2018

Esimene advent

PĂ€kapikukraami oli Ă”nneks meeles Ă”igeaegselt soetada, tĂ€nu tööl lĂ”unalauas aset leidnud vestlusele, aga mĂ”tted on igal pool mujal kui jĂ”uludel, seega tabas mind tĂ€nane advent pisut ootamatult. Otsustasin, et kĂ”ik on siiski kontrolli all – Plika oli eile piparkooke kĂŒpsetanud, mandariinid olid olemas, kĂŒĂŒnla panin pĂ”lema, jĂ”ululaulud panin mĂ€ngima…

Inimesed mu ĂŒmber olid toredad ja kassid nunnud.

Pesu sai pestud, kodust koristasin suurema lĂ€bu enam-vĂ€hem Ă€ra, Ă”htul meisterdasime Plikaga lumehelbekesi ka. Tervelt ĂŒhe saime kumbki valmis 😀

Ei saaks öelda, et nĂŒĂŒd mingi rĂ€ige jĂ”ulutunne oleks, aga oli ĂŒks tĂ€itsa mĂ”nus tsipakene jĂ”uluhĂ”nguline pĂ€ev.

Ja rohkem ju polegi vaja?

Kuidas ma lÔpuks ometi verd andmas kÀisin

Mul on nĂ”eltega selline suhe, et nende minusse torkimine mind ĂŒlearu ei vaimusta (ĂŒtleme nii, et sĂŒstivat narkomaani minust ei saa :D) – kui mulle sĂŒsti tehakse vĂ”i verd vĂ”etakse, ĂŒkskĂ”ik kust, vaatan pigem kĂ”rvale ja soovin, et oleks ilma lĂ€bi saanud 😀 Samas saan aru, et vahel on vajalik ja noh, elame ĂŒle. Ma ei usu, et ma nĂ”ela vaadates Ă€ra minestaks, nii nĂ”rganĂ€rviline ma kindlasti pole, aga lihtsalt tundub vastik. Ma hambaarsti juures hoian ka alati silmad kinni, sest ma ei taha nĂ€ha ĂŒhtki masinat ega riista, mida nad kasutavad…

ÜhesĂ”naga, hoolimata mu vĂ”rdlemisi jahedast suhtest enesesse nĂ”elte torkimisega, olen ma juba aastaid tahtnud uuesti doonoriks minna. Oli vaid Ă€hmane mĂ€lestus, et vĂ€hemalt korra olen (ĂŒli)kooliajal kĂ€inud, polnud hullu midagi ja tahaks veel. Sest miks mitte, tore on aidata.

Metsa tĂ€nav mu kodust just kaugel pole, aga sinna jĂ”udmine ilmselt mu prioriteetide hulka ei kuulunud, sest kohale ma sinna kunagi ei jĂ”udnud 🙂

Ükskord aasta-paar tagasi sattusin kesklinna siis, kui Martensi vĂ€ljakul oli veretalituse telk, mind kutsuti doonoriks ja kaalusin, aga oli too hetk veits kiire ja nii ta jĂ€lle jĂ€i.

Veebruarist töötan suuremas ettevĂ”ttes, kus on see eelis, et iga paari kuu tagant saab suisa töö juures verd anda. Ei pea kuskile minema 🙂 Ma kohe vĂ”tsin plaani, et jess, teeme Ă€ra.

No ja siis paar esimest korda ma ei saanud, sest oli See Aeg Kuus. Naiseks olemise rÔÔmud 😀

Ja kui nĂŒĂŒd lĂ”puks jĂ€rjekordne kuupĂ€ev meilile saadeti, siis ma kontrollisin oma kalendrit ja juubeldasin, sest ometigi lĂ€ks Ă”nneks. Ja panin ennast kohe kirja.

Ma tegelikult natuke pelgasin ka, et Àkki on hemoglobiin madal vÔi mis iganes muud.

Nad leidsid mu neiupĂ”lvenimega oma andmebaasidest ĂŒles ja PĂ€rnus olengi kĂ€inud vaid korra, mais 2002, vahetult enne gĂŒmnaasiumi lĂ”petamist. Tuleb meelde kĂŒll, ĂŒks kunagine klassiĂ”de ja sĂ”ber oli usin doonor (ja elas Metsa tĂ€naval :)) – tema mu sinna ilmselt kaasa vĂ”ttis. Ja ma TEAN, et ĂŒlikooliajal tahtsin ka anda, aga kas ma siis andmiseni jĂ”udsin? Pole kindel. VĂ”ib-olla jah, vĂ”ib-olla ei. Vabalt vĂ”ib olla, et see esimene kord jĂ€igi ainsaks.

NĂŒĂŒd mult kĂŒsiti, kas olen varem ka andnud ja kas olen kogu aeg nii kĂ”hn olnud jne. Aga hemoglobiin oli 140 (mis, ma saan aru, on vĂ€ga hea) ja vererĂ”hk oli isegi normaalne, mitte madal (vanasti kippus kogu aeg olema).

Ja kolleeg hoidis mul kĂ€tt, kui nĂ”ela sisse torgati 🙂

Ja nii ma saingi lahti peaaegu poolest liitrist verest ja polnud kogu ĂŒlejÀÀnud pĂ€eva jooksul kordagi tunnet, et midagi oleks teisiti. Mind hoiatati, et ma ringi ei rahmeldaks, mille ma kogu aeg Ă€ra unustasin, sest ma olen oma olemuselt rahmeldis, kĂ”nnin kiiresti, rÀÀgin kiiresti, teen enamikku asju kiiresti… Aga midagi ei juhtunud, pilt kordagi virvendama ei hakanud. KĂ€isin paar tundi pĂ€rast vere andmist autol ĂŒlevaatust tegemas, sealt pidin koju sĂ”itma ununenud dokumentide jĂ€rele ja siis tagasi, ĂŒhesĂ”naga kĂ€imist ja tegemist oli… Aga kĂ”ik oli hea.

Õhtupoolikul tabas kĂŒll surmvĂ€simus, aga see oli ilmselt eelkĂ”ige seotud faktiga, et ma olin eelmised kolm ööd kaugelt liiga vĂ€he maganud. See sai samal Ă”htul parandatud 🙂

ÜhesĂ”naga mul on ĂŒlevoolavalt head emotsioonid seoses selle vereandmisega. Tahaks veel 🙂 Mulle meeldib mĂ”te sellest, et ma olen kellelegi kasulik ja sama palju sellest, et minusse endasse tuleb ju nĂŒĂŒd vĂ€rsket verd. VĂ€rske veri on alati kasuks 🙂

Nii et kolme kuu pĂ€rast jĂ€lle. Kui ei ole just See Aeg Kuust (ja kui on, siis peab ennast kokku vĂ”tma ning sammud Metsa tĂ€nava poole seadma). Loodame parimat 😀

Bohemian Rhapsody

See on tegelikult pĂ”hjus, miks ma tĂ€na Ă”htul blogima tulin… Ja kuna need teemad olid ĂŒksteisega nii seotud, siis pidin kĂ”igepealt kaks eelmist postitust valmis kirjutama, enne kui asjani jĂ”udsin 🙂 Mis tĂ€hendab, et kell on kuradima kolmveerand ĂŒks ja ma peaks ammu magama. Aga emotsioon tahab vĂ€lja kirjutamist ja see on ometigi olulisem.

ÜhesĂ”naga, kĂ€isin tĂ€na kinos. Pikalt planeeritud, eelmisel esmaspĂ€eval jĂ€i kĂ€imata, sest jĂ€ime piletite ostmisega hilja peale, ees polnud nĂ”us istuma, hilisele seansile ei viitsinud minna… Ja muude pĂ€evade piletid pĂ”lgasin kalliks, sest noh, mul on tĂ€nu autoremondile kerged likviidsusprobleemid. Kaidi jĂ”udis vahepeal juba korra Ă€ra kĂ€ia, aga tuli tĂ€na minu ja Annikaga teist korda veel. Seekord sain piletid taharitta ja koht oli suurepĂ€rane. Keskel istuda on minu jaoks ka liiga ees 😛

Igatahes. Ma lĂ€ksin kinno tĂ€iesti puhta lehena. Muidugi ma teadsin Queeni ja Freddie Mercuryt ja nende kuulsamaid lugusid, aga taustast – null. Ma ei teadnud isegi seda, et Mercury oli gei 😀 Noh, sain teada, kui filmist lugesin. Kuna ma midagi ei teadnud, ei hĂ€irinud mind ka faktivead, mida mitmel pool mainitud on.

Isegi treilerit polnud ma nĂ€inud ja see on minu puhul tĂ€iesti uskumatu. Tavaliselt ma puhtalt treileri pĂ”hjal otsustan, kas tasub kinno minna vĂ”i mitte (ega saa absoluutselt aru inimestest, kellele ei meeldi treilereid vaadata, et ei tekiks eelarvamus vms). Seekord teadsin, et tasub 🙂 Teadsin filmist mitte midagi teadmata, et ma tahan seda nĂ€ha.

Aga kogu see film… Lihtsalt super. Suhteliselt pikk, aga terve selle aja oli pilk ekraanile kleebitud. Ja see muusika… Lihtsalt vĂ”rratu. Lummav. Ikka pĂ€ris mitu korda tuli mĂ”nus kananahk ihule seda kuulates. Kui film lĂ€bi sai, ei tahtnud ĂŒldse saalist Ă€ra minna. Oleks hea meelega istunud ja kuulanud, kuniks lĂ”putiitrid lĂ€bi. Kuna olin seltskonnaga, ei hakanud seda siiski tegema. Selle asemel tellisin Kaidilt kojusĂ”iduks Queeni lugusid. Kui kohale jĂ”udsime ja autost vĂ€lja tulin, palusin Kaidil muusika pĂ”hja keerata ja tantsisin maja ees tĂ€naval. TĂ€iesti normaalne 😀

Mulle tundub, et mĂ”nda aega ma nĂŒĂŒd kuulan vist autos ka Queeni.

Ja seda filmi tahaks veel korra nÀha. Lihtsalt sellepÀrast, et nii hea oli. Saan tÀitsa aru, miks Kaidi teist korda tuli ja miks Liis ka juba kaks korda kinos kÀinud on.

Nii et jĂ€rgmisel esmaspĂ€eval Ă€kki. Kinos kĂ€imine on minu jaoks tavaliselt eranditult seltskondlik tegevus, aga seekord vist pole kedagi kaasa vĂ”tta ja see mĂ”te ei hĂ€irigi mind vĂ€ga…

Peab ikka rohkem kinos kÀima. MÔned asjad on suurelt ekraanilt paremad. Emotsioon on seda tÀiega vÀÀrt.

(Ja KASSID! Seal filmis oli PALJU KASSE! I was sold from the first minute :D)

Viimase aja lemmikmuusika

Mul on endiselt see igikestev probleem, et ma ei oska defineerida muusikastiile, mis mulle meeldivad ja kogu muusika, mis ma olen siit-sealt kokku kogunud, on nii rĂ€ndom, et ma ei oska seda kuidagi iseloomustada… Ja et kui ma tahan autos kĂ”va mĂŒrtsu kuulata, siis ma olen suisa hĂ€das, sest see vĂ”iks ka hea olla ja neid lugusid on kĂŒllaga, aga mul ei tule ĂŒkski meelde 😀 Tantsimiseks sobivate lugudega on umbes sama hĂ€da – miskipĂ€rast moodustavad mu playlistist enamiku sellised rahulikumad lood, mida hea tööl vĂ”i kodus Ă”htuste tegemiste taustaks kuulata. Aga kui tahaks rohkem kĂ€rtsu ja mĂŒrtsu, selle koha pealt jÀÀb mu playlist nĂ”rgaks.

Igatahes, olen tĂŒkk aega tahtnud oma viimase aja lemmikuid jagada. Endal ka hea hiljem meenutada, mis muusika millal mu ellu tuli…

Selline minu jaoks tĂ€iesti tundmatu tandem nagu Kruder & Dorfmeister sattus tĂ€nu ĂŒhele inimesele mulle mĂ”nda aega tagasi ette ja sellest remixist jĂ€in mĂ”neks ajaks peaaegu et sĂ”ltuvusse. Aaaaga kuna ma ei taha vĂ€ga neid ebavajalikke meenutusi ja mĂ€lestusi hetkel, siis ma seda hetkel enam ei kuula 🙂 Üks lugu, mis mulle eriti sĂŒmpaatne on:

Siis kuulasin tööl vahepeal oma vana lemmikut Fyfet ja selle playlisti viskas Chet Fakeri, kes viimasel ajal on tegev pigem oma kodanikunime Nick Murphy all. Tema uuem kraam mulle niivĂ€ga ei istugi, aga Chet Fakeri ajaperioodist on mul 14 lemmiklugu, mille playlisti ma olen praeguseks juba liiga palju kuulanud 🙂 KĂ”iki 14 lugu ma siia ilmselgelt panema ei hakka ja mul on raske isegi suurimaid lemmikuid vĂ€lja valida, aga mĂ”ned…

Ja tĂ€nane avastus… Üks mu viimaste aastate suurimaid lemmiklugusid, mida olen korra varem kindlasti juba jaganud ja mis on ĂŒhtlasi mu telefonihelin (video vaatamine omal vastutusel, ajab ihu imelikuks):

