2017
Märtsilõpu sünnipäevalaste kokkusaamine
Kunagi, kui me veel noored ja ilusad olime… Mitte et me seda praegu ei oleks, aga noh, veel nooremad ja veel ilusamad 😛 Siis oli meil üks väike sõprade ring, kellega omavahel väga palju suhtlesime. Kolm meist on märtsilõpu sünnipäevalapsed – Kaidi ja Annika sünnipäev on ühel päeval, minu omast täpselt nädal hiljem.
Annika töötas aastaid välismaal, aga kolis last oodates tagasi Pärnusse. Kaidi käis Tallinnas koolis, elas vahepeal Pärnus ja kolis siis Viljandisse. Ja meie neljas musketär, Iiris – no tema läks Londonisse ja sinna ta ka jäi.
Igal juhul tegin ettepaneku, et meie kolm, märtsilõpu sünnipäevalapsed, võiks üle pika aja kokku saada. Ja esimesel aprillil me seda tegimegi. Meie Kaidiga hävitasime ära kaks pudelit veini, Annika pole kunagi joonud ja ei tee seda siiani. Igal juhul oli kõigil hiiglama lõbus, mingil hetkel hakkasime fotoalbumeid vaatama ja vanu aegu meenutama, siis tekkis kange tahtmine Iirisega ka ühendust saada.
Temaga olen pärast Londonist ära kolimist kõige vähem suhelnud, ehk korra aasta-kahe jooksul, samas mingi side on alati säilinud. Miskipärast oli mul teadmine, et ei Skypes ega FB chatis ta väga kiiresti vastata ei pruugi, sestap saatsin talle sõnumi. Ja oh seda rõõmu, ta nägi 😀 Ja tuli ka chatti. Nii et jutustasime mõnda aega, saatsime talle ka pilte ja see oli tõesti lihtsalt NII TORE. Nagu vanasti 🙂
Tegime siis mõned pildid ka… Et oleks võrdlus – enne ja nüüd. 2001 ja 2017 🙂
Ja KASS muidugi oli ka täieõiguslik seltskonnaliige 😛
Kuidas ma lõpuks restoranide nädalal osalesin
Kohvikute ja restoranide nädalad on hullult ägedad üritused, aga miskipärast ei tule mul kunagi pähe neist osa võtta. Üldiselt vist peamiselt kahel põhjusel – kas magan toimumise maha või pole lihtsalt raha 😀
2015 sügisel käisime tänu ema kutsele kohvikute nädala raames Kookonis, isegi postitus on sellest, küll parooli all, sest Plika piltidega.
Igatahes, vandusin endale, et sel aastal me restoranide nädala raames kuskile sööma läheme. Vaatasin kõik menüüd läbi – kuna ma veidratesse ja peenetesse toitudesse pigem eelarvamusega suhtun, sai puhtalt maitsvana tundunud söökide tõttu välja valitud Passion Cafe.
No ja siis läks muidugi terve nädal mööda, ilma et oleks tundnud ühelgi õhtul jaksu välja minna. Ülisobivalt otsustas aga Pips külla tulla, nii et laupäeva õhtuks ma lõpuks kohad reserveerisin.
Kolleeg, kes valis koha just veidrate toitude maitsmisest elamuse saamiseks, oli just enne muljetanud, kuidas talle Ammende Villas kaks käiku kolmest ei maitsenud ja kuidas tartar pole ikka kohe üldse tema teema. Meiegi menüüs oli tartar, aga õnneks kalaga. Sest kui toore liha suhtes olen ma äärmiselt skeptiliselt meelestatud (noh, ma pole seda ilmselt kunagi söönudki, tundub nii mitteahvatlev), siis kala meeldib mulle üldiselt igast asendist.
Ja meil maitses igal juhul kõik väga hästi. Magustoiduga oli küll nii, et lõpuks oli magusast üledoos, aga hea oli sellegipoolest 🙂 Ja Passion Cafe oli lihtsalt tore koht. Ja seltskond muidugi kõige parem.
Seltskonna peale saime isegi söögipildid kokku – mina pildistasin eelrooga, Abikaasa põhirooga (ja meid), Pips magustoitu 😛
Pühapäeval käisime Pipsiga veel Café Grandis lõunatamas – sealne pasta oli küll pigem igavavõitu ja magustoit maitses mulle rohkem kui Pipsile, samas toit oli ikkagi maitsev ja rahulikult nautida ning jutustada oli ka väga tore. Seega – kvaliteetaeg.
Ja edaspidi katsub ka ikka selliste ürituste raames uusi kohti avastada.
Mõttetera
Kui keegi pakuks sulle unistuste elu selle eest, et leiad iga päev nii palju häid asju kui võimalik, siis teeksid sa seda silmapilk. Noh, see ongi viis, kuidas saada oma unistuste elu!
Sügisese restardi ajendiks oli pool aastat kestnud üsna pöörane aeg, millest suutsin lõpuks edasi liikuda. See pöörasus järellainetas veel hiljemgi, detsembri lõpus ja jaanuaris, nii et vahepeal oli ikka üsna raske positiivsel lainel jätkata. Sain siiski enam-vähem hakkama, kuniks jaanuari lõpus aset leidnud ootamatu jutuajamine elu teistpidi pea peale pööras.
Eks ajaga on ikka oluliselt paremaks läinud, aga endiselt on mul peas küsimusi rohkem kui vastuseid ja negatiivsust rohkem kui mulle meeldiks. Saaks nüüd jälle tagasi sinna positiivsuse, tänulikkuse ja visualiseerimise lainele, sest ma olen endiselt kindel: this is where the magic happens.
