October 2016

Kuus aastat oma kodus

Mulle meeldivad FB mÀlestused. Endal ei tuleks pÀhegi, aga FB tuletab kenasti meelde.

TĂ€na tuletas FB meelde, et kuus aastat tagasi panin ĂŒles albumi esimeste oma kodu piltidega. Album sai tehtud veidi hiljem – vĂ”tmed saime tegelikult kĂ€tte kuus aastat ja kĂŒmme pĂ€eva tagasi. Toona oli meie kodu selline.

Mh, vĂ€ikese hilinemisega jĂ”udis kohale, et meil on siin praegu alles oktoober, sisse kolisime ju novembris. Albumi tegin hoopis pĂ€ev pĂ€rast notaris kĂ€imist, panin sinna vaid ĂŒhe pildi majast ja teise aiast, ĂŒlejÀÀnud lisandusid riburada pidi hiljem. Nii et sees elanud veel pĂ€ris kuut aastat polegi 😛 Omanikud aga kĂŒll 😛

Kindlasti poleks ma kodu ostes uskunud, et kuus aastat hiljem elame ikka nii, nagu elame. Olin toona tĂ€iesti kindel, et saame “pĂ€ris” remondi mĂ”ne aastaga tehtud. Elu tegi omad korrektuurid. Oleme teinud nipet-nĂ€pet sÀÀsturemonti, veidi “pĂ€ris” remonti – kuna sellest pole mitte ĂŒhegi osaga eriti rahul, peaks vist isegi rÔÔmus olema selle ĂŒle, et ĂŒlejÀÀnud “pĂ€ris” remont tegemata on 😀

Igal juhul on ĂŒle poole laenust makstud. JĂ€rgmise aasta juulis on makstud 2/3. Neli aastat veel ja siis on kĂ”ik.

Hetkel… Ma isegi ei oska aimata, MILLAL me remondi ette vĂ”tame. KĂ”ige varem 2018 – vĂ”imalik, et veel hiljem. Ei vĂ€lista lĂ”puni ka seda, et alles siis, kui kodulaen on makstud. Tahaks kĂŒll varem, aga elada tahaks ka 🙂

Ja noh, vĂ”tmekĂŒsimus rahalise poole kĂ”rval on muidugi eelkĂ”ige see, KUIDAS me kindlustame, et “pĂ€ris” remont saab lĂ”puks tehtud nii, nagu me soovime – nii, et me oleks pĂ€riselt rahul ka. Ma ĂŒmberringi vaatan, kuidas inimesed muudkui remondivad ja sisustavad, omade jĂ”ududega, mĂ”ned laenu abiga, mĂ”ned palkadest – ja on tulemusega rahul. Ja ma olen vĂ€ga kade nende peale. Remont ja sisekujundus, ma lihtsalt tunnen, kuidas need ei ole minu teetass. Mul on mingid ĂŒldised ideed, aga realiseerimisega jÀÀn tihti hĂ€tta. ÜhesĂ”naga, nagu ma olen algusest peale tĂ”denud – mina olen tĂ€pselt see inimene, kes palkab sisekujundaja 😀

Teate, kui tihti ma olen nende kuue aasta jooksul frustreerunud selle ĂŒle, et kodu on, aga ei ole selline, nagu tahaks – oskan öelda, mis siin praegu EI toimi, on Ă€hmane visioon sellest, mis VÕIKS olla, aga kuidas see kĂ”ik reaalsuseks peaks saama?

Samas rohkem olen vist ikka olnud tĂ€nulik selle ĂŒle, et kodu ĂŒldse ON. Iga kuuga saab jĂ€rjest enam meie omaks. Ja me oleme ju siiski teinud siin igasuguseid asju… Ma lihtsalt olen kannatamatu, tahaks kĂ”ike NÜÜD ja KOHE.

Enamikul sĂ”pradest on ilusad puhtad kodud, tahaks ka selliseid 🙂 Selle jĂ€tan mugavalt tĂ€helepanuta, et tihti on need ilusad kodud ĂŒĂŒrikodud. Kui ma ĂŒĂŒriks, oleks mul ka ilusam, kindel see. Need omavanused sĂ”brad, kel on praegu ilus oma kodu, neil pole reeglina lapsi. Need lastega sĂ”brad, kel on ilus oma kodu, on reeglina pigem 40+. Selles vanuses on meil juba kahtlemata ka ilus oma kodu.

