Täna on jälle see päev, kus saab kirjutada suisa kahest mõnusast inimesest minu elus.
Sellest, kuidas me Haidega “üksteist leidsime”, kirjutasin pikemalt siin postituses, pole vast mõtet kordama hakata.
Vahepeal on möödunud seitse aastat. Selle aja sees oleme me mõlemad saanud veel ühe lapse – suisa nii peenelt ajastasime, et neil on vanusevahe kõigest poolteist kuud. Meie oleme jõudnud kolida Londonisse, Pärnusse, Norrasse ja tagasi Pärnusse. Haide aga kolis Tallinna. Ühesõnaga päris NII lähedal me enam üksteisele ei ela. Ja ehkki Tallinn-Pärnu vahet sõita on imelihtne, siis üksteisele liiga tihti just külla ei jõua.
Aga see üldse ei loe. Ma tean, et ta on alati olemas 🙂 Ja see on nii tore 🙂 Ja ma ausalt luban, et ükskord me jõuame jälle perega Tallinna ka!
– – –
Kats on tegelikult Kadri, aga kuna mu tutvusringkonnas on palju Kadrisid ja teda olen ma miskipärast alati Katsiks hüüdnud, siis… Olgu edasi. Vähemalt blogis 🙂
Katsiga sain ma tuttavaks ülikoolis, oleme kursaõed. Enamikuga kursakaaslastest ma praeguseks ei suhtle, olen nende eludega kursis vaid FB kaudu. Aga nelja inimesega on side säilinud, Kats on üks neist.
Tõsi, me oleme viimastel aastatel näinud… No ikka üsna-üsna harva. Aga temaga on taas kord see, et pole üldse vahet, kui pikalt ei kohtu – kui ükskord jälle näeme, võib kõik ausalt lauale laduda, mis vahepeal elus toimunud on.
Katsil on imetlusväärne omadus organiseerida. Suvel, kui viimati kohtusime, kuulasin, kuidas ta organiseeris mitmikute kokkutulekut. No ütleme nii, et kuulasin, suu ammuli. Ma tohutult imetlen sellise organiseerimisoskusega inimesi. See on ikka ütlemata võimas…
Ja no muidugi kehamaalingud 🙂 Kõik need imelised kehamaalingud, millega ta mind läbi aegade kaunistanud on.
Ma olen väga-väga tänulik, et Haide ja Kats on nii pikalt minu elu oma olemasolekuga rõõmsamaks teinud. Ja teadmise eest, et saan öelda sama ka kümne ja kahekümne ja kolmekümne aasta pärast 🙂