Perekonnast kirjutasin ma selle projekti raames kõige esimesena. Perekond on kahtlemata kõige olulisem tugivõrgustik ja ma olen selle eest ütlemata tänulik. Just perekonna pärast elame me Pärnus, just nende pärast on siin nii hea elada.
Aga tugivõrgustik on tegelikult laiem. On ka sõbrad-(blogi)tuttavad-kolleegid.
Enamik minu sõpradest elab Tallinnas. Seal viibides tean, et kui peaks olema vaja öömaja, ka väga väikese etteteatamise peale, on see alati olemas. Tõenäoliselt leiaksin neid kohti ühe õhtuga vähemalt kolm-neli 🙂 Üsna hiljuti oli juhus, kus ma olude sunnil küsisin öömaja õhtul kell üksteist – ja vastus oli: “Hakka tulema!”
Te ei kujuta ette ka, KUI palju abi, nõu ja toetust olen ma saanud oma toredatelt blogituttavatelt, kellest nii mitmedki on nüüdseks mu sõbrad. See on üks suurimaid rõõme blogimise juures – kõik need võrratud inimesed, kes erinevatel hetkedel on minu ellu tulnud.
Kõik kolleegid, kellega ma tööalaselt rohkem suhtlema pean – tean, et nad on alati valmis mind aitama, kui mul on seda vaja. Kui ma peaksin ootamatult haigeks jääma, puhkusele minema, mis iganes – ma tean, et nad on olemas. Et asjad saavad tehtud, isegi kui mina mingil põhjusel neid teha ei saa.
Ma olen väga-väga tänulik kõigi nende suurepäraste inimeste ees mu elus. Minu tugivõrgustik on lai ja mitmekesine ja absoluutselt imeline.