Nii et jah… Tegelikult on kĂ”ik vĂ€ga hĂ€sti.

Mul on siiski tunne, et meie puhul on parim lahendus vĂ”tta see laen, et teha kĂ”ik korraga. Just sellepĂ€rast, et me ei ole vĂ€ga usinad isetegijad ja niiviisi tasapisi nokitsedes pole eriti kuskile jĂ”udnud. Ja samuti sellepĂ€rast, et me endiselt ei oska seda remonti osadeks jagada. On vaja soojustada, ĂŒhes sellega vahetada aknad – see on juba arvestatav vĂ€ljaminek. Ja sees – arvestades, et tahaks osa seinu “ĂŒmber tĂ”sta”, uuendamist vajavad nii elektri- ja kĂŒttesĂŒsteem kui ka torustik, on vaja paigaldada ventilatsioon, soojustada pĂ”randad… ÜhesĂ”naga KÕIK tuleb uuesti teha. VĂ€ga keeruline on teha seda kĂ”ike jooksvalt, ise samal ajal sees elades. Kuus aastat oleme teinud sÀÀsturemonti ja pole “pĂ€ris” remondiga kuskile jĂ”udnud… Ja tĂ”esti on mul hetkel tĂ€iesti ĂŒhene tunne, et mingil hetkel uus laen ja kĂ”ik korraga. Ilmselgelt vĂ€lise abiga, alustades projektist, lĂ”petades sisekujundusega. Ja noh, reaalne remont ise – muidugi lööks kĂ€ed kĂŒlge, aga pigem abitööjĂ”una.

Pesin tĂ€na pĂ”randaid ja mĂ”tlesin: KUNAGI, kui “pĂ€ris” remont on tehtud, ei pea ma enam veetma nii palju aega pĂ”randapesuks ette valmistudes. Ma ei pea Ă€ra tĂ”stma sadat asja igalt poolt, millel pole praegu lihtsalt paremat kohta. Kunagi on panipaiku piisavalt, nii et kĂ”igil asjadel on oma koht – miski ei seisa nurgas ega voodi all. Ja pĂ”randad on puhtad ja korralikud, kĂ”igis tubades on liistud – ei ole pragusid, kuhu kĂ”ik sodi kinni jÀÀb, nii et seda sealt kunagi lĂ”puni kĂ€tte ei saa. Lihtsalt pĂŒhin ja pesen ja ongi korras. Siis ma ilmselt teen seda tunduvalt meelsamini ja tihemini 🙂

Ma olen vĂ”tnud ka remondi suhtes hoiaku “vaatame, mis saab”. Tegelikult vĂ”iks tĂ€itsa jĂ€lle ette vĂ”tta need 3D plaanid, mis ma kunagi tegin, ja seal edasi nokitseda. Inspiratsiooniks 🙂 Aga millal see reaalsuseks saab, nĂ€itab elu. Hetkel ĂŒtleb sisetunne, et olulisem on vaba raha endale kulutada. Seega vĂ”tame remondiks laenu vaid juhul, kui meie sissetulek muutub mĂ”nevĂ”rra suuremaks. Kuni seda pole juhtunud, seni ma vist pigem eelistan kodulaenu lĂ”ppemist oodata – mis tĂ€hendab, et remont lĂŒkkuks suvesse 2021. Aga sel juhul vast kĂŒll saaks see tĂ”esti tehtud ka kohe 🙂 Mis tĂ€hendab, et viie aasta pĂ€rast peaks kodu igatahes korras olema 🙂 Aga ehk ikka saab varem 🙂

Elu nÀitab.

Gilmore Girls – kannatamatult oodates

VÔtsin lahti blogiajaloo, et meenutada, kui palju kordi ma tÀpselt Gilmore Girlsi vaadanud olen.

gg1

Alustasin ma selle vaatamist ĂŒldse telekast, ETV kunagi nĂ€itas. LĂ”petasin muidugi juba arvutist – siis, kui see ametlikult lĂ”ppes, 2007 suvel.