Byrne’i raamatutest on mul tänu raamatuvahetusele nüüdseks enamik olemas. Pärast toda jaanuarikuist vahejuhtumit pole neisse isegi mitte sisse vaadanud 🙂 Aga nüüd juhtus nii, et sain paar päeva tagasi tolle ainsama, mida ma veel lugenud polnud – nonde raamatute sisuga alguses tutvudes jätsingi selle esialgu kõrvale, sest “selle teemaga aega on”. Ei osanud ma siis arvata, et see aeg nii kiirelt kätte jõuab, üldse mitte.
Just nüüd see raamat mu juurde tuli ja lugemine kõnetab, järelikult on täpselt õige hetk.
Naljakas, kuidas pärast aastaid stabiilset elu nii mitmel rindel nii lühikese vahega nii läbi raputatakse. Aga olen kindel, et see kõik on millekski vajalik. Pean vaid välja mõtlema, mida ma täpselt tahan.
Olema tänulik selle eest, mis on. Ja visualiseerima seda, mida tahan saada.
(Kasvatuslikke) küsimusi koolilaste vanematele
Lapsed kasvavad ja muutuvad järjest iseseisvamaks. Sügisest algab täiesti uus eluetapp – ei mingit lasteaeda, ainult kool. See on nii tore… Aga igasugu kasvatuslikke küsimusi on tekkinud. Mõtlesin, et küsin õige teie käest – kuidas teie lastel on? Vanus märkige ka kindlasti ära, eks! Ja võimalusel näiteks see, mis vanusest alates nad teatud asju ise tegema hakkasid.
- Kui palju teie lapsed üksi kodus on? Kuidas nad veedavad aja peale kooli, kuni te ise pole veel töölt koju jõudnud?
- Kas teie lapsed käivad mõnes trennis / ringis? Kuidas nad selle valisid? Kas nad käivad seal meelsasti ja liiklevad ise bussiga / jala või peab meelde tuletama, viima ja tooma, üritavad viilida? Kas te peate üldse vajalikuks, et laps käiks kuskil huviringis?
- Kas teie lapsed saavad kodutööde tegemise ja kooliasjade kokku panemisega ise hakkama või peate iga kord üle küsima, kas kõik vajalik on ikka tehtud / kaasas?
- Kui palju teevad teie lapsed kodutöid? Kas kokkulepitud kohustusi peab meelde tuletama või peavad nad asjad ise meeles ja teevad küsimata ära?
- Kui palju saavad teie lapsed taskuraha? Mis on selle saamise tingimused? Kas, kui tihti ja kui palju saavad nad raha muul ajal / kelleltki teiselt? Kas nad oskavad koguda või kulutavad raha ära niipea, kui selle saavad? Kas nad ostavad selle eest midagi mõistlikku või mõttetut?
- Kui palju teevad teie lapsed süüa? Kas saavad võileiva tegemisega ise hakkama, kas on meeles enda järelt laud ära koristada ja taldrik ära pesta? Kas õpetate neid lihtsamaid “sooje sööke” tegema, kaasate nad õhtusöögi tegemisse, on nad huvitatud köögis aitamisest?
- Kas ja kui palju üritate kontrollida seda, mida laps sööb? On mingeid toiduaineid / toidugruppe, mida väldite? Suhkur ja nisu, rämpstoit, valmistoit, limonaadid, mis iganes muud.
- Kui palju vaatavad teie lapsed telekat? On arvutis? Kasutavad tahvlit/nutitelefoni? Kas ekraaniaeg on piiratud või piiramatu? Kas mingid saated / multikad / mängud on keelatud? Mis ruumides asuvad arvuti ja telekas? Kas arvuti on parooli all, mida lapsed ei tea?
- Kui lastel on nutitelefon, siis kas ja kuidas kontrollite selle kasutamist? Et õues mängimine ei tähendaks pargipingil istumist ja telefonis mängimist?
- Kui tihti te oma lastele (mängu)asju ostate? Kui palju / kalleid kingitusi sünnipäeva / jõulude ajal teete?
- Mis on sellised tegevused, mida teete kogu perega? Mängite lauamänge, käite rattaga sõitmas, metsas jalutamas? Kui tihti, kui pikalt ja kui kaugele perega reisite?
- Kui palju peate suunama oma laste riietumist ja hügieenitoiminguid? Kas nad valivad riided ise, käivad ise pesemas või peab kontrollima, meelde tuletama, vaidlema teemal “pesemine on elementaarne ja iseenesestmõistetav tegevus, mida teevad KÕIK ja mille puhul ei ole küsimust, KAS sa tahad seda teha”?
- Mis kell lähevad teie lapsed magama? Kas nad peavad sellest ajast kinni või tuleb õhtul kümme korda meelde tuletada, et on uneaeg? Kas nad ärkavad hommikul hästi või tuleb neid lõputult äratada? On nad hommikul heas tujus või virilad?
- Kui palju on teie peres reegleid? Millised kohustused (õppimine, koristamine) peavad olema täidetud, et saaks teha midagi meeldivat (taskuraha, arvutis olla, külla minna)? Kas reeglitest peetakse kinni? Kas ja kuidas oma lapsi… Karistate? See on nii tobe väljend, sest ma ilmselgelt ei pea silmas peksu ega muud taolist, pigem lihtsalt olukorda, kus laps on käitunud valesti / kokkulepitud reegleid on rikutud?
Novat, kui palju küsimusi sai. Ma väga loodan, et jagate rohkem kogemusi – täpselt nii lühidalt või pikalt, kui viitsite. Luban, et kirjutan ise ka kõigist neist punktidest, lihtsalt hetkel pole aega 🙂