Kiiiiiisu
Vaatasin, et blogis jälle nädal aega vaikust olnud… Kui enamaks aega pole, siis kassipilte ikka jagub 😀
2017
Head asjad #87 – Bones
Avastasin selle sarja enda jaoks ligi neli aastat tagasi ning vaatasin kahe kuuga ära kaheksa hooaega. Viimased neli oleme jooksvalt jälginud.
Täna õhtul vaatasime ära Bonesi kõige viimase osa. Üks ajastu on nüüd läbi.
Ega mul miskit suurt enam öelda polegi. Kogu sarjale tagasi vaadates on kaks kõige nördimapanevamat asja endiselt esiteks see, et Booth ja Brennan pärast ühte kallistamist lapse said ja igavat pereelu elama hakkasid… Teiseks Pelant, kes muudkui käru keeras ja kuidagi ära surra ei tahtnud. Aga noh, mis seal ikka. Ei anna võrrelda Castle’i allakäiguga sealtmaalt, kus nad abielluma pidid, eks 😛 Üldiselt oli siiski väga hea sari.
Ühe toreda video peale sattusin, kus sarja loojad ja peategelased räägivad sarjast ja kõigest… Kuidas kesksel kohal olid kogu aeg tegelaskujude suhted ja nö lisaks lahendati ka juhtumeid. Just sellist tüüpi sarju ma armastan.
Finaalosa ise jättis kuidagi “meh” tunde. No nii… IGAV oli mu meelest! Samas on tõsi, et ma ei oska isegi seletada, MIDA ma siis täpselt ootasin.
Aubrey lahendus meeldis mulle ja Hodginsi reaktsioon… No ja üleüldiselt, kõik oli ju tore, aga jah… Igav 🙂
Mis seal ikka. Olen väga-väga tänulik, et see sari nii pikalt kestis ja meid rõõmustas. Aga iga hea asi saab ükskord otsa ja on aeg edasi liikuda.
Castle on vaadatud, NCIS ei eruta, Criminal Minds on liiga sünge, CSI puruigav suhete puudumise tõttu… Kas ma pean nüüd tõesti Mentalisti ette võtma? Või on kellelgi veel mõni hea sarjasoovitus – mõnusalt põnevat krimi, mis oleks oma üldiselt olemuselt siiski piisavalt kerge ja sümpaatsete tegelastega, kes soovitavalt ka omavahel suhteid arendaks? 😀
Kõrgusi vallutamas
Ma ei tea, kuidas teistel kassiomanikel, aga ehkki ma TEAN, et kass on kodus ja temaga on kõik korras, meeldib mulle ikkagi enne tööle minekut korra üle vaadata, kus ta täpselt on.
Tänahommikust kassiringi tehes ei hakanud ta silma üheski oma tavapärastest kohtadest. Kaks korda käisin kõik kohad läbi. Siis taipasin vaadata ka nende kappide otsa, kus ma teda seni näinud polnud… Ja otse loomulikult 🙂
Ükski koht ei ole enam püha… 😛
Kuidas ma natuke varusid täiendasin
Rimi I Love Eco sari on mul ammusest ajast lemmik, sest ma olen võrdlemisi hinnatundlik, aga mahekraami tahaks tarbida sellegipoolest. Nende toodete täishinnaga ostmine on pigem erand kui reegel 😛
Tavaliselt passin peale, kui mõnele vajalikule tootele soodustus tuleb (sageli on need personaalsed pakkumised Rimi kaardiga – selle põhjal, mida varem ostnud olen) ja soetan siis suuremas koguses, et oleks mõnda aega mureta. Nüüd aga juhtus nii, et kõik varud olid järjest otsa saanud ja KOGU SARI oli -30%. Viimast päeva. Väga lollil ajal, napilt enne palgapäeva, aga õnneks mul on suurepärane ja imearmas ema, kes noil puhkudel ikka abiks on.
Ma küll ausalt ei kavatsenud nii palju osta – nojah, kohvi ja riisi ja tomatipastat ja palsamiäädika kreemi ja oliive ja maapähklivõid ja teed… Aga Abikaasa on parasjagu tervislikuma toitumise lainel, just paar päeva tagasi rääkis mulle, et meil võiks kodus olla suuremal hulgal erinevaid ube… Ja kui ma siis nägin I Love Eco sarja ube, nelja erinevat sorti 😀 Siis kergelt hullusin 😀
Kolleeg ütles, et need oad on juba mõnda aega müügil olnud, aga mina nägin esimest korda. Päikesekuivatatud tomatid avastasin kah, mis koju rändasid.
Ütleme nii, et arve oli kolmekohaline ja meil on nüüd kodus päris palju ube (ja kikerherneid). Tegin köögikapist pilti ka – tegelikult on tegu kahe kapiga. Ülemine riiul ongi täpselt nii täis neid samu asju, mis pildilt näha… Alumisel on ainult esireas, taga on muu kraam.
Nüüd on tükk aega mureta. Ja tšeki peal näitas soodustuseks €50. Me like!