks koristada – korralikult ja igal pool, sealhulgas pesta põrandad. Nädala pärast tuleb Pips külla ja selle auks ju võiks kodu juba nats varem eeskujulikku korda saada, siis ei pea hiljem rabama. Kui kodu korras, käiks ise duši all ja suunduks seejärel linna, kus kell neli on kosmeetik, aga loodetavasti jääb enne seda aega, et veidi poodides ringi vaadata (seda eeldusel, et mul on poodides käimise tuju). Pärast kosmeetikut lasteaeda ja siis koju.
Vabalt võib juhtuda, et magan keskpäevani, molutan ülejäänud aja maha ja ei jõua enne kosmeetikut tehtud miskit peale kodus leiduva söömise ja duši all käimise. Aga nüüd, kus ma olen oma ideaalse plaani paika pannud, siis võiks see ju ka täide minna. Sest PLAAN on ju selgelt sõnastatud.
Igal juhul võtan vabalt. Läheb nii, kuis minema peab. Ehk ikka plaanipäraselt 😛
Tuli kaup. Alus, mille peal hunnik kaste, hoolikalt ära kiletatud. Eemaldasin kile, tõstsin ära ühe kasti. Tuli välja pusle nurk:
Siis terve pusle, milles oli nelja tüki suurune auk… Mhm, jajah, sai Liisiga kunagi kokku lepitud küll, et ta laenab selle meile.
Kuna see pusle oli nii friiking suur, et ei mahtunud suurel pappalusel kokkupanduna meie tagaruumi uksestki sisse, olin sunnitud selle kohe laiali lammutama – õnneks oli mul üks tühi kingakarp, panin tükid sinna. Veidi hiljem tuli kauba seest välja puslekarp:
Ja lõpuks ka neli puuduvat pusletükki (oluline: jälgi näoilmet!):
Hilisem FB vestlus:
Liis:
ma saan aru et sa võtad kaupa
aga millal sa ütled selle pusle kohta, et te olete värdjad?
et sinu meelest on täiesti normaalne kokkupandud puslet DSVga sulle saata?
ma mõtlesin et sa irvitad v midagi
Tikker:
no ma olen teie, khm, kiiksudega harjunud
aga ma sain ikka kõvasti irvitada, kui pühendusega tükid leidsin
Nagu ma ütlesin, täiesti harilik kaubapäev. Igav meil siin ei hakka 😀
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas Abikaasa pidi juba eelmisel sügisel Ida-Virumaale komandeeringusse minema. Ammu-ammu oli plaan paigas, et läheme kogu perega, mina saan Rakveres meie poe üle vaadata, hiljem läheme allapoole Peipsi ja Tartu kanti ka, ühesõnaga teeme korraliku ringreisi.
Herzile oli mul vaja üks reisiteemaline lauamäng viia, mis mul kodus seisis, sest meie seda mängida ei osanud, aga talle sobis nagu rusikas silmaauku. Leppisime siis sügisel kenasti kokku, et kui on komandeering, siis me tuleme ja toome. Aga nojah… See komandeering muudkui lükkus edasi ja edasi, kuni üks hetk oli vaja minna NÜÜD JA KOHE. Teatasin siis Herzile, et vaat nüüd me tuleme – tema kostis selle peale vastu, et vaat kui tore, ma olen haiglas. Suurepärane ajastus, indeed. Leppisime siis kokku, et vaatab, kuidas nädala lõpuks olukord on ja kas ta jõuab külalisi vastu võtta või mitte.
Reedese päeva veetsime Rakveres, imelist hommikusöögikogemust sai eelmises postituses juba mainitud. Pärast seda viis Abikaasa meid mu kolleegi juurde ja põrutas ise edasi tööd tegema. Meie arutasime kolleegiga terve päeva tööasju, lapsed said tänu sellele multikaid vahtida. Õhtupoolikul nägin poe ka ära (no ja üleüldse Põhjakeskuse, polnud seal varem käinud), võtsime kiirelt veel väikese eine ja hakkasime Peipsi poole sõitma.
