2016

Mul on kogu aeg dilemma, kuidas oma elu siin blogis kajastada. Ühest küljest on mu praegune elu moto: saad, millest mõtled (räägid, kirjutad…). Teisalt meeldib mulle jällegi, kuidas ma seda nüüd sõnastan… Realistlik olukirjeldus läbi positiivse vaatenurga 🙂 Ehk et kui on olnud mõni raskem hetk, ma pigem mainiks selle põgusalt, aga ausalt ära, kui et kirjutaks AINULT lilledest ja liblikatest ja sellest, kuidas kõik on nii hästi.

Ühesõnaga jah… Raskeid hetki on. Mõnikord on kohe päris päris halb. Miks, ei ole kindlasti blogis lahkamise koht. Eile näiteks olid ka mõningad sellised hetked, kus mul oli ikka nii paha olla, et… Ei osanudki endaga miskit pihta hakata.

Aga mul on teatavasti nende raskete hetkede puhul alati üks käitumisviis: vaikselt oodata, et läheks mööda. Õnneks alati lähevad ka. Ja siis on kõik jälle hästi. Siis olen taas tavaline optimistlik mina ja TEAN, et kui ma USUN ja mõtlen sellest, mida SOOVIN, saab kõik korda. Absoluutselt kõik!

Nii et jah, eilne päev käis kohati üles-alla, aga head oli ikka rohkem. Ja tänane on jälle olnud absoluutselt suurepärane.

Uus ports asju, mille ära andmise gruppi panin, broneeriti suuremas osas kõik hommikul ära. Ainult osa raamatutest, üks ports ajakirju ja katkise kinnitusega (st nüüdseks vaid kaaneta kasutatav) ilus kohvikarp ongi alles. Aga raamatud võin põhimõtteliselt viia ka uuskasutuskeskusesse ja ajakirjad vanapaberikonteinerisse ja kohvikarbi lihtsalt ära visata. Eks ma vaatan.

Kuidagi ei saanud tööle mindud, esiteks asjade tõttu, mida ära lubasin ja kokku pakkisin, teiseks… Noh… Kass 🙂 Lasteaiast tagasi jõudes oli vaja teda kõigepealt elamisest kümme minutit taga otsida, siis alistunult pead pesema minna ja seejärel hommikusöök valmistada. Otse loomulikult kuulsin siis õige pea selja taga tegutsemist ja nägin, et ka kass on tulnud pruukosti võtma. No ja siis oli vaja teda pildistada ja…

Kassikasvatuslikke küsimusi on mul igasuguseid, aga need ma katsun mõni teine kord üheks postituseks formuleerida, hetkel pole selleks jaksu. See esimese pildi kardinatrikk näiteks – ütleme nii, et EI on meil täna üksjagu kasutusel olnud 🙂

Töölt oli vaja ka tavapärasest varem ära minna, sest pidin ise lasteaeda jõudma – ütleme nii, et tööd sai tehtud ka veel õhtul kodus, omajagu. Aga tehtud sai! Imeline vaba graafik.

Ja süüa jõudsin õhtul teha ja… See sai valmis täpselt selleks ajaks, kui Abikaasa koju jõudis ja… Me polnud mitu nädalat tatart teinud, see maitseb praetud sibulaga lihtsalt jumalikult!

Ja kass… See kass! Raske oli kodust ära minna ja õhinaga ootasin tagasi jõudmist. Päeval sai töö kõrvalt mitme kolleegiga kassiteemat arutatud ja häid nõuandeid kõrva taha pandud. No selline nunnukas on ta lihtsalt! Ainult kaks päeva on ta meil olnud ja tundub kuidagi nii loomulik. Aga ei, kahenädalane katseperiood on endiselt jõus. Nii mõnedki asjad tuleb veel läbi arutada ja loomaarsti juures üks tiir teha, enne kui lõplikult otsustame.

Õhtul, kui lapsed olid magama pandud, tahtsin veel miskit asjalikku ära teha, seega võtsin ette need kaks sahtlit, mis elutoas veel läbi sorteerimata olid. Ühes on mul tähtsate paberite kaustad – minu, Abikaasa ja laste omad (sisaldavad kõiksugu kraami alates sünni-, kooli- ja abielutunnistustest kuni töölepingute ja silmaarsti retseptideni), samuti majaga seotud paberid. Teise kogun kasutusjuhendeid ja tšekke, mida garantii jaoks vaja alles hoida. Kui tähtsaid pabereid sai lihtsalt veidi paremini sätitud, siis tollest teisest sahtlist viskasin umbes kolmandiku asjadest ära, olid lihtsalt nüüdseks täiesti kasutud.

Lõpetuseks võtsin ette selle hiigelsuure kasti koristamise, mis nädalavahetusel läbi sortimata jäi. Kusjuures ma naiivselt arvasin, et ega sellega kaua ei lähe, kast oli mu meelest üsna korras (hoian seal peamiselt igasugu paberimajandust) – lihtsalt peale sai kuhjatud valimatult kõik asjad elutoast, millele tahtsin uue koha leida. Ega sealt ära visata / anda midagi pole, ainult vajalikud asjad, arvasin ma.

No ütleme nii, et ma koristasin kolm tundi ja ikka ootab veel kolm kaustatäit asju läbi vaatamist ja ära viskasin nii mõndagi ja ära andmiseks leidsin ka 😀 NII ÄGE! NII mõnus ja NII vabastav on see praegune periood, kus ma tõesti vaatan oma elu värske pilguga ja lasen minna absoluutselt kõigel, mis pole hädavajalik ega valmista mulle rõõmu.

Kass muidugi, jah… “Aitas” ka sorteerida.

Ühesõnaga jõudis reaalselt mulle esimest korda närvidele käia 😛 Kui on ikka vooditäis pabereid, millest üritad sotti saada ja siis tuleb kass nende peale kõndima, neid sassi ajama ja kortsutama… Ja möödaminnes hambad ümbrikku lööb… Ja küüntega kõigest jõust voodipesusse klammerdub… Oh jah 😀 Sai teda ikka üle kümne korra järjest voodist maha tõstetud.

Aga enamik ajast oli ta muidugi ikkagi übernunnu. Ei ole võimalik pikalt pahane olla 🙂 Tuleb lihtsalt beebit kasvatada, muud ei miskit. Mäletan ju seda titeiga küll 🙂

Ja õhtu lõpetuseks juhtus veel üks täiesti imeliselt uskumatu lugu. Nimelt sain kirja, et võitsin Malluka loosiga video tegemise! Ma üldiselt VÄGA harva osalen igasugu loosides, sest neid asju, mis mulle tõesti korda lähevad, on vähe ja võitmise tõenäosus väga väike. Aga toda videot ma vaatasin, pisar silmanurgas, sest see läks kuidagi väga hinge. Hästi valitud taustamuusika 😛 Ja kui ma siis nägin, et loosimine on ka, siis ma muidugi võtsin osa.

No ja nüüdki, pean tunnistama, uurisin kahtlustavalt Mallukalt, kuidas see ikka võimalik on, et ma JUHTUMISI 158 seast valituks osutusin. Aga ta kinnitas pühalikult, et tegi loosimise nagu alati ning et minu valituks osutumine oli tõesti puhas juhus. Tsiteerin: