2020

Mulle meeldib jazz. Mitte kõik ja ma ei oska defineerida, milline osa, aga üleüldises plaanis paneb sõna jazz mul silmad särama.

Nii umbes nädal-paar tagasi kuulsin tööl taustaks mängivast raadiost Haapsalus toimuva Tafffesti reklaami. Mõtlesin, et nii lahe – ja nii kahju, et selle aasta plaanidesse enam ei mahu. Panin isegi järgmise aasta veebruari kalendrisse kirja (sel aastal tulid kõige soodsamad passid müüki veebruari keskel) – äkki tuleb jälle ja siis planeeriks kohe varakult.

Olin kõike seda just Kaaslasele ühe lõunapausi ajal rääkinud… Ja kaks tundi hiljem nägin, et Gea otsis Facebookis kaaslast laupäevasele kontserdile, kuna tal oli üks päevapass üle jäänud. No kas saaks olla veel otsesemat vastust mu soovidele? Laupäev oli ka täiesti sobivalt vaba.

Haapsallu olen ma juba aastaid minna tahtnud, aga enamasti on see jäänud auto puudumise taha, bussid käivad Pärnust vaid üks kord päevas. Seekord läks õnneks – see üks kord päevas käiv buss läks täpselt sobival ajal. Pärnust kell neli, nii et peale kuut olin Haapsalus – täna tagasi 10.45, nii et kell üks olin jälle Pärnus.

Juba bussisõit oli omaette mõnu – kaks korda üle kahe tunni segamatut lugemise aega. Buss oli mõnusalt pooltühi ja korraliku konditsioneeriga, nii et puhas rõõm. Alustasin just uut raamatut, mis on väga haarav, nii et aeg möödus lennates.

Seda ma teadsin, et Gea juures saan öömaja, aga täpsemalt me polnudki mingeid plaane paika pannud – leppisime kokku, et ta tuleb mulle bussijaama vastu ja eks sealt siis vaatab edasi. Nii palju muid tegemisi oli ka, et mu enda valmistumine jäi väga viimasele minutile – viskasin kiiruga kotti hambaharja ja paar soojemat riietuseset ning sõitsingi kohale, kaks kätt taskus – isegi külakostiks polnud aega miskit kaasa haarata, ebaviisakas nagu ma vahel olen 😀

Ilm oli täiesti imeline, kuum ja päikeseline. Taas kord erilise tarkusega hiilates olin läinud mereäärsesse linna ilma ujumisriieteta… Korra mõtlesin, et peaks võtma, aga ikka ununes. Gea laenas lahkelt oma trikood, nii et pärast esimesi turistipilte ootaski ees mõnusalt värskendav suplus:

Kuna Geal oli parasjagu käimas vegannädal, sain mekkida mõnusat köögiviljasuppi, seejärel üks kokteil ja siis suundusime linnuse poole – kott-tooliga, sest MUGAV peab ometi olema! Õhtu alguses oli rahulikum muusika, nii saigi lebotatud, lobisetud ja gintonicut nauditud.

Õhtul viimaste esinejate ajal läks asi elavamaks – kui Reket meelitas lava ette tantsima esimesed inimesed, sealhulgas ka meid, siis Sofia Rubina esinemise ajal tantsisid vist küll juba kõik… Vähemalt nii tundus. Oo, ja see lõpujämm, Tafenau ja Marjamaa saksofonidega. Imeline, ma ütlen, IMELINE.

Kesköö paiku sai üritus läbi, aga pärast sellist adrenaliinilaksu polnud und ollagi, seega viisime kott-tooli koju, võtsime koera, jalutasime veel pisut öises Haapsalus ja tegime Hoovis ühed dringid. Koju jõudsime peale kella ühte… Selleks ajaks lõpuks unised 😀

Öö veetsin printsesside suvetoas õdusas majas linnuse külje all, hommikul jõudsin enne bussi peale minekut nautida kohvi ja puuviljasalatit ning imelist soolast pannkooki, mille retsepti lingi endale kohe saata lasin, sest ABSOLUUTSELT pean ma neid ise ka tegema.

Ja enne bussi peale minekut veel viimane turistipilt. Mina, kusjuures, ei teinud kogu selle reisi jooksul mitte ühtki pilti, olin liiga ametis elu ja olemise nautimisega. Gea pildistas hoolega.

Suurema osa selle reisi ajast ja tagasiteel bussis oli suu kõrvuni peas, sest häid emotsioone oli nii kuhjaga. Heatujuliselt ja pisut näljasena Pärnusse jõudes otsustasin, et teen taas inglise hommikusööki (tavaliselt teeme seda ainult korra nädalas, pigem laupäeviti ja eile tegimegi, aga lapsed ei saanud, sest olid ära) – ning pärast poest seente ostmist põikasin uitmõtte ajel ka turule, kust skoorisin kaks kilo soodsaid maasikaid ja kilo herneid… Kaaslast polnud kodus – nii et saime lastega kolmekesi kvaliteetaega veeta.

Jõudsin siin vahepeal veel masinatäie pesu pesta, nüüd olen kõik olulisemad emotsioonid ka blogisse kirja saanud – hoolimata lühikeseks jäänud ööst on emotsioonid ikka veel laes ja energiat jagub, lähen katsun nüüd veel asjalik olla ja koristada.

Imeline, ma ütlen, imeline. Elagu puhkus ja külalislahked sõbrad. Ehk õnnestub mul sellele külalislahkusele augustis Pärnus vastata 🙂

Ja Haapsallu peab jälle minema, perega. Ilmselt küll pigem järgmisel suvel… Aga kes teab, kes teab…