October 2016

Menüüd planeerides, teine katse

Vaatasin spetsiaalselt brauseri ajaloost järele – täpselt kuu aega tagasi käisin viimati Plika koolilõunaid vaatamas. Täpselt selle ühe nädala suutsingi kodused õhtusöögid laste päevaste söökide järgi planeerida, siis läksime edasi vana rada ja kokkasime, kuidas juhtus.

Vähemalt nii palju on asi möödunud nädalatega paremaks läinud – ma päriselt katsun kinni pidada sellest, et mina olen ka kokkamises osaline, st me arutame vähemalt sama päeva hommikul läbi, mida õhtul sööme, katsun rohkem ise poes käia, toimetan õhtul koos Abikaasaga köögis jne. Nii et pisikesed edusammud siiski on. Õigemini – peaks vist hoopis Abikaasalt küsima, kas tema ka mingit vahet tunnetab, MINULE muidugi tundub, et ma olen hirmus tubli 😀

Igatahes, tahaks ju ikka paremini ja see menüü planeerimine on ikka hingel, nii et katsetan sel nädalal jälle.

Tuli meelde, et kunagi maitses meile hirmsasti Siiri imeline tomatisupp, mida pole miskipärast juba tükk aega teinud. Täna tegime – maitses täpselt sama imeliselt kui viis aastat tagasi.

Ennustan, et nüüd teeme seda jälle üsna tihti, vähemalt mõnda aega. Katsuks mitte üleliia tihti, meil on kombeks hea kraamiga liialdada, nii et sellest liiga kiirelt kõrini saab.

Ehk siis… Kindlasti mitte tihemini kui kord nädalas, pigem kahe nädala tagant, arvan ma.

Uus avastus on karjuse pirukas – sõin seda täna tööl lõunaks ja tõdesin, et maitses isegi paremini, kui tegemise õhtul, mil see oli veel jube kuum ja miskipärast veidi vedelavõitu. Kaks päeva pärast külmkapis seismist oli paraja konsistentsiga ja Worcesteri kastme maitset oli nüüd ka paremini tunda. Kastet võib järgmisel korral heldemalt panna, tegime järelduse.

Ühesõnaga, ma taas ÜRITAN nüüdsest igal esmaspäeval jooksva nädala menüü ette planeerida, võttes arvesse lasteaia ja kooli menüüsid. Ja ÜRITAN juurutada reeglit “üks uus retsept nädalas”. Selle nädala menüü on näiteks selline:

koolilõuna lasteaia lõuna lasteaia õhtuoode kodus
esmaspäev kartul, singi-šampinjonikaste värskekapsasupp ahjukartulid juustuga karjuse pirukas veisehakklihaga
teisipäev seljanka kartulipuder, hakklihakaste munapuder peekoni ja porruga tatar praetud sibulaga
kolmapäev kartulipuder, hakklihakaste pasta-kalasupp kana-tatrasalat tomatisupp
neljapäev pasta-lõhesupp kartul, strogonov õunakook koorene kanapasta
reede kartul, loomalihakaste spinati püreesupp kanafileega pelmeenivorm riis punase kalaga

Üks, mis on kindel – nädala sees pole mõtet kartulit süüa, seda saavad lapsed niigi iga päev. Meile sobib – kartulite pesemine ja koorimine võtab aega, seega võib vabalt need toidud nädalavahetusse planeerida. Nädala sees on igasugused pastad-riisid-tatrad nagunii kiirem ja mugavam variant. Karjuse pirukas oli ka mäletatavasti algselt pühapäevaks planeeritud, kuna aga ei jõudnud ja kõik koostisosad olid samas juba olemas, tegime esmaspäeval – mis siis, et kartul.