2008 sĂŒgisel olen midagi vaadanud…

Abikaasaga koos vaatasime terve sarja Ă€ra 2010 alguses – jaanuaris alustasime, mĂ€rtsis lĂ”petasime. Siis mainisin ka blogis, et olen mitu korda otsast vaatama hakanud, aga mitte teisest hooajast kaugemale jĂ”udnud. Üks noist kordadest oli siis ilmselt eelmises lĂ”igus mainitu, aga kui neid kordi veel vĂ€idetavalt MITU oli, millal ma kĂŒll jĂ”udsin 😀

gg2

Veel korra vaatasin peaaegu terve sarja Ă€ra aug-sept 2014, siis ilmselt jĂ€igi viimasest hooajast pool vaatamata. Ma kustutasin kĂ”ik vaadatud osad lihtsuse mĂ”ttes kohe Ă€ra, et ei peaks hiljem meenutama, kuhu jĂ€rg jĂ€i – ja kaks aastat hiljem vaatasin need viimased osad ka lĂ”puks Ă€ra 🙂

Ainult et… NĂŒĂŒd on algus juba meelest lĂ€inud 😀 KĂŒll inimene unustab ikka kiiresti 😀 Ja mĂ”tlen, et Ă€kki peaks veel korra algusest peale Ă€ra vaatama. Ma olen segane, ma tean 😀

Aga nĂŒĂŒd on ju uute osade ootuselevus – terve aasta olen oodanud ja uudisnupukesi lugenud. 25. novembril tulevad Netflixi neli 1,5 tunni pikkust filmi – iga aastaaja kohta ĂŒks. Nii palju, kui ma olen aru saanud, siis pannaksegi kĂ”ik korraga ĂŒles. Peab 26. novembriks lapsed kodust Ă€ra saatma ja GG maratoni tegema 😛 Sinna on veel aga pisut ĂŒle kuu… Kui seniks igal Ă”htul neli osa vaadata ja nĂ€dalavahetustel pisut rohkem, siis saabki kogu sarja umbes lĂ€bi 😀 Ma usun, et ma kĂŒll ausalt nii palju ei viitsi, aga mĂ”tlesin, et vaatan natuke, tunde jĂ€rgi.

gg3

Sest noh, mul pole praegu midagi vaadata. KĂ”ik meie ĂŒhised lemmikud on Ă€ra lĂ”petatud (viimati Castle), Bonesiga saime ka lĂ”puks jĂ€rjele ja viimane hooaeg algab alles uuel aastal, Kodutunde selle aasta osad on ainsana ootel, aga miskipĂ€rast pole selleks tuju olnud… Suits jĂ€i kunagi pooleli, sellega pĂ”himĂ”tteliselt VÕIKS jĂ€tkata, kui tuju tekib.

Modelle enam ei tehta. Grey’d vaatan, aga seda tuleb vaid ĂŒks osa nĂ€dalas. Kahe sarjaga alustasin, aga jĂ€id pooleli, sest lihtsalt ei istunud (Girlsist vaatasin Ă€ra esimese hooaja ja teise alguse, Scrubsist ainult pool esimest osa).

ÜhesĂ”naga… Pikad pimedad sĂŒgisĂ”htud vajavad sisustamist.

Seekord selline nÀdal

Kas teil on ka vahel nii, et kelleltki kiituse saamine on vastumeelne ja mĂ”tled pigem: ah, las ma rahus teen, ei ole vaja sellest suurt numbrit teha? Kas teil on ka vahel nii, et vĂ”ite olla kellelegi siiralt ja sĂŒdamest tĂ€nulikud, aga seda vĂ€lja öelda on raske? Mul vahel on. MĂ”lemal puhul. TĂ€iesti rĂ€ndomiga – olenevalt inimesest, olukorrast, tujust… Mingil pĂ”hjusel on mul vÔÔrastega viisakas olla kergem kui omadega. VÔÔrastelt kiita saada samamoodi. Inimloom on ikka veider 🙂

Miks ma kirjutan tihti neid “tegin tĂ€na seda-teist-ja-kolmandat” postitusi? Sest mulle on ĂŒle kĂ”ige oluline see tunne enda sees, et ma olen midagi Ă€ra teinud. Kuni ma ise seda usun, seni on kĂ”ik hĂ€sti. Kiitust ma selle eest eriti ei ootagi. Pigem on nĂ€iteks Abikaasa puhul palju olulisem see, kui tema ka midagi “Ă€ra teeb” – kui ma nĂ€en, et ta pĂŒĂŒab olla meie suhtes tĂ€helepanelikum, ĂŒritab rohkem korda hoida jne. See on minu jaoks suurim kiitus.