Nimelt kolisid Külli ja Iivo, meie Norra “naabrid”, kes nüüd ka tagasi Eestis, umbes aasta tagasi Tartust ära maale. Ja tuli välja, et Herzist ca 10 km kaugusele. Ääretult mugav 🙂 Niisiis ööbisime Külli ja Iivo juures ning hängisime seal ka enamiku laupäevast. Lapsed olid ääretult rõõmsad üle pika aja kohtudes, meie samamoodi – lobisemist jagus. Ja kui Herz siis laupäeval lõuna paiku sõnumineeris, et sai lapse magama ja nüüd võib tulla, jätsimegi lapsed Külli hoida (paaripäevase tite juurde lasteaialastega väga ei kipu, eks) ning kihutasime kohale.
Assa raks, saate aru, me olime põhimõtteliselt ESIMESED, kellel õnnestus Mesilast näha. Mis te arvate, kas mul on uhke tunne või mis 🙂 Sain Mesilase raamatusse pühenduse kirjutada ja puha. Ja saime näha Herzi ja Härra imelise remondi tulemusi – ma olin ju kogu sellele protsessile Herzi blogi kaudu innukalt kaasa elanud, aga kui pole enne käinud ja näinud, siis pildid ei anna ikka pooltki edasi… Koha peal oli mulje palju võimsam. Nii me siis imetlesime remonti ja titte, jõime teed ja lobisesime. Ja ära minnes pandi veel kuivatatud kala ka kaasa. Mmmm!
Laupäeva õhtul sõitsime Tartusse, kus olime skoorinud järgmise öömaja Piia ja Runni juures. Tartus käib Abikaasa reeglina üksinda – tal on seal palju sõpru, minu omad ju pigem Tallinnas. Mul on Tartus muidugi ka Kessu ja Piia ja Nadja, aga nood vähesed korrad, kui mul oleks olnud võimalus kaasa minna, olid neil juba alati teised plaanid. Seekord oli Kessu Tallinnas ja Nadja üldse Eestist ära, aga Piia õnneks valmis meid võõrustama. Ma polnudki nende praegust kodu näinud, ehkki nad olid seal juba mitu aastat elanud – ja õigel ajal jõudsin ka, sest varsti nad jälle kolivad.
Igal juhul oli äärmiselt mõnus õhtu – Piia kokkas meile lasanjet, mina nautisin üle mitme kuu alkoholi ja mulle hakkas üllatuslikult maitsema Sherwoodi siider, lobisesime pikalt elust ja maale kolimise mõtetest ja kõigest muust. Ruts oli vahepeal kasvanud vahvaks kaheseks pägalikuks – kui ma teda viimati nägin, oli ta paremal juhul nii umbes pooleaastane titt. Küll aeg ikka lendab…
Lastel oli ka lõbu laialt, nad said Playstationi vm taolise mänguga mingeid putukaid tappa 😀 Ja Piia köögiseinale joonistada:
Pühapäeva hommiku molutasime veel ka mõnusalt seal maha, sotsialiseerusime ja tegime suuremal hulgal värsket apelsinimahla – majapidamises oli tervelt kaks mahlapressi ja Selver ka otse üle tee, nii et apelsinivarusid äärmiselt lihtne täiendada. Üle pika aja sai apelsinimahlast tõesti isu täis joodud.
Ja ehkki meil oli plaan Tartust otse koju sõita, tegime lõpuks vahepeatuse ka Elvas ühe Abikaasa sõbra juures, et lapsed saaksid kelgutada. Mina olin selleks ajaks küll omadega nii läbi, et nõudsin ainult vaikset sooja nurka, kus hirmus põnev pooleliolev raamat ära lõpetada. See mulle ka võimaldati, nii et kõik olid rahul.
Õhtupoolikul Pärnusse jõudes viis Abikaasa meid ema juurde ja läks ise koju kütma. Saime kõhud täis süüa ja pesus ära käia, et siis sooja koju magama minna.
Lõppkokkuvõttes oli üks äärmiselt mõnus ja viljakas reis. Ja seekord ei olnudki koju jõudes tunnet, et EALESKI EI LÄHE ENAM LASTEGA REISILE. Ei tea, kas sai paremini planeeritud või tuleb vanusega mõistust või oli lihtsalt õnnelik juhus… Väiksemaid tülisid küll oli, aga üldiselt oli superluks. Teinekordki!