TĂ€na valitud playlist lĂ€ks mingil hetkel vĂ€ga rĂ€ndomiks kĂ€tte Ă€ra, nagu see Youtube’is tavaliselt juhtub… Ja siis jĂ€rsku kuulsin tuttavat meloodiat tĂ€iesti uues kuues:

Te ju teate mu armastust saksofoni ja tĆĄello ja ĂŒleĂŒldiselt igasuguse hea muusika vastu vĂ€heke klassikalisemate instrumentide esituses… Kui ma siis avastan oma suure lemmikloo sellise artisti esituses:

MEUTE is a Techno Marching Band – a dozen drummers and horn players from Hamburg/Germany who fulfil the job of a dj with their acoustic instruments.

No lihtsalt fantast 🙂 Kuulasin nende muid lugusid ka, ei jĂ€tnud mingit sĂŒgavat muljet, techno pole ikka pĂ€ris minu teetassike… Aga see ĂŒks… No mis te arvate, mida ma ĂŒlejÀÀnud tööpĂ€eva repeadi peal kuulasin… Ja nautisin.

Kas peale minu on veel keegi nii hull, et kuulabki ĂŒhte lugu mitu tundi jĂ€rjest? Mulle on jÀÀnud mulje, et kĂ”iki teisi ajab selline komme hulluks 🙂 Ilmselt mind ennast ajaks ka, kui keegi kuulaks tundide kaupa lugu, mis mind ĂŒkskĂ”ikseks jĂ€tab 😛

Kust ma tean, milliseid kÔlareid mul vaja on?

Ma olen terve elu olnud see sĂŒĂŒdimatu tĂŒĂŒp, kes oma lĂ€paka pisikesest kĂ”larist muusikat kuulab ja sellega tĂ€ielikult rahul on.

Aga viimastel kuudel on muusika minu elus kuidagi eriti oluliseks muutunud ja nĂŒĂŒd mul on kohe suur hĂ€da, et autos ei saa ja kodus ei saa ja…

Autos muusika kuulamisega oli terve saaga – need, kes FB-s, on kursis. Esimesed poolteist aastat sĂ”itsin vaikuses, sest tahtsin keskenduda juhtimisele, muusika pigem hĂ€iris. Seega polnud oluline, et mul oli kassettmakk. NĂŒĂŒd olen PĂ€rnu liikluses piisavalt enesekindlaks muutunud, et endale vĂ€ikest segajat lubada ja mĂ”ni aeg tagasi tekkis terav soov sĂ”ites VÄGA KÕVA MUUSIKAT kuulata. Head muusikat muidugi. Ma siis katsetasin raadiot, aga sealt millegi kuulatava leidmine ajas lihtsalt nĂ€rvi. MĂ”tlesin maki vĂ€lja vahetada, aga siis tekkis plaan, et Ă€kki saaks kuidagi lihtsamalt ja odavamalt hakkama.

Ostsin Oomipoest 5€ eest aux juhtmega jubina, mis kĂ€is kasseti auku – selleks, et avastada, et kassetimĂ€ngija vist ei tööta (ma igatahes tööle ei saanud, isegi mitte pĂ€ris kassetiga). Vahetasin selle 19€ maksva jubina vastu, mis kĂ€ib sigaretisĂŒĂŒtajasse ning bluetoothiga muusika telefonist automakki suunab. Kohutav kvaliteet. Eksabikaasa arvates on sel Ă€kki seos faktiga, et mu autol pole antenni 😀 Ma ei tea, kas kunagi oli, aga praegu tĂ”esti pole jah 😀

LĂ”petuseks sain tema sĂ”bralt tolle vanast autost maki… Selle paika panemine on pooleli, mul auto kĂ€is eelmisel nĂ€dalal ĂŒhe sutsu remondis, makk sai paika, aga mĂ€ngib ainult esimestest kĂ”laritest, tagumiste jaoks oli ĂŒks vahejupp puudu. Teiseks avastasin, et aux juhe, mis sĂ”ber kaasa andis, oleks pidanud maki taha aukudesse minema 😀 Nii et kui ma nĂŒĂŒd homme jĂ€lle auto remonti viin, et ĂŒlejÀÀnud asjad ka tehtud saaks, pean instrueerima selle juhtme koha pealt. Ja HOMME ÕHTUL loodetavasti saan auto kĂ€tte ja selle urrima juhtme telefonile taha ja normaalse kvaliteediga muusikat kuulata. VĂ€ga kĂ”vasti 🙂

