Head asjad #71 – sõgedad sõbrad
Või siis oleks õigem öelda – sõge kolleeg 😛
Õhtupoolik. Teen rahulikult tööd. Geopeituse fännist ja raamatunarkomaanist kolleeg viskab ühischatti üles Tänapäeva raamatumängu lingi (milles ta ise juba mõni aeg tagasi edukalt osales) ühes küsimusega, kas me Rakvere kolleeg ei tahaks raamatut.
Vaikus.
Veidikese aja pärast järgmine link järgmise pildiga:
Ja järgmine küsimus: kas selle perrooni alt ei paista mitte K-Rauta ja kaubamajaka neoonvalgus?
Endiselt vaikus.
Natukese aja pärast jätkub veenmine erachatis. Virisen vastu, et pime ja külm ja ma üleüldse ei tea, mis koht see on.
Veidi hiljem saadetakse mulle kaart ja üksikasjalik sõnaline juhis koos palvega:
No ja mis ma siis tegema pidin? Pärast pisukest üsna ebatsensuurset vestluse jätku ajasin ohates riided selga ja läksin otsima, nentides enne, et ta võib kindel olla – varsti ma helistan ja sõiman, kui külm ja pime ja vastik on ja kuidas ma midagi ei leia.
No ja muidugi täpselt nii oligi 😛 Aga üles leidsin ja ära tõin.
Jõudsin õhtul kodus pisut lugeda, siis läksin lastele õhtujuttu lugema. Paraku valisin neile pisut eakohasema kirjanduse, nii et minu uhiuus raamat jäi öökapile järelevalveta. Tagasi jõudes oli vaatepilt järgmine:
Elu koos kassiga…
Rakvere kolleeg tõi ka õhtul raamatu ära 😀 Tänapäev võib esitada Paavole noomituse ebaseaduslike vihjete jagamise eest. Täiega andsin ta praegu välja 😀 Kuidas tema mittepärnakana sellest pildist nii täpselt välja peilis, mis kohaga tegu, on minu jaoks siiani müstika.
Aga noh, nagu ta ise ütles, kui ma küsisin, MIKS kuradi päralt ma peaksin sihukese ilmaga pimedas välja minema:
siis on sul a) midagi uut lugeda b) midagi uut blogida
Ma ei tea, kas ta just nii üksikasjalikku postitust silmas pidas, aga ise on süüdi 😛 Ja vähemalt sai, mis tahtis – rahulolu sellest, et tal oli õigus.
Sellegipoolest pean tunnistama, et ma olen ääretult tänulik sõprade eest, kes sunnivad aeg-ajalt sõgedusi tegema. Peaasi, et ei oleks igav!