Sel nĂ€dalal pole jĂ”udnud ĂŒldse “olen tubli” postitusi kirjutada, sest noh… See nĂ€dal on olnud peamiselt vooluga kaasa minemise nĂ€dal. Olen olnud hĂ”ivatud muude asjadega ja pole jĂ”udnud kodusesse ellu vĂ€ga palju energiat panustada. HĂ€dapĂ€rane koristamine on toimunud automaatreĆŸiimil, omavahelised suhted on Ă”nneks okei, söögist rÀÀkides…

EsmaspĂ€eval sĂ”ime Abikaasa perelt saadud kraami. TeisipĂ€eval olin mina Tallinnas, lastel lĂ”igati keelekidasid, nii et Ă”htusöögiks oli neil ja Abikaasal… JÀÀtis 🙂 KolmapĂ€eva Ă”htuks jagus veel esmaspĂ€evast toitu. Eile oli Plika koolis pidu koos suupistetega, saime seal kĂ”hu tĂ€is. TĂ€na tegin pelmeene 🙂 Tööl olen kĂ”ik pĂ€evad söönud tatraputru, mida tegime suurema koguse eelmise nĂ€dala teisipĂ€eval 😀 Nagu nĂ€ha, siis keedetud tatar sĂ€ilib kĂŒlmkapis vĂ€hemalt poolteist nĂ€dalat, sest mingeid kĂ”huhĂ€dasid ei ole ilmnenud. ÜhesĂ”naga ei mingit planeeritud menĂŒĂŒd, puhas kulgemine. Ja tĂ€naĂ”htused pelmeenid, sest Abikaasa lĂ€ks nĂ€dalavahetuseks sĂŒnnipĂ€evale ja mina ei viitsinud meile kolmele rohkem kokata.

Lapsed olid muidugi pöördes. “Emme, pelmeenid! Maailma parim toit! Ma armastan sind!”. Ja pisut hiljem: “Kas sa tĂ”id pelmeene selleks, et meile head meelt teha?”. TĂ”si, ma teadsin, et teeb 🙂 Aga eks ikka enda mugavusest ka 🙂 Vahel vĂ”ib, mulle ka vĂ€ga maitsevad.

Mul on Ă”hus juba tĂŒkk aega teatud keerulised teemad, mis on lĂ”puni selgeks rÀÀkimata. Ma olen vĂ”tnud nende suhtes hoiaku “elame ĂŒks pĂ€ev korraga ja vaatame, mis saab” – aga kui tekib juhus, et saaks ometi midagi selgemaks rÀÀkida ja juhtub hoopis nii, et mĂ”istame ĂŒksteist 100% valesti, teeme ĂŒksteise kĂ€itumisest totaalselt valesid jĂ€reldusi… Oi, kui palju jama vĂ”ib nii tekkida. Ja see on niiiiiii vĂ€sitav. Ja siis mĂ”tlen – enam ei jĂ”ua. Siis tasapisi taastun. LĂ”puks mĂ”tlen – kĂŒll saab korda. Üks pĂ€ev korraga.

Alustasin tĂ€na projektiga, loodetavasti saab see olema pikaajalisemat sorti 🙂 Eile sattus ette selline asi:

telegram

TĂ€na hommikuks olin nĂ€dala sĂŒndmustest nii palju rahunenud, et otsustasin – teen Ă€ra. Ühe pĂ€eva kindlasti – ja katsun samas vaimus jĂ€tkata.

Sest ma olen kĂŒll kogu aeg loomupĂ€rane optimist ja katsun virisemise asemel pigem lahendusi otsida, aga on teatud teemad, mille pĂ€rast ma olen viimasel ajal hĂ€daldanud kaugelt liiga palju – nii teistega rÀÀkides kui enda peas ĂŒle mĂ”eldes. Ja otsustasin: nĂŒĂŒd on kĂ”ik. Ei enam. Ja katsungi tĂ€iesti teadlikult igasugused ligi hiilivad virinamĂ”tted eos ĂŒmber mĂ”elda. Kui miskit hakkab pĂ€he tulema, siis mĂ”tlen selle asemel: kĂŒll saab korda. VĂ”i: lase olla, ela ĂŒks pĂ€ev korraga. VĂ”i: aeg nĂ€itab. VĂ”i ĂŒkskĂ”ik mida muud selles stiilis – vastavalt sellele, mis parasjagu mĂ”ttesse tĂŒkib.

TĂ€na on toiminud, vĂ€ga mĂ”nus on. Justkui on uus reegel, mis vabastab igasugusest muretsemisest (nagu keegi oleks mul varem seda teha kĂ€skinud, eks). Ma muidugi tean, et see ongi lihtne tĂ€pselt nii kaua, kui miski ĂŒhel hetkel jĂ€lle rĂ€igelt nĂ€rvi ajab. Vat SIIS mitte (mĂ”ttes) viriseda, SEE saab olema vĂ€ljakutse. Aga noh, elan ĂŒks pĂ€ev korraga ja katsun vĂ”imalikult zen olla, mis muud.

Ja see, kuidas ma mĂ”tlen ja rÀÀgin rahast, selle peab ka pĂ”hjalikult ĂŒmber harjutama. Selles mĂ”ttes on isegi super, et on teadmine: uuest aastast lĂ€heb kergemaks – aga uue aastani on veel mĂ”ned kuud. Seis on praegu… VĂ€ljakutseid esitav 🙂 Ja ma otsustasin, et ma siis nĂŒĂŒd kujutan ainult ette seda, kuidas Ă”ige pea on kĂ”ike kĂŒlluslikult ja ei vĂ”ta ĂŒldse enam suhu ega mĂ”ttesse seda vĂ€ljendit, et… Ei ole. Noh, saate aru kĂŒll. MĂ”tlen selle asemel: kĂ”igeks jagub piisavalt ja kujutan ette pudrumĂ€gesid ning piimajĂ”gesid 🙂

Vot sellised auahned plaanid. Eks vaatame, kuidas nende realiseerimine Ônnestub. Annan endast igal juhul parima!

Selle sĂŒgise saapasaaga

Esimest korda ostsin lastele Lemigo Grizzly kummikud sĂŒgisel 2013. KĂ€isid nendega terve talve, jĂ€rgmisel kevad-suvel vĂ”tsime voodri vĂ€lja, kĂ€isid sĂŒgiseni ilma, sĂŒgisel sai ostetud tĂ€pselt sama mudel, lihtsalt number suurem – ring jĂ€tkus. Nii on olnud kolm aastat. Talvesaapad on neil vahel olnud, aga neid pole eriti kanda tahetud, ma pole sundinud ka. LĂ”ppeks on kummikute sildil kirjas, et sobivad kuni -30 kraadini. Lambavillane vooder, eks 🙂 Mina olin ĂŒsna rahul – igasĂŒgisene vĂ€ljaminek 2x€14.90, lapsed rahul, jalad soojas.

Kuna sĂŒgis on taas kĂ€es ja ilmad jahedad, lĂ€ksime tĂ€na Magaziini, et lastele jĂ€rgmine suurus osta. Seekord olin Plikaga lĂ€bi rÀÀkinud ja ta nĂ”usse saanud, et ostame talle hallid vĂ”i tumesinised, et Poiss saaks need jĂ€rgmisel hooajal endale (seni olid olnud roosad).