Salateid ma menüüsse kirja panema ei vaevunud, koduste õhtusöökide juures on lihtsalt alati värske kraam esindatud, vastavalt sellele, mis parasjagu olemas on – SEDA ma menüüs koordineerima ei viitsi hakata. Lemmik on rukola-tomati salat oliiviõli, palsamiäädika kreemi ja soola-pipraga. Rohelist sibulat sööme iga asja kõrvale ja paneme võileiva peale. Laste lemmikud on kurk ja porgand ning memme tehtud kurgisalat (marineeritud (vist?), purgis). Sellised lihtsad asjad. Kindlasti midagi veel…

Nädalavahetuse menüü mõtleme käigu pealt välja, kunagi nagunii ei tea, kas oleme kodus või käime külas jne.

Ühesõnaga ma üritan 😛

Menüüd planeerides, teine katse Read More »

Kümme aastat tagasi

2006-10-12-3FB tuletas mulle täna meelde, et kümme aastat tagasi tegi Lepp minust selle pildi.

Too aasta oli ilmselt kõige hullumeelsem mu elus (vt ka kümme päeva hiljem kirjutatud postitust :P). Meenutades toonast perioodi ja vaadates tagasi viimasele poolele aastale, oskan ainult küsida: mis juhtub 2026? Ma ei tea, kas ma tahan teada.

Kümne aasta tagused sündmused päädisid Londonisse kolimisega ja kohtumisega Abikaasaga, pisut hiljem ootamatu rasedus ja kõik muud jutud.

Ootan huviga, kuidas praegune olukord laheneb. Nagu ma noil päevil endale pidevalt korrutan: ükskord vaatan ma sellele ajale tagasi heatahtliku sooja naeratusega ja saan aru, milleks seda kõike vaja oli. ÜKSKORD.

Aga see aeg pole veel kaugeltki käes.

Praegu on endiselt “elame üks päev korraga” faas. Stabiilsus tuleb vaikselt tagasi ja olukord tundub tasapisi normaliseeruvat, aga ma võin siiski tõdeda vaid üht: iga kord, kui tundub, et midagi hakkab selgeks saama, läheb veel segasemaks.

Noh, ühe asjaga saab ennast alati lohutada – vähemalt ei ole igav 😀

Kümme aastat tagasi Read More »

Plaanidest ja nende ümber tegemisest

Kirjutasin ennist, et on küll hea tunne, kui nädalavahetusel saavad tavapärased toimetused tehtud, aga palju erilisem, kui saab tehtud midagi plaanivälist. Umbes sama on igapäevaelu puhul – tunnen mõnu sellest, kui teen plaani ja sellest kinni pidamine läheb edukalt, veel rohkem rõõmustan aga selle üle, kui asjad EI lähe plaanipäraselt ja suudan uuenenud olukorraga kenasti kaasa minna.

Sest kui sul on suurepärane plaan, mis mingil põhjusel feilib, siis paneb ikka vahel nördima küll, eks. Aga plaanide muutumine on loomulik osa elust ja mida paindlikum olla, seda lihtsam endal…

Pühapäeval oli näiteks plaan teha õhtusöögiks karjuse pirukat – kuna Abikaasa läks lastega sauna, oleks pidanud söök olema valmis ja söödud juba kella viieks. Pärast sauna plaanisime koos perega näosaadet vaadata ja sinna kõrvale ise tehtud popkorni ning küüslauguleibadega maiustada.

Juhtus aga nii, et kell kolm hakkasime alles teist poolt koristama, seega otsustasime lükata karjuse piruka hoopis esmaspäeva õhtusse – katsuda vahepeal niisama hakkama saada ja süüagi õhtusöögiks vaid algselt näksimiseks mõeldud kraami. Mina olen muidu esimene, kes näljast pahuraks läheb ja päid otsast hammustama kipub – nädalavahetustel on liiga tihti olnud nii, et satun koristamisega liigselt hoogu ja unustan söögi täiesti ära, mingi hetk on vahe liiga suureks veninud ja enesetunne kohutav, misjärel tülid äärmiselt kerged tekkima. Kuna meil oli aga seekord hiliseks hommikusöögiks puder, pisut hiljem “lõunaks” võileivad ja kohv ning õhtupoolikul maiustasime arbuusiga, siis pidasin kenasti õhtuni vastu, ilma et oleks liigselt näljaseks muutunud.

Õhtul avastasime, et näosaadet netist otse vaadata ei saagi (mingi varasem hooaeg sai, tean kindlalt) – telekas ehk suur ekraan meil isegi nüüd on, aga digiboksi mitte, kunagi ostetud USB põhist telekajubinat ka käima ei saanud… Ühesõnaga ei mingit näosaadet. Seega ei hakanud ka popkorni tegema (kinoõhtut ju polnud!), sõime lihtsalt õhtusöögiks küüslauguleibu – saidki lapsed õigel ajal voodisse ning mina normaalsel ajal duši alla (plaanisin enne saate algust ära käia, aga koristamisega läks nii kaua, et ei jõudnud).

Meil on mõnda aega vaikimisi kokkulepe, et õhtusöök peaks valmis saama kella seitsmeks, aga kuna pirukas oli pikemaajalisem ettevõtmine (sestap see ka algselt nädalavahetuse plaaniks sai), sai söök täna valmis alles enne kaheksat. Õnneks sõin tööl üsna hilja, nii et jällegi – kõht ülearu tühi ei olnud. Selle aja sees, kui pirukas ahjus oli, vaatasime meie hoopis näosaadet. Muidugi mitte lõpuni, vist 3-4 etteastet jõudsime ära vaadata, ülejäänu jäi homseks. Õhtusöögilaua taha istusime veidi enne kaheksat. Pärast seda saatsime lapsed kohe pesema ja magama.

Kuna mul ei tulnud eile öösel und, sattusin töölainele ja sain magama alles kell kolm, siis ka tükk aega vähkresin ja mõtlesin – lõpuks oli tunne, et ma ei jäänudki magama, kui Abikaasa ütles, et tuleb üles tõusta… Siis olin õhtuks omadega nii läbi, et ei jõudnud lastele lugeda. Mis seal ikka, said siis õhtujutu tahvlist kuulata. ERR aitab noil puhkudel alati hädast välja 🙂

Terve õhtu olin väsimusest tulenevalt igasuguste helide suhtes ülitundlik, paar korda sai laste peale sellepärast veidi häält tõstetud ka, aga ühtki suuremat tüli ei tekkinud. Olen enda üle uhke.

Masinatäie pesu jõudsin isegi pesta, sest nädalavahetuse koristamisega kogunes veel üks laar + täna tulid lasteaiast Poisi pissised püksid… Kuivab nüüd.

Tööl oli ka mõnusalt toimekas päev, üle pika aja naudin jälle igapäevaseid kohustusi. Vahepeal oli nii pikalt madalseis, sest olin ise emotsionaalselt ebastabiilne, lisaks lahkhelid ülemusega… Nüüd olen stabiilsem ja ülemusega on ka asjad klaarid. Hea on jälle tööst täit rõõmu tunda.

Ühesõnaga rahulolu.

Nüüd olen ise ka pesus käinud, mõnulen arvutiga voodis teki all, vaatan ilmselt poolelioleva osa OC Cleanersist lõpuni ja lähen siis varakult magama. Homme lähen Plikaga kooli – vanematele pakuti võimalust põhitundi jälgida ja otse loomulikult kasutasin seda. Tööle homme nagunii ei jõua, sest lõuna paiku tuleb korstnapühkija, seega töötan kodust. Imeline, et see kõik on nii lihtne!

Küll on hea, et ma jaksan jälle igapäevaelu pisiasjadest rõõmu tunda. See aitab stabiilsuse säilimisele oluliselt kaasa.

PS. Eile õhtul sain hakkama veel sellise vägiteoga, et parandasin ära kuus aastat vana hommikumantli ühe lahti hargnenud varrukaotsa õmbluse, mis on aastaid selline olnud ja pole mind varem häirinud. Nüüd käis hommikumantel pesus ja korraga tundus, et võiks ometi korda teha. Ja kui ma juba õmblemas olin, nõelusin kinni ka hargnenud õmbluse Poisi pluusil ja Ikea täispuhutava lepatriinu küljest mänguhoos ära tõmmatud jala. Sellised pisikesed õmblustööd ei ole üldse rasked, aga miskipärast venivad ikka vahel mitu kuud… Või aastat 😛 Miks, ei saa isegi aru.

Plaanidest ja nende ümber tegemisest Read More »

Rahulikud hommikud

Kui lapsed veel lasteaias käisid, olid hommikud rutiinsed ja sisse harjunud, probleeme oli väga harva. Tänu koolile on nüüd logistikat ja kohustusi rohkem – kas asjad on koos, hommikusöök… Ja Plika pole kunagi olnud usin ärkaja. Nii et liiga tihti on meie hommikud olnud sellised, kus Plika keeldub voodist välja tulemast, sest tal on uni ja külm, Poiss keeldub arvutit kinni panemast, ehkki tema hommikune pooltund on läbi, sest tahab lõpuni mängida mängu, mis kestab igavesti… Nii et meie Abikaasaga lihtsalt käime ja õiendame – tõuse üles, pane arvuti kinni, kas asjad on koos, tee kiiremini, muidu sa ei jõua süüa… Äärmiselt tüütu.

Oleme Abikaasaga iga kord tõdenud, et need on meie endi selgeks arutamata asjad, aga sellest tõdemusest reaalse arutamiseni ei jõudnud kuidagi. Nüüd nädalavahetusel jõudsime LÕPUKS OMETI nii kaugele, et rääkisime täpsemalt läbi – mis hommikuti valesti läheb, mida me üksteiselt ootame, kuidas asjad paremini sujuksid.

Abikaasa ja Poiss on hommikuinimesed ja ärkavad alati esimesena, minul ja Plikal on raskem, meile meeldib viimse hetkeni voodis uneleda, seega leppisime kokku, et:

  • arvutile paneb Abikaasa hommikuti automaatse poole tunni pärast välja lülitumise, sel kombel ei ole vaja Poisiga vaielda (seda olen ma nõudnud juba nädala või kaks, parental control pmst)
  • tegeleb hommikul omas tempos oma asjadega – kui vaja, teeb tule pliidi alla, vahel teeb veidi trenni, vahel käib duši all, vahel on veidi arvutis – nii, et ta jõuaks nendega ühele poole, et…
  • valmistada ette hommikusöök, milleks peab kõik olema valmis 7.40 – lapsed söövad kumbki ühe võileiva, Plikale tuleb kooli võileib kaasa panna, Abikaasa ise võtab nendega koos kiire ampsu, sest läheb edasi otse tööle – ja 7.50 saavad lapsed hakata riidesse panema, et ära minna
  • mina unelen Plikaga viimse hetkeni ja vastutan selle eest, et Plika oleks 7.40 laua taga söömiseks valmis, samuti Plikale õhtuti meelde tuletamise eest, et vaadaku koolikott üle ja pangu vajalikud asjad kokku, et see oleks hommikul “minekuvalmis” – hommikul pole enam kellelgi aega sellele mõelda ja korduvalt on olnud juhtumeid, kus Plika ei viitsi pärast trenni riideid vahetada ning avastab seega järgmise trenni ajal trenniriiete kotist retuuside ja sokkide asemel eelmise päeva sukkpüksid vms

Lühidalt kokku võetuna: üldine ülesannete jaotus oli meil hommikuti nagunii sama, lihtsalt virisevate lastega tegelemine ajas juhtme kokku ja mõlemal poolel oli tunne, et teine pool võiks rohkem panustada. Poisi virina elimineerisime, Plika võtsin enda hooleks, Abikaasa aga lubas, et ei jää oma asjadega liiga viimasele minutile.

