February 2024

Täpselt sama oivaline pühapäev

Pidin eile õhtul enne magama minekut kolmest nunnust veel ühe pildi klõpsima:

Läks nii, et me ei käinudki sel nädalavahetusel jõusaalis. Kaaslane tegi kuidagi seljale liiga ja pidas paremaks vahele jätta. Mul polnud “popipäeva” vastu miskit, sest ma nagunii käin pidevalt trennis ja kodus olla on mõnus.

Tänane päev möödus eranditult puslede lainel. Lõpetasin ühe…

…ja alustasin praktiliselt kohe teisega. Õeke käis ka abis. Seekord vähe keerulisem – 1500tk ja üsna kirju. Ma üldiselt väldin igasugu suurlinna vaateid, need kribud pilvelõhkujad pole üldse minu teema. Aga selle valisin ja ostsin täitsa ise, täna võtsin pakilt alles kile ümbert ära… Need värvid olid lihtsalt nii ilusad. Loodan, et kokku panna pole väga keeruline, aga eks seda näitab aeg. Täna jõudsin ainult tükid sorteeritud, ääred kokku ja alt nurgast lapikese ka… Õde pani kokku kõrgeima hoone. Eks näis, kas ma nädala sees jaksan ka miskit kokku panna või jääb järgmist nädalavahetust ootama.

Aga nii mõnus oli… Selline rahulik perekondlik olemine. Õekese nooremad poisid olid ka siin, enamik ajast küll mängisid telefonis või switchis, aga noorim vahepeal joonistas, samas kõrval õppis Plika Kaaslase abiga möödunud poole nädala matemaatikat… Sihuke idüll. Mille vahele kostus ülakorruselt arvutis mängiva poisi karjumist ja kohati üsna krõbedaid väljendeid 😀

Õhtul lugesin vanu kassiteemalisi blogipostitusi ja otsisin kassipilte, selle käigus jäid silma mitmed vahvad laste titepildid, mida neile blogist näitasin – järgmisena pidin näitama, milline nende lastetuba kunagi oli jne. Asi päädis sellega, et Plika vaatas läbi kõik mu fotoalbumid titeeast kuni 20-ndate alguseni – täpselt kuni Londonisse kolimiseni. Vanu pilte oli nii äge vaadata, albumid olid toredad ja blogi lugeda täielik nostalgia – tekkis jälle õhin ja soov fotoraamatuid teha… Äkki peaks selle projekti ette võtma, selle käigus saab ehk siis ka tagantjärele blogisse nii mõnedki asjad, millest toona jooksvalt blogida ei jõudnud? Mõtlen…

Aga pean tunnistama, et tõesti suure heldimusega vaatasin kõiki pilte. Võis mu vana kodu ju olla väsinud ja kulunud, aga siiski nii nunnu ja hubane… Hea on praegu tagantjärele nostalgitseda, istudes oma praeguses ilusas soojas korras kodus… 😛

Mul on ikka äraütlemata hea meel, et olen elu nii pikalt blogis talletanud. Ilma selleta ei mäletaks enamikke asju. Teen kindlasti endale kunagi ka blogiraamatu.

Oivaline laupäev

Ma olen ausalt nii rahul sellega, et mind on ülilihtne rõõmustada. Andke mulle lihtsalt üks päev, kus ma ei pea mitte midagi tegema, vaid saan rahulikult kulgeda ja kodus olemist nautida… Ja juba ma olengi ogaralt rõõmus.

Otsustasime minna jõusaali homme, nii et täna oli kodune päev. Pesin päeva jooksul neli masinatäit pesu, aga see on nädalavahetusel kuidagi nii loogiline taustategevus, et ei ole minu jaoks kuidagi kohustus ega võta eriti aega ka. Ma olen ikka NII tänulik kuivati olemasolu eest. Ilma selleta oleks ma pidanud pesu riputama kuivama lõpuks ilmselt uste peale, sest restile poleks kõik ilmselgelt mahtunud. Ja pesurest majapidamises, no ikka üldse ei meeldi. Kuivati jääb lahutamatuks osaks elust 🙂 Kassi(karva)dega majapidamises ainus inimlik variant, seda nagunii.

No ja muidugi sai päeva jooksul ka korduvalt köögis toimetatud ja koristatud, see on samamoodi loogiline taustategevus. Aga ülejäänud osa päevast ma lihtsalt kulgesin. Ja nautisin. Söömist, lugemist, suhtlemist, kasse ja pusle panemist. Arvuti tegin lahti alles veidi enne keskkööd, et üks raamatuarvustus ära postitada ja blogida.