Aga seekord juhtus hoopis nii, et Poiss proovis suuremat suurust jalga ja keeldus seda kandmast, sest vooder olevat liiga ebamugav. TĂ€pselt sama mudel, eks, mida ta on eelmised kolm aastat probleemideta kandnud 😀

Plika avastas kĂ”rvalriiulilt sama firma sarnased saapad, nö duck boots stiilis – alumine osa kummist, ĂŒlemine riidest. Samuti villase voodriga ja kuni -30 kraadini kandmiseks. Aga vooder on teistsugune, ei tule nii kergesti vĂ€lja. VĂ€rvivalikus olid must, lilla ja roosa. Poiss pidi saama suuruse 30-31, Plika 32-33. Musti Poisi suuruses ĂŒldse polnudki. Proovisime talle teist vĂ€rvi 30-31 – ei saanud hĂ€sti jalga (Poisi jalg on Plika omaga vĂ”rreldes laiem ja kĂ”rgem), 32-33 sobis. Plikale lĂ€ks sama suurus. No ja kuna pidime neile ĂŒhe suuruse ostma, sai Plika lĂ”puks ikkagi jĂ€lle roosad.

Nii et sel aastal siis kummikute asemel duck boots (kas neil eesti keeles ka mingi spets nimetus on?), vĂ€ljaminek 2x€18.90. Ja ma ei ole kindel, kas need suvel kummikutena kantavad on – vooder kĂ€ib pilti vaadates vĂ€lja kĂŒll, aga ma igaks juhuks ei hakanud kiskuma. Piilusin, sÀÀre siseosa (see osa, mis vĂ€ljaspoolt riidest) on seest kaetud Ă”hukese poroloonilaadse kihiga. Ma ei kujuta ette… Eks vaatame, kui ilmad soojaks lĂ€hevad.

Igatahes on sĂŒda praeguseks rahul. Lastel jalad soojas 🙂

lemigo-grizzly-panda

img_4401

PlaanipÀratult

Ma kahtlustasin, et plaanipĂ€ratu pole ĂŒldse sĂ”na, aga googeldasin ja tundub, et siiski on 😀

Kuna hakkasime eile Ă”htul suppi tegema alles peale kuut, sai see valmis vist nii umbes poole kaheksaks. See on meie Ă”htute needus – söögitegemisega alustamine kipub jÀÀma hilja peale ja Ă”htusöök seega ka. Mulle tegelikult ĂŒldse ei meeldi nii hilja söömine, sestap ongi reegel, et hiljemalt kuuest alustame, seitsmest sööme. Aga noh… VĂ€hemalt on, kuhu areneda, eks 😛

Niisiis, supp sai eile valmis nii hilja, et lapsed olid selleks ajaks kĂ”hu Ă”untest juba ĂŒsna tĂ€is söönud. Kuna mĂ”lemad tulid siiski laua taha ja sĂ”id veidi ning teatasid SIIS heatujuliselt, et kĂ”ht on tĂ€is ja lĂ€ksid tagasi mĂ€ngima, polnud mul selle vastu midagi. Kuni ei vinguta ja tĂ€idetakse kĂ”htu vĂ€rske kraamiga – jumala eest, lasku kĂ€ia.

Erimeelsused tekivad siis, kui tullakse vingus nĂ€oga laua taha ja deklareeritakse enne söögi proovimist: “Aga mulle ju ei maaaaaaaaitse!”. Uskuge mind, neid kordi on ka kĂŒllaga – vahel tundub, et umbes 90% ajast. Mind you, et nad lĂ”puks siiski söövad 😀

Kell kaheksa olid nad ÀÀrmiselt ametis oma mĂ€nguga – arvutimĂ€ngu paberile joonistamisega 😀 Kui lĂ€ksin neid pesema suunama, oli esimene kĂŒsimus: kas me vĂ”ime unejutu lugemise asemel mĂ€ngida? Ma ĂŒtlesin, et oleksin sel juhul kurb, pole mitu pĂ€eva lugeda jĂ”udnud, tĂ€na vĂ€ga tahaks. Seepeale pakuti vĂ€lja, et nad mĂ€ngivad siis selle mĂ€ngu lĂ”puni. KĂŒsisin, kaua lĂ€heb. Arvasid, et viis minutit. Ok, nĂ”us, lĂ€ksin tööd tegema, said isegi kĂŒmme minutit. Kui uuesti pesemist meelde tuletasin, siis lĂ€ksidki kohe. HĂ€mming. Meeldiv. Muidugi nad jaurasid ja lollitasid vannitoas ja raiskasid pesemisele ilmselt rohkem aega, kui pĂ€dev oleks olnud, aga ma tegin samal ajal tööd ja ei lasknud ennast sellest hĂ€irida 😀 Korra mingi hetk hĂŒĂŒdsin: kas mul on ĂŒldse kellelegi lugeda, need peavad olema rahulikud lapsed… Õnneks ĂŒle vĂ”lli ei keeratud, rahunesidki maha. Poiss tĂ”i omaalgatuslikult isegi mĂ”lema riided magamistuppa pesukaussi Ă€ra – ise kommenteeris, et see on tema kohustus ja aitab Ă”de ka.