No ja koju on ka kĂ”lareid vaja, kohe hĂ€dasti. LĂ€paka kĂ”lari kvaliteet on ĂŒhtĂ€kki vĂ€ljakannatamatu. Aga siin on jĂ€lle see teema, et ma ei oska absoluutselt valida. Kindlasti tahaks bluetooth varianti, vahel on kaasaskantavus vĂ€ga mugav ja ma lihtsalt vihkan juhtmeid – mida vĂ€hem neid on, seda parem. Eraldi tubadesse eraldi kĂ”lareid ostma ei hakka ja pĂ”hiaja oleks see/need ilmselt elutoas, aga vahel tahaks magamistoas ka muusikat kuulata… Ja aias.

Nagu ikka selliste asjade puhul, millest ise ei tea – googeldasin “best bluetooth speaker” ja lugesin… VĂ€lja valida ikka midagi ei osanud. Ma ei ole eriline melomaan, aga ku ostan, tahaks siiski kvaliteetset asja. No ja nunnu vĂ”iks vĂ€lja ka nĂ€ha. Ja ma ei teagi, kas ĂŒks vĂ€ike vĂ€rviline JBL Go annab piisavalt palju vĂ€lja? VĂ”i oleks ikkagi parem elutuppa midagi veidi suuremat ja toekamat osta, mis 30-40 ruuduses ruumis kindlalt mĂ”nusalt toimiks (eee… no peale lihtsalt helitugevuse bass nĂ€iteks? appi, ma ei tea kĂ”laritest ikka tĂ”esti mitte kui midagi!) ja mĂ”ni vĂ€iksem lisaks, olgu siis lastele, magamistuppa vĂ”i aeda?

Oleks ÀÀrepealt JBL Go katsetuseks Ă€ra tellinud, aga kuna too veebipood lubas esiteks 0€ tarnet, mis tellimuse esitamise hetkel osutus “tule Tallinnas jĂ€rele, ainult siis on tasuta” tarneks ning tĂ€nase kĂŒberesmaspĂ€eva raames -20% soodustust (ei olnud mingit piirsummat mĂ€rgitud), aga koodi sisetades ilmus teade, et antud tootega ei saa seda soodustust kasutada, siis saatsin selle kĂ”ik pikalt. Ju ei ole praegu ette nĂ€htud 😀

Igatahes oleks vaja kĂ”lareid. Kiiresti. Et muusikat korralikult nautida. VĂ”imalikult optimaalse hinna-kvaliteedi suhtega. VĂ”ite oma tarkusi jagada 🙂

Ah Ă”ige jah. Uusi kĂ”rvaklappe on ka vaja, sest need, mida ma praegu tööl igapĂ€evaselt kasutan, “lekivad” liialt heli. Kolleeg mingi hetk kurtis. Ma kuulan tööl enamasti “ĂŒhe kĂ”rvaga”, sest pean teisega kolleegidele kĂ€ttesaadav olema. No ja ei ole vaja, et sellest kĂ”rvaklapist, mis kĂ”rvas pole, heli kĂ”igile kuulda oleks.

(Nojah, ĂŒkspĂ€ev, kui mul oli tungiv vajadus kuulata tööajal vĂ€ga kĂ”vasti mĂŒramuusikat, hoidsin mĂ”lemad klapid kĂ”rvas, et heli summutada ja ikkagi ĂŒlemus kommenteeris (kĂŒll heatahtlikult), et ta kuuleb laulusĂ”nad ka Ă€ra ja kĂŒsis kas ma tahan kurdiks jÀÀda :D)

Mulle sobivad need pisikesed pehmete erinevas suuruses otsikutega klapid, mis praegu vist ka kĂ”ige levinumad on, aga ma jĂ€llegi ei tea, mille jĂ€rgi valida, seega on uued siiani ostmata. Palju maksta ma nende eest igatahes ei taha ja tĂ€itsa usun, et saab soodsa hinnaga ka norm klapid kĂ€tte… Kui ma ainult teaks, millised 😀 Üks teine kolleeg soovitas vaadata seda juhtmeotsa, mis auku kĂ€ib – kui seal vĂ€hemalt kolm “rĂ”ngast” on, siis peaks ok olema, kaks on vĂ€he. Mu praegustel on kaks. Kui pĂ€dev see soovitus on, pole aimugi. Ja kĂ”rvaklappe ma ei viitsi isegi googeldama hakata…

Scroll to Top