May 2017

Kolm ja pool aastat kasvavaid lapsi

See oli 2014 alguses, kui ma hakkasin lapsi ühes kohas mõõtma ja neid mõõte sinnasamasse üles märkima. Oi, see uks on räpane ja kole, aga info saab kätte, see on peamine. Kui remonti teeme, peab kõik kuskile “teisaldama”. Tahaks teha natuke puhtamalt ja ilusamalt, mitte läbisegi, vaid kaks kõrvuti tulpa – üks Poisi, teine Plika jaoks. Vanused võiks kah kuupäevadele juurde kirjutada, siis oleks kõige lihtsam võrrelda. No ma ju olen see statistika ja numbrite pede 🙂

Viimased aastad olen katsunud mõõta lapsi neli korda aastas – nende sünnipäevadel ja poole aasta sünnipäevadel – siis ongi umbes-täpselt 3-kuused vahed.

Täna sai Plika kaheksapooleseks, Poiss on kuus ja kolmveerand. Plika on 133cm pikk ja kaalub 26,5kg, Poiss on 125cm pikk ja kaalub 25,5kg. Jalanumber, mille vahe on ajaga üha väiksemaks muutunud, ongi nüüd esimest korda täpselt üks – jalalaba pikkus 20cm, kingasuurus 33.

Plika on kiitsakas, nii et aluspükse ostan talle alati number väiksemaid ja igasugu püksid-seelikud, mida ei saa kummiga reguleerida, on talle laiad. Ka jalalaba on tal kitsas, nii et näiteks baleriinade puhul kipuvad need tal pigem jalast ära kukkuma.

Poiss on tugevama kehaehitusega, standardsuuruses riided istuvad üldiselt kenasti – ehkki püksid ja õueriided sobivad pikkuse poolest enamasti pigem number väiksemad (mu meelest need pikkuse numbrid pükste puhul tihti ei päde – 116cm õuepüksid olid veel sügisel täiesti parajad, nüüd kevadel hakkavad lühikeseks jääma ja on muidugi täitsa auklikuks kantud kah). Jalg on tal pigem keskmisest laiem, nii et paljud jalatsid ei sobi. Läbi häda leidsime lõpuks pidulikud kingad, mida nõustus jalga panema – need aga on suurus 34 ehk ohtralt varvaste liigutamise ruumi. Parem ongi, sest nii vähe läheb vaja, jagubki sedamoodi kauemaks. Kuna istuvad kindlalt jalas ja ei loksu, siis ma sellel varvaste liigutamise ruumil miskit miinust ei näe, ainult pluss 🙂

Kuidas ma peas blogi kirjutan

Pikk-pikk vaikus on siin jälle… Ja ei saa üldse öelda, et ma ei taha kirjutada, aga miskipärast reaalselt kirjutamiseni lihtsalt ei jõua.

Igasuguseid postitusi keerleb peas.

Küpsistest ja paradiisist ehk mõtetest, mis tekkisid pärast Kertu Rakke värske raamatu lugemist. Üks tore arvustus on näiteks siin.

Smart ID-st, mis mind, kes ma mobiil ID eest €1 kuus maksta ei raatsi, vägagi rõõmustab.

Kuidas ma olen üle pika aja blogi kaudu toredate inimestega kokku saanud (tsau, Ritsik! Tsau, Minna!).

Kuidas “vaata ühikuhinda ja osta soodsamat” ei päde veini puhul, sest kui pudelist veini juues on selge pilt, millal enam rohkem ei tohiks, siis pakiveini puhul puudub kontroll täielikult ja heas seltskonnas hea tujuga veini libistades ning tühjenenud klaasi uuesti täites võib juhtuda, et see kolmeliitrine pakk saab kolme peale peaaegu et tühjaks joodud.

Kuidas me kohtusime Poisi klassiõpetajaga, kes tundub väga tore ja asjalik.

Lisaks veel igasugu teemad, mis avalikku blogisse ei sobi, nii et mul on aeg-ajalt täitsa kiusatus lisaks kinnine kutsetega Bloggeri blogi teha, kus veidike avalikumalt kirjutada saaks. Siia parooli alla saaks ju ka, aga paroolidel on kombeks rändama minna. Kutset aga jagada ei saa – üle kutseomaniku õla võib ju lugeda, aga tundub siiski turvalisem variant. Kas ma selle tüki ka ära teen, ei oska veel öelda.

Ja pole õrna aimu ka, kas ükski noist peas keerelnud postitustest, mida siin mainisin, ka kunagi reaalselt kirja saab. Kardan, et pigem mitte. Aga vähemalt on nüüd fragmendid, mille põhjal meenutada.

Scroll to Top