Poiss vĂ”ttis endale ise “kohustuse” – viib bioprĂŒgi vĂ€lja kompostihunnikusse. Saab selle eest kogu aeg kiita ja eks talle see kiitus muidugi meeldib, nii et kui midagi kasulikku teeb, siis ikka ka kommenteerib kĂ”rvale – see on minu kohustus 😀

Mul on juba aasta vĂ”i kaks plaanis lastetuppa mingi ajutine mustapesukorvi laadne asi tekitada (idee sain kunagi Manni blogist), kuhu nad igal Ă”htul oma riided panna saaks, mida siis nĂ€dalavahetusel ĂŒlejÀÀnud musta pesu juurde “tĂŒhjendada” – kĂ”ik need 5+ siin elatud aastat on olnud magamistoas voodi all ĂŒks suur pesukauss ja ĂŒks titevann – esimene vĂ€rvilise/tumeda, teine heleda pesu jaoks. Korvi/kasti pole musta pesu jaoks lihtsalt kunagi olnud, poleks vĂ€ga kuskil hoida ka. Kausid mahuvad tĂ€pselt voodi alla ja ei ole ees. Kunagi, kui remonti teeme…

Nojah, igatahes, kuni ma lastetuppa seda korvi pole tekitanud, olen nĂŒĂŒd ĂŒritanud lapsi suunata, et toogu igal Ă”htul oma must pesu ise magamistuppa Ă€ra ja vahelduva eduga nad isegi teevad seda. ÜlejÀÀnud pool ajast teen seda mina – hommikuti, kui lapsed on Ă€ra lĂ€inud. VĂ”i kui ma parasjagu pole usinas tujus, siis kuhjuvad mustad riided terve nĂ€dala lastetuppa tugitooli peale, kust ma selle hunniku siis nĂ€dalavahetusel kaussidesse sorteerin 🙂

JĂ€lle pikk loba eimillestki 😀

Igatahes, Ôhtul olid lapsed nunnud ja magama jÀid kenasti.

TĂ€na hommikul ei saanud keegi voodist vĂ€lja. Mina olin olnud ĂŒleval poole ĂŒheni – hilisĂ”htul tuli meelde, et ĂŒks tööasi tuleks veel hommikuks Ă€ra teha, eks ma siis tegin. Abikaasa oli jÀÀnud magama Ă”htul kell kaheksa, seega oleks eeldanud, et tema on juba enne Ă€ratust ĂŒleval, aga pani kinni ja ei tĂ”usnud. Plika Ă€ratus oli lastetoas, selle peale ei Ă€rganud vist kumbki laps 😀

ÜhesĂ”naga, kui siis viis minutit hiljem minu Ă€ratus peale tuli, hakkasime vaikselt rÀÀkima, ennast ĂŒles ajama. Plika virises oma voodis, et ta ei saa mulle kaissu tulla, Poiss virises sellepĂ€rast, et me teda piisavalt vara ĂŒles ei Ă€ratanud ja arvutiaega on alles vaid veerand tundi, Abikaasa tegi tule alla, pesi hambad Ă€ra, tuli siis voodisse tagasi ja virises, et tal on virisevatest lastest kĂ”rini 😀

TĂ”desin, et Poisiga peab lihtsalt ĂŒhe jutuajamise maha pidama ja vajadusel hommikuse arvuti keelustama (pigem siiski lihtsalt selgeks tegema, et hilisema Ă€rkamise korral ongi aega vĂ€hem ja viriseda sellepĂ€rast ei tohi) – aga seda kindlasti mitte hommikul, kui on kiire. Siis lĂ€ksin Plika juurde. Too virises sellepĂ€rast, et pool ajast toob Abikaasa ta hommikuti sĂŒles minu kaissu (tĂ€na ei toonud ja pool ajast ta on nagunii ise tulnud) – tema ei taha tĂ”usta, tema tahtis minu kaissu tulla. Seletasin, et oleks siis vĂ”inud ise, pole midagi parata, nĂŒĂŒd tuleb ikkagi tĂ”usta. Virises edasi – ma ĂŒtlesin, et kuule, issi lihtsalt ei jĂ”udnud Ă”igel ajal tĂ”usta, sest tal on kehv olla ja tunne, et hakkab haigeks jÀÀma. See mĂ”jus – vĂ”luvĂ€el muutus laps rahulikuks ja kihutas voodist vĂ€lja teise tuppa issit kallistama. Siis pani riidesse ja pesi, Poisi arvuti lĂ€ks plaanitult pool kaheksa ise kinni ja ta oli ka tĂ€iesti rahunenud, ĂŒlejÀÀnud hommik möödus valutult.

ÜhesĂ”naga… Mul endiselt on tunne, et ma suudan plaanipĂ€ratusega kaasa minna. Ja endiselt on tunne, et peaks kĂŒsima Abikaasalt, mida tema sellest arvab. Sest ĂŒldiselt, kui meil on kokku lepitud, et ĂŒks teeb ĂŒhte ja teine teist, siis teise asjadesse ma oma nina ei topi, kui mult abi ei paluta… Omaalgatuslikult sekkun alles siis, kui nĂ€en, et hĂ€dasti on vaja. Nagu tĂ€na hommikul. Ega Abikaasa ei öelnud ka ise kordagi eile Ă”htul ega tĂ€nagi, et tal on kehv olla – alles mu kĂŒsimise peale…

TĂ€na Ă”htul on Plika koolis pool seitse lastevanemate Ă”htu, nii et ma ei teagi, kuidas söögiga saab. MĂ”istlikum oleks olnud ilmselt uurida, kas Ă€kki ema on meid nĂ”us toitma ja lapsi hoidma, aga ega ma sellele enne ei mĂ”elnud, nĂŒĂŒd on juba kanafilee pasta jaoks sĂŒgavkĂŒlmast vĂ€lja vĂ”etud ja tuleb kindlasti tĂ€na Ă€ra teha. Ehk siis… Ilmselt peaks söök valmis saama ENNE kooli minemist, et seda sĂŒĂŒa kohe PÄRAST tulemist. Pole Ă”rna aimu ka, kaua seal lĂ€heb, kardan, et Ă€kki kauem kui tund.

Aga noh. KĂŒll kuidagi ikka saab.

Kuni ma suudan jooksvalt kodu korras hoida, seni on ĂŒlejÀÀnud plaanid, nii “pĂ€rased” kui “pĂ€ratud” :), kergemad opereerida. Hetkel on mul endiselt see Ă”nnis faas, kus on aega natukesekaupa toimetada – Ă”htul enne magama minekut jÀÀb kĂ”ik korda, hommikul peale pere lahkumist ja enne minu lahkumist jÀÀb kĂ”ik korda, töölt koju tulles tavaliselt ka esimese asjana on juba midagi vaja kuskilt sĂ€ttida… Kuni ma jĂ”uan seda jooksvalt teha, ma ĂŒsnagi naudin neid toimetusi, need ei vĂ”ta ka kaua. Niipea, kui tekib see moment, kus olen liialt vĂ€sinud vĂ”i on millegipĂ€rast paha tuju vĂ”i tekib tunne, et mina pean ĂŒksi kĂ”igi jĂ€relt koristama, on tĂ”enĂ€oline, et ma jĂ€tan mingid jooksvad toimetused tegemata, siis hakkavad asjad kuhjuma ja ongi ikaldus.

ÜhesĂ”naga, tuleb olla heas tujus ja jooksvalt toimetada. Seni, kuni ma seda suudan, on kĂ”ik hĂ€sti 😀

Scroll to Top