October 2016

Kuus aastat oma kodus

Mulle meeldivad FB mälestused. Endal ei tuleks pähegi, aga FB tuletab kenasti meelde.

Täna tuletas FB meelde, et kuus aastat tagasi panin üles albumi esimeste oma kodu piltidega. Album sai tehtud veidi hiljem – võtmed saime tegelikult kätte kuus aastat ja kümme päeva tagasi. Toona oli meie kodu selline.

Mh, väikese hilinemisega jõudis kohale, et meil on siin praegu alles oktoober, sisse kolisime ju novembris. Albumi tegin hoopis päev pärast notaris käimist, panin sinna vaid ühe pildi majast ja teise aiast, ülejäänud lisandusid riburada pidi hiljem. Nii et sees elanud veel päris kuut aastat polegi 😛 Omanikud aga küll 😛

Kindlasti poleks ma kodu ostes uskunud, et kuus aastat hiljem elame ikka nii, nagu elame. Olin toona täiesti kindel, et saame “päris” remondi mõne aastaga tehtud. Elu tegi omad korrektuurid. Oleme teinud nipet-näpet säästuremonti, veidi “päris” remonti – kuna sellest pole mitte ühegi osaga eriti rahul, peaks vist isegi rõõmus olema selle üle, et ülejäänud “päris” remont tegemata on 😀

Igal juhul on üle poole laenust makstud. Järgmise aasta juulis on makstud 2/3. Neli aastat veel ja siis on kõik.

Hetkel… Ma isegi ei oska aimata, MILLAL me remondi ette võtame. Kõige varem 2018 – võimalik, et veel hiljem. Ei välista lõpuni ka seda, et alles siis, kui kodulaen on makstud. Tahaks küll varem, aga elada tahaks ka 🙂

Ja noh, võtmeküsimus rahalise poole kõrval on muidugi eelkõige see, KUIDAS me kindlustame, et “päris” remont saab lõpuks tehtud nii, nagu me soovime – nii, et me oleks päriselt rahul ka. Ma ümberringi vaatan, kuidas inimesed muudkui remondivad ja sisustavad, omade jõududega, mõned laenu abiga, mõned palkadest – ja on tulemusega rahul. Ja ma olen väga kade nende peale. Remont ja sisekujundus, ma lihtsalt tunnen, kuidas need ei ole minu teetass. Mul on mingid üldised ideed, aga realiseerimisega jään tihti hätta. Ühesõnaga, nagu ma olen algusest peale tõdenud – mina olen täpselt see inimene, kes palkab sisekujundaja 😀

Teate, kui tihti ma olen nende kuue aasta jooksul frustreerunud selle üle, et kodu on, aga ei ole selline, nagu tahaks – oskan öelda, mis siin praegu EI toimi, on ähmane visioon sellest, mis VÕIKS olla, aga kuidas see kõik reaalsuseks peaks saama?

Samas rohkem olen vist ikka olnud tänulik selle üle, et kodu üldse ON. Iga kuuga saab järjest enam meie omaks. Ja me oleme ju siiski teinud siin igasuguseid asju… Ma lihtsalt olen kannatamatu, tahaks kõike NÜÜD ja KOHE.

Enamikul sõpradest on ilusad puhtad kodud, tahaks ka selliseid 🙂 Selle jätan mugavalt tähelepanuta, et tihti on need ilusad kodud üürikodud. Kui ma üüriks, oleks mul ka ilusam, kindel see. Need omavanused sõbrad, kel on praegu ilus oma kodu, neil pole reeglina lapsi. Need lastega sõbrad, kel on ilus oma kodu, on reeglina pigem 40+. Selles vanuses on meil juba kahtlemata ka ilus oma kodu.

Nii et jah… Tegelikult on kõik väga hästi.

Mul on siiski tunne, et meie puhul on parim lahendus võtta see laen, et teha kõik korraga. Just sellepärast, et me ei ole väga usinad isetegijad ja niiviisi tasapisi nokitsedes pole eriti kuskile jõudnud. Ja samuti sellepärast, et me endiselt ei oska seda remonti osadeks jagada. On vaja soojustada, ühes sellega vahetada aknad – see on juba arvestatav väljaminek. Ja sees – arvestades, et tahaks osa seinu “ümber tõsta”, uuendamist vajavad nii elektri- ja küttesüsteem kui ka torustik, on vaja paigaldada ventilatsioon, soojustada põrandad… Ühesõnaga KÕIK tuleb uuesti teha. Väga keeruline on teha seda kõike jooksvalt, ise samal ajal sees elades. Kuus aastat oleme teinud säästuremonti ja pole “päris” remondiga kuskile jõudnud… Ja tõesti on mul hetkel täiesti ühene tunne, et mingil hetkel uus laen ja kõik korraga. Ilmselgelt välise abiga, alustades projektist, lõpetades sisekujundusega. Ja noh, reaalne remont ise – muidugi lööks käed külge, aga pigem abitööjõuna.

Pesin täna põrandaid ja mõtlesin: KUNAGI, kui “päris” remont on tehtud, ei pea ma enam veetma nii palju aega põrandapesuks ette valmistudes. Ma ei pea ära tõstma sadat asja igalt poolt, millel pole praegu lihtsalt paremat kohta. Kunagi on panipaiku piisavalt, nii et kõigil asjadel on oma koht – miski ei seisa nurgas ega voodi all. Ja põrandad on puhtad ja korralikud, kõigis tubades on liistud – ei ole pragusid, kuhu kõik sodi kinni jääb, nii et seda sealt kunagi lõpuni kätte ei saa. Lihtsalt pühin ja pesen ja ongi korras. Siis ma ilmselt teen seda tunduvalt meelsamini ja tihemini 🙂

Ma olen võtnud ka remondi suhtes hoiaku “vaatame, mis saab”. Tegelikult võiks täitsa jälle ette võtta need 3D plaanid, mis ma kunagi tegin, ja seal edasi nokitseda. Inspiratsiooniks 🙂 Aga millal see reaalsuseks saab, näitab elu. Hetkel ütleb sisetunne, et olulisem on vaba raha endale kulutada. Seega võtame remondiks laenu vaid juhul, kui meie sissetulek muutub mõnevõrra suuremaks. Kuni seda pole juhtunud, seni ma vist pigem eelistan kodulaenu lõppemist oodata – mis tähendab, et remont lükkuks suvesse 2021. Aga sel juhul vast küll saaks see tõesti tehtud ka kohe 🙂 Mis tähendab, et viie aasta pärast peaks kodu igatahes korras olema 🙂 Aga ehk ikka saab varem 🙂

Elu näitab.

Kuus aastat oma kodus Read More »

Gilmore Girls – kannatamatult oodates

Võtsin lahti blogiajaloo, et meenutada, kui palju kordi ma täpselt Gilmore Girlsi vaadanud olen.

gg1

Alustasin ma selle vaatamist üldse telekast, ETV kunagi näitas. Lõpetasin muidugi juba arvutist – siis, kui see ametlikult lõppes, 2007 suvel.

2008 sügisel olen midagi vaadanud…

Abikaasaga koos vaatasime terve sarja ära 2010 alguses – jaanuaris alustasime, märtsis lõpetasime. Siis mainisin ka blogis, et olen mitu korda otsast vaatama hakanud, aga mitte teisest hooajast kaugemale jõudnud. Üks noist kordadest oli siis ilmselt eelmises lõigus mainitu, aga kui neid kordi veel väidetavalt MITU oli, millal ma küll jõudsin 😀

gg2

Veel korra vaatasin peaaegu terve sarja ära aug-sept 2014, siis ilmselt jäigi viimasest hooajast pool vaatamata. Ma kustutasin kõik vaadatud osad lihtsuse mõttes kohe ära, et ei peaks hiljem meenutama, kuhu järg jäi – ja kaks aastat hiljem vaatasin need viimased osad ka lõpuks ära 🙂