Plika enda hooleks võtmine tähendas, et ma rääkisin temaga eile pikalt – küsisin, kas ma saan hommikul tema ärkamist kuidagi kergemaks teha, mille peale ta ei osanud midagi asjalikku välja pakkuda. Tõdesin, et sel juhul tuleb lihtsalt ikkagi ärgata ja mitte vinguda, mis siis, et on raske – sest see ei aita kuidagi ja teeb samas kõigi tuju kehvaks 😀 Nii et rääkisime läbi ja ta lubas – magab edaspidi pidžaamaga, et poleks nii külm, tuleb mulle hommikuti kaissu nagu tavaliselt, aga kui mu kolm kordusäratust on läbi, siis ei virise, läheb riidesse panema ja pesema.

Ja kujutate ette, SEE TOIMIS! Poisist ja arvutist ma ei tea midagi, ilmselt see ka toimis, sest mingit häda sealt täna ei kostnud. Aga Plika päriselt tõusiski kohe virinata voodist ja läks riidesse panema! Ja oli 7.37 köögilaua taga 😀 Ja nad sõid ja läksid välja ja keegi ei virisenud ega pahandanud kordagi 😀 Ok, Abikaasa tõstis häält, kui ülemeelikud lapsed söögilaua taga lollitasid, aga seda tuleb vahel ikka ette.

Kui ma seda postitust kirjutama hakkasin, oli mu algne kavatsus muidugi vaid paari sõnaga mainida, et hommik ometigi toimis, ning kirjutada pigem rõõmust, mis kaasneb võimalusega hommikul rahulikult üksi toimetada…

Kaheksaks olin ma ühesõnaga üksi ja koristasin suure rõõmuga veel tunnikese. Panin resti pealt pesu ära, tegin elutoa kirjutuslaua korda, samuti sättisin köögis ära kaks kappi, mida alles hiljuti koristasin. Kapiruumi on väga vähe ja asju palju, seega peab igal asjal olema oma kindel koht – kuna Abikaasa võtab sealt aga igapäevaselt söögitegemiseks asju ning neid tagasi pannes teatavasti minusugune pedant pole, tuleb kasuks, kui ma seal võimalikult tihti korra taastan, et ennetada kaost 😛

Üheksast sõin hommikust ja kirjutasin kõrvale blogi, nüüd on vaja veel üks asi ära teha, nii et tööle jõuan ilmselt alles 11 paiku… Kuidas ma jumaldan seda võimalust hommikul omas tempos toimetada, sest ma ei pea kuskile kella peale minema! Ideaalis jõuan tööle 9-10 vahel, aga nii hea on, kui ei PEA seda tegema. Kuna sattusin eile hilisõhtul töölainele, sai õige mitu tundi tööd tehtud, öösse välja… Võrratu on see, et saan teha tööd pühapäeva öösel ja esmaspäeva hommikul kodus koristada. Suisa imeline.

Rahulikud hommikud Read More »

Sügisene vaikelu

Kümme päeva jälle viimasest blogipostitusest möödas… Ja millest ma siis kirjutama tulen? Ikka täiesti harilikul teemal – kui palju ma nädalavahetusel koristada jõudsin 🙂 Eelmine samateemaline postitus oligi kuu aega tagasi, paras aeg meelde tuletada, kui tubli ma ikka olen.

(See oli nüüd peen iroonia, kui keegi aru ei saanud.)

Kevad ja suvi olid äärmiselt emotsionaalsed ja ebastabiilsed, ilmselt kõige hullumeelsem aeg viimase seitsme aasta jooksul. Nüüd otsin tikutulega stabiilsust taga, tundub, et natukene juba isegi leian. Eks olud sunnivad…

Koolialguse paanika on muundunud teatud rutiiniks. Eks ole veel arenemisruumi, aga vaikselt-vaikselt… Sel teemal tahaks mingil hetkel eraldi postituse kirjutada, siin pikemalt ei hakka.

Kuna suvel on alati palju käimisi ja palju kulutamist, on harilik see, et võtan jupikaupa puhkust ja kulutan puhkuseraha kohe joonelt ära, järgmisel kuul päästab väiksema palga ikaldusest järgmine puhkuseraha, sügisel, kui puhkused läbi, tuleb aga kõik suvel kulutatu kokku hoida. Kui juhtub, et teispool saab lambist palka 100 euri vähem, kui eeldas (tööleping on paraku selline, mis seda seaduslikult võimaldab), on kohe eriti kehv. Kuna mu viimane puhkusejupp oli septembri alguses, on seda tunda veel ka oktoobris… Septembri teine pool möödus pidevalt arvutades, sest söögiraha oli päevas €5. Nüüd ootan “põnevusega” selle kuu Abikaasa palganumbrit – kas tuleb õige või jälle vähem… Ja kui vähem, siis tuleb kuu teine pool ilmselt täpselt samasugune kui septembris.

AGA – sel kuul maksime viimast korda autolaenu ja üht järelmaksu. Nüüdsest on vaba raha kuus ligi €300 rohkem. Muidugi on meil mugavalt tekkinud praeguseks perekonnale ka €600 jagu võlgu, nii et järgmised kaks kuud on “vaba raha” ära planeeritud. Leppisime kokku, et oleme aasta lõpuni kokkuhoidlikud ja maksame selle kindlasti ära, et saaks uut aastat kergemalt alustada.

Ühesõnaga jah. Suvi on läbi, raha ei ole = elame igavat kodust elu, eriti kuskil ei käi. Vähemalt planeerime, mida kõike järgmisel aastal teeme 🙂

Ja kodused nädalavahetused kuluvad ära – kui midagi teha pole, siis mis ma ikka muud teen, kui koristan.

Iga nädalalõpu lahutamatu osa on pesu pesemine, enamasti ka kiire vannitoa küürimine. Muu koristamine toimub vastavalt vajadusele ja viitsimisele – asju paneme ju nagunii igapäevaselt ära, kööki koristame ka kogu aeg.

Voodipesu katsun kahe nädala tagant vahetada – kuna mul on täpselt kaks komplekti ja üks meeldib palju rohkem, tähendab see reaalsuses, et hommikul pesen, päeval kuivatan, õhtul läheb sama peale tagasi. No ja pole harvad need korrad, kus kaks nädalat venib kolmeks, vahel isegi neljaks. Vaiksel sügisel seda muret õnneks pole, aega pesu pesta küll ja veel.

Põrandaid peseks ideaalis ka iga kahe nädala tagant (iga nädal ma seda ristiretke ette võtta ei viitsi) – noh, seekord jäi jälle kuu aega vahele… Ja korra kuus on minu kohta isegi hea saavutus. Arenemisruumi on 😛

Üldiselt on mu eesmärk teha nädalavahetustel ära midagi rohkemat, kui seda on tavapärane küürimine ja sättimine. Muidugi on lihtsalt sellest ka hea tunne, kui asjad saavad omale kohale, voodipesu vahetatud ja põrandad pestud, aga kui mingi erilisem asi tehtud saab, on rahulolu ka seda erilisem. Ja selliseid kohti ikka jagub, mis aja jooksul kipuvad sassi minema – sellest hoolimata, et ma üritan alati jooksvalt korda hoida, ka kapiuste taga. No ei õnnestu, vähemalt hetkel mitte, sest meil on panipaikadega täpselt nii, nagu on. Ruumi on vähe ja paigutus kohati ebapraktiline, sellevõrra kergemini kipuvad asjad ka kuhjuma.

Eelmisel nädalavahetusel sain korda oma “riidekapi”. Riideid hoian tegelikult kummutis ja puude peal, see riiulitega kapp on kõige muu jaoks. Ühel riiulil laste talvesaapad, teisel suvalised asjad, mis vaja “eest ära” panna, kolmandal minu hooajavälised riided, neljandal ja viiendal laste omad… Ühesõnaga oli kogunenud seda träni, mida sorteerida, laste suveriided olin järjest eest ära tõstnud, sai need läbi sorteeritud ja korralikumalt ära pandud.

Samuti tegin eelmisel nädalavahetusel korda koridorikapi ja mütsiriiuli, kuhu peale oli ka ajaga kogunenud kohutavas koguses “käest ära pandud” nodi. Suur rahulolu oli see kõik ära likvideerida.

Sel nädalavahetusel jõudsin nii pesu ja põrandaid pesta kui ka voodipesu vahetada, lisaks tegime korda eeskoja, panipaigad ja teise poole. Viimati tegin täpselt sedasama juuli keskel – lootusega, et hakkame teisel pool säästuremonti tegema. Nagu ma mingis varasemas postituses juba tõdesin – ei teinud midagi. Nädalavahetused lihtsalt kulusid käest ja… Nüüd näiteks pole enam tunnetki, et viitsiks, ehkki kes see keelab sügisel säästuremontida, eks, on ju ometi vaiksed kodused nädalavahetused… Aga enam pole selleks mingit tuju.

No igatahes, juulis koristasin kõik viimseni ära, jätsin Abikaasale remondi-, auto- ja arvutiasjad sorteerimiseks. Arvutikraami hunnik seisab siiamaani puutumatult, muud on vist enam-vähem ära pandud, aga nende kolme kuu jooksul kogunes harjumuspäraselt tasapisi jälle kraami, nii et lõpuks oli kogu teise poole põrand seda täis… See on nagu needus, ma ütlen. Kuna ülehomme on aga korstnapühkija tulemas, tuli talle ruumi teha, seega olime sunnitud ennast liigutama 😀

Ja ei läinudki väga kaua – kaks panipaika kolmest olid juulist kenasti korras, kolmanda koristasin üpris kiirelt, eeskoda nägi sassis välja, aga sai ka kiirelt korda, teisel pool tõstis Abikaasa veidi asju ümber ja oligi korras. Ja ongi tunne, et midagi olulist on jälle tehtud. Üksjagu asju sai ära visatud ka, hunnik on veel ootamas, tuleb vist üks prügimäe tiir teha.

Ja ära andmist ootavad asjad, muidugi, see igavene needus 🙂 Saan aeg-ajalt mingi jupi ära antud, aga mitte kunagi kõike, kogu aeg tuleb juurde ka. Eks katsun tegeleda.

Ma arvan, käivitame projekti “kodu jõuluks korda”. Ma olen seda varemgi üritanud – ja kahtlustan, et selles haledalt feilinud 😀 Aga seekord, tundub, võiks täitsa asja saada. Just sellepärast, et kõik, mis jääb väljaspoole “aktiivseid” eluruume (ehk noodsamad panipaigad, eeskoda ja teine pool), pole kunagi varem nii korras olnud. Ma juulis ju tõstsin KÕIK asjad panipaikadest ja teise poole nurkadest välja keskele kokku, paigutasin loogiliselt tagasi, viskasin palju ära… Seda polnud me kunagi enne teinud. St muidugi, kogu aeg olime midagi koristanud ja ära visanud, aga mitte nii, et maast laeni… Just nood panipaigad, seal oli kuni selle suveni veel riiulitel igasugu kräppi eelmise elaniku ajast – tuletan meelde, et oleme siin elanud üle viie aasta 🙂

Nii et – teine pool on korras, see oli kõige keerulisem. Nüüd on vaja kodu ka lõpuni korda saada – aga see on palju lihtsam, siin mingit suurt segadust ei teki, olen selleks liiga pedant. Tulebki veel mõned kapid ära korrastada ja väheke põhjalikum küürimine ette võtta ja… Jõuludeni on ju üle kahe kuu, aega maa ja ilm 😀

Sügisene vaikelu Read More »