Ainult et… Nüüd on algus juba meelest läinud 😀 Küll inimene unustab ikka kiiresti 😀 Ja mõtlen, et äkki peaks veel korra algusest peale ära vaatama. Ma olen segane, ma tean 😀

Aga nüüd on ju uute osade ootuselevus – terve aasta olen oodanud ja uudisnupukesi lugenud. 25. novembril tulevad Netflixi neli 1,5 tunni pikkust filmi – iga aastaaja kohta üks. Nii palju, kui ma olen aru saanud, siis pannaksegi kõik korraga üles. Peab 26. novembriks lapsed kodust ära saatma ja GG maratoni tegema 😛 Sinna on veel aga pisut üle kuu… Kui seniks igal õhtul neli osa vaadata ja nädalavahetustel pisut rohkem, siis saabki kogu sarja umbes läbi 😀 Ma usun, et ma küll ausalt nii palju ei viitsi, aga mõtlesin, et vaatan natuke, tunde järgi.

gg3

Sest noh, mul pole praegu midagi vaadata. Kõik meie ühised lemmikud on ära lõpetatud (viimati Castle), Bonesiga saime ka lõpuks järjele ja viimane hooaeg algab alles uuel aastal, Kodutunde selle aasta osad on ainsana ootel, aga miskipärast pole selleks tuju olnud… Suits jäi kunagi pooleli, sellega põhimõtteliselt VÕIKS jätkata, kui tuju tekib.

Modelle enam ei tehta. Grey’d vaatan, aga seda tuleb vaid üks osa nädalas. Kahe sarjaga alustasin, aga jäid pooleli, sest lihtsalt ei istunud (Girlsist vaatasin ära esimese hooaja ja teise alguse, Scrubsist ainult pool esimest osa).

Ühesõnaga… Pikad pimedad sügisõhtud vajavad sisustamist.

Gilmore Girls – kannatamatult oodates Read More »

Seekord selline nädal

Kas teil on ka vahel nii, et kelleltki kiituse saamine on vastumeelne ja mõtled pigem: ah, las ma rahus teen, ei ole vaja sellest suurt numbrit teha? Kas teil on ka vahel nii, et võite olla kellelegi siiralt ja südamest tänulikud, aga seda välja öelda on raske? Mul vahel on. Mõlemal puhul. Täiesti rändomiga – olenevalt inimesest, olukorrast, tujust… Mingil põhjusel on mul võõrastega viisakas olla kergem kui omadega. Võõrastelt kiita saada samamoodi. Inimloom on ikka veider 🙂

Miks ma kirjutan tihti neid “tegin täna seda-teist-ja-kolmandat” postitusi? Sest mulle on üle kõige oluline see tunne enda sees, et ma olen midagi ära teinud. Kuni ma ise seda usun, seni on kõik hästi. Kiitust ma selle eest eriti ei ootagi. Pigem on näiteks Abikaasa puhul palju olulisem see, kui tema ka midagi “ära teeb” – kui ma näen, et ta püüab olla meie suhtes tähelepanelikum, üritab rohkem korda hoida jne. See on minu jaoks suurim kiitus.

Sel nädalal pole jõudnud üldse “olen tubli” postitusi kirjutada, sest noh… See nädal on olnud peamiselt vooluga kaasa minemise nädal. Olen olnud hõivatud muude asjadega ja pole jõudnud kodusesse ellu väga palju energiat panustada. Hädapärane koristamine on toimunud automaatrežiimil, omavahelised suhted on õnneks okei, söögist rääkides…

Esmaspäeval sõime Abikaasa perelt saadud kraami. Teisipäeval olin mina Tallinnas, lastel lõigati keelekidasid, nii et õhtusöögiks oli neil ja Abikaasal… Jäätis 🙂 Kolmapäeva õhtuks jagus veel esmaspäevast toitu. Eile oli Plika koolis pidu koos suupistetega, saime seal kõhu täis. Täna tegin pelmeene 🙂 Tööl olen kõik päevad söönud tatraputru, mida tegime suurema koguse eelmise nädala teisipäeval 😀 Nagu näha, siis keedetud tatar säilib külmkapis vähemalt poolteist nädalat, sest mingeid kõhuhädasid ei ole ilmnenud. Ühesõnaga ei mingit planeeritud menüüd, puhas kulgemine. Ja tänaõhtused pelmeenid, sest Abikaasa läks nädalavahetuseks sünnipäevale ja mina ei viitsinud meile kolmele rohkem kokata.

Lapsed olid muidugi pöördes. “Emme, pelmeenid! Maailma parim toit! Ma armastan sind!”. Ja pisut hiljem: “Kas sa tõid pelmeene selleks, et meile head meelt teha?”. Tõsi, ma teadsin, et teeb 🙂 Aga eks ikka enda mugavusest ka 🙂 Vahel võib, mulle ka väga maitsevad.

Mul on õhus juba tükk aega teatud keerulised teemad, mis on lõpuni selgeks rääkimata. Ma olen võtnud nende suhtes hoiaku “elame üks päev korraga ja vaatame, mis saab” – aga kui tekib juhus, et saaks ometi midagi selgemaks rääkida ja juhtub hoopis nii, et mõistame üksteist 100% valesti, teeme üksteise käitumisest totaalselt valesid järeldusi… Oi, kui palju jama võib nii tekkida. Ja see on niiiiiii väsitav. Ja siis mõtlen – enam ei jõua. Siis tasapisi taastun. Lõpuks mõtlen – küll saab korda. Üks päev korraga.

Alustasin täna projektiga, loodetavasti saab see olema pikaajalisemat sorti 🙂 Eile sattus ette selline asi:

telegram

Täna hommikuks olin nädala sündmustest nii palju rahunenud, et otsustasin – teen ära. Ühe päeva kindlasti – ja katsun samas vaimus jätkata.

Sest ma olen küll kogu aeg loomupärane optimist ja katsun virisemise asemel pigem lahendusi otsida, aga on teatud teemad, mille pärast ma olen viimasel ajal hädaldanud kaugelt liiga palju – nii teistega rääkides kui enda peas üle mõeldes. Ja otsustasin: nüüd on kõik. Ei enam. Ja katsungi täiesti teadlikult igasugused ligi hiilivad virinamõtted eos ümber mõelda. Kui miskit hakkab pähe tulema, siis mõtlen selle asemel: küll saab korda. Või: lase olla, ela üks päev korraga. Või: aeg näitab. Või ükskõik mida muud selles stiilis – vastavalt sellele, mis parasjagu mõttesse tükib.

Täna on toiminud, väga mõnus on. Justkui on uus reegel, mis vabastab igasugusest muretsemisest (nagu keegi oleks mul varem seda teha käskinud, eks). Ma muidugi tean, et see ongi lihtne täpselt nii kaua, kui miski ühel hetkel jälle räigelt närvi ajab. Vat SIIS mitte (mõttes) viriseda, SEE saab olema väljakutse. Aga noh, elan üks päev korraga ja katsun võimalikult zen olla, mis muud.

Ja see, kuidas ma mõtlen ja räägin rahast, selle peab ka põhjalikult ümber harjutama. Selles mõttes on isegi super, et on teadmine: uuest aastast läheb kergemaks – aga uue aastani on veel mõned kuud. Seis on praegu… Väljakutseid esitav 🙂 Ja ma otsustasin, et ma siis nüüd kujutan ainult ette seda, kuidas õige pea on kõike külluslikult ja ei võta üldse enam suhu ega mõttesse seda väljendit, et… Ei ole. Noh, saate aru küll. Mõtlen selle asemel: kõigeks jagub piisavalt ja kujutan ette pudrumägesid ning piimajõgesid 🙂

Vot sellised auahned plaanid. Eks vaatame, kuidas nende realiseerimine õnnestub. Annan endast igal juhul parima!

Seekord selline nädal Read More »

Selle sügise saapasaaga

Esimest korda ostsin lastele Lemigo Grizzly kummikud sügisel 2013. Käisid nendega terve talve, järgmisel kevad-suvel võtsime voodri välja, käisid sügiseni ilma, sügisel sai ostetud täpselt sama mudel, lihtsalt number suurem – ring jätkus. Nii on olnud kolm aastat. Talvesaapad on neil vahel olnud, aga neid pole eriti kanda tahetud, ma pole sundinud ka. Lõppeks on kummikute sildil kirjas, et sobivad kuni -30 kraadini. Lambavillane vooder, eks 🙂 Mina olin üsna rahul – igasügisene väljaminek 2x€14.90, lapsed rahul, jalad soojas.

Kuna sügis on taas käes ja ilmad jahedad, läksime täna Magaziini, et lastele järgmine suurus osta. Seekord olin Plikaga läbi rääkinud ja ta nõusse saanud, et ostame talle hallid või tumesinised, et Poiss saaks need järgmisel hooajal endale (seni olid olnud roosad).

Aga seekord juhtus hoopis nii, et Poiss proovis suuremat suurust jalga ja keeldus seda kandmast, sest vooder olevat liiga ebamugav. Täpselt sama mudel, eks, mida ta on eelmised kolm aastat probleemideta kandnud 😀

Plika avastas kõrvalriiulilt sama firma sarnased saapad, nö duck boots stiilis – alumine osa kummist, ülemine riidest. Samuti villase voodriga ja kuni -30 kraadini kandmiseks. Aga vooder on teistsugune, ei tule nii kergesti välja. Värvivalikus olid must, lilla ja roosa. Poiss pidi saama suuruse 30-31, Plika 32-33. Musti Poisi suuruses üldse polnudki. Proovisime talle teist värvi 30-31 – ei saanud hästi jalga (Poisi jalg on Plika omaga võrreldes laiem ja kõrgem), 32-33 sobis. Plikale läks sama suurus. No ja kuna pidime neile ühe suuruse ostma, sai Plika lõpuks ikkagi jälle roosad.

Nii et sel aastal siis kummikute asemel duck boots (kas neil eesti keeles ka mingi spets nimetus on?), väljaminek 2x€18.90. Ja ma ei ole kindel, kas need suvel kummikutena kantavad on – vooder käib pilti vaadates välja küll, aga ma igaks juhuks ei hakanud kiskuma. Piilusin, sääre siseosa (see osa, mis väljaspoolt riidest) on seest kaetud õhukese poroloonilaadse kihiga. Ma ei kujuta ette… Eks vaatame, kui ilmad soojaks lähevad.

Igatahes on süda praeguseks rahul. Lastel jalad soojas 🙂

lemigo-grizzly-panda

img_4401

Selle sügise saapasaaga Read More »

Plaanipäratult

Ma kahtlustasin, et plaanipäratu pole üldse sõna, aga googeldasin ja tundub, et siiski on 😀

Kuna hakkasime eile õhtul suppi tegema alles peale kuut, sai see valmis vist nii umbes poole kaheksaks. See on meie õhtute needus – söögitegemisega alustamine kipub jääma hilja peale ja õhtusöök seega ka. Mulle tegelikult üldse ei meeldi nii hilja söömine, sestap ongi reegel, et hiljemalt kuuest alustame, seitsmest sööme. Aga noh… Vähemalt on, kuhu areneda, eks 😛

Niisiis, supp sai eile valmis nii hilja, et lapsed olid selleks ajaks kõhu õuntest juba üsna täis söönud. Kuna mõlemad tulid siiski laua taha ja sõid veidi ning teatasid SIIS heatujuliselt, et kõht on täis ja läksid tagasi mängima, polnud mul selle vastu midagi. Kuni ei vinguta ja täidetakse kõhtu värske kraamiga – jumala eest, lasku käia.

Erimeelsused tekivad siis, kui tullakse vingus näoga laua taha ja deklareeritakse enne söögi proovimist: “Aga mulle ju ei maaaaaaaaitse!”. Uskuge mind, neid kordi on ka küllaga – vahel tundub, et umbes 90% ajast. Mind you, et nad lõpuks siiski söövad 😀

Kell kaheksa olid nad äärmiselt ametis oma mänguga – arvutimängu paberile joonistamisega 😀 Kui läksin neid pesema suunama, oli esimene küsimus: kas me võime unejutu lugemise asemel mängida? Ma ütlesin, et oleksin sel juhul kurb, pole mitu päeva lugeda jõudnud, täna väga tahaks. Seepeale pakuti välja, et nad mängivad siis selle mängu lõpuni. Küsisin, kaua läheb. Arvasid, et viis minutit. Ok, nõus, läksin tööd tegema, said isegi kümme minutit. Kui uuesti pesemist meelde tuletasin, siis läksidki kohe. Hämming. Meeldiv. Muidugi nad jaurasid ja lollitasid vannitoas ja raiskasid pesemisele ilmselt rohkem aega, kui pädev oleks olnud, aga ma tegin samal ajal tööd ja ei lasknud ennast sellest häirida 😀 Korra mingi hetk hüüdsin: kas mul on üldse kellelegi lugeda, need peavad olema rahulikud lapsed… Õnneks üle võlli ei keeratud, rahunesidki maha. Poiss tõi omaalgatuslikult isegi mõlema riided magamistuppa pesukaussi ära – ise kommenteeris, et see on tema kohustus ja aitab õde ka.

Poiss võttis endale ise “kohustuse” – viib bioprügi välja kompostihunnikusse. Saab selle eest kogu aeg kiita ja eks talle see kiitus muidugi meeldib, nii et kui midagi kasulikku teeb, siis ikka ka kommenteerib kõrvale – see on minu kohustus 😀

Mul on juba aasta või kaks plaanis lastetuppa mingi ajutine mustapesukorvi laadne asi tekitada (idee sain kunagi Manni blogist), kuhu nad igal õhtul oma riided panna saaks, mida siis nädalavahetusel ülejäänud musta pesu juurde “tühjendada” – kõik need 5+ siin elatud aastat on olnud magamistoas voodi all üks suur pesukauss ja üks titevann – esimene värvilise/tumeda, teine heleda pesu jaoks. Korvi/kasti pole musta pesu jaoks lihtsalt kunagi olnud, poleks väga kuskil hoida ka. Kausid mahuvad täpselt voodi alla ja ei ole ees. Kunagi, kui remonti teeme…

Nojah, igatahes, kuni ma lastetuppa seda korvi pole tekitanud, olen nüüd üritanud lapsi suunata, et toogu igal õhtul oma must pesu ise magamistuppa ära ja vahelduva eduga nad isegi teevad seda. Ülejäänud pool ajast teen seda mina – hommikuti, kui lapsed on ära läinud. Või kui ma parasjagu pole usinas tujus, siis kuhjuvad mustad riided terve nädala lastetuppa tugitooli peale, kust ma selle hunniku siis nädalavahetusel kaussidesse sorteerin 🙂

Jälle pikk loba eimillestki 😀

Igatahes, õhtul olid lapsed nunnud ja magama jäid kenasti.

Täna hommikul ei saanud keegi voodist välja. Mina olin olnud üleval poole üheni – hilisõhtul tuli meelde, et üks tööasi tuleks veel hommikuks ära teha, eks ma siis tegin. Abikaasa oli jäänud magama õhtul kell kaheksa, seega oleks eeldanud, et tema on juba enne äratust üleval, aga pani kinni ja ei tõusnud. Plika äratus oli lastetoas, selle peale ei ärganud vist kumbki laps 😀

Ühesõnaga, kui siis viis minutit hiljem minu äratus peale tuli, hakkasime vaikselt rääkima, ennast üles ajama. Plika virises oma voodis, et ta ei saa mulle kaissu tulla, Poiss virises sellepärast, et me teda piisavalt vara üles ei äratanud ja arvutiaega on alles vaid veerand tundi, Abikaasa tegi tule alla, pesi hambad ära, tuli siis voodisse tagasi ja virises, et tal on virisevatest lastest kõrini 😀

Tõdesin, et Poisiga peab lihtsalt ühe jutuajamise maha pidama ja vajadusel hommikuse arvuti keelustama (pigem siiski lihtsalt selgeks tegema, et hilisema ärkamise korral ongi aega vähem ja viriseda sellepärast ei tohi) – aga seda kindlasti mitte hommikul, kui on kiire. Siis läksin Plika juurde. Too virises sellepärast, et pool ajast toob Abikaasa ta hommikuti süles minu kaissu (täna ei toonud ja pool ajast ta on nagunii ise tulnud) – tema ei taha tõusta, tema tahtis minu kaissu tulla. Seletasin, et oleks siis võinud ise, pole midagi parata, nüüd tuleb ikkagi tõusta. Virises edasi – ma ütlesin, et kuule, issi lihtsalt ei jõudnud õigel ajal tõusta, sest tal on kehv olla ja tunne, et hakkab haigeks jääma. See mõjus – võluväel muutus laps rahulikuks ja kihutas voodist välja teise tuppa issit kallistama. Siis pani riidesse ja pesi, Poisi arvuti läks plaanitult pool kaheksa ise kinni ja ta oli ka täiesti rahunenud, ülejäänud hommik möödus valutult.

Ühesõnaga… Mul endiselt on tunne, et ma suudan plaanipäratusega kaasa minna. Ja endiselt on tunne, et peaks küsima Abikaasalt, mida tema sellest arvab. Sest üldiselt, kui meil on kokku lepitud, et üks teeb ühte ja teine teist, siis teise asjadesse ma oma nina ei topi, kui mult abi ei paluta… Omaalgatuslikult sekkun alles siis, kui näen, et hädasti on vaja. Nagu täna hommikul. Ega Abikaasa ei öelnud ka ise kordagi eile õhtul ega tänagi, et tal on kehv olla – alles mu küsimise peale…

Täna õhtul on Plika koolis pool seitse lastevanemate õhtu, nii et ma ei teagi, kuidas söögiga saab. Mõistlikum oleks olnud ilmselt uurida, kas äkki ema on meid nõus toitma ja lapsi hoidma, aga ega ma sellele enne ei mõelnud, nüüd on juba kanafilee pasta jaoks sügavkülmast välja võetud ja tuleb kindlasti täna ära teha. Ehk siis… Ilmselt peaks söök valmis saama ENNE kooli minemist, et seda süüa kohe PÄRAST tulemist. Pole õrna aimu ka, kaua seal läheb, kardan, et äkki kauem kui tund.

Aga noh. Küll kuidagi ikka saab.

Kuni ma suudan jooksvalt kodu korras hoida, seni on ülejäänud plaanid, nii “pärased” kui “päratud” :), kergemad opereerida. Hetkel on mul endiselt see õnnis faas, kus on aega natukesekaupa toimetada – õhtul enne magama minekut jääb kõik korda, hommikul peale pere lahkumist ja enne minu lahkumist jääb kõik korda, töölt koju tulles tavaliselt ka esimese asjana on juba midagi vaja kuskilt sättida… Kuni ma jõuan seda jooksvalt teha, ma üsnagi naudin neid toimetusi, need ei võta ka kaua. Niipea, kui tekib see moment, kus olen liialt väsinud või on millegipärast paha tuju või tekib tunne, et mina pean üksi kõigi järelt koristama, on tõenäoline, et ma jätan mingid jooksvad toimetused tegemata, siis hakkavad asjad kuhjuma ja ongi ikaldus.

Ühesõnaga, tuleb olla heas tujus ja jooksvalt toimetada. Seni, kuni ma seda suudan, on kõik hästi 😀

Plaanipäratult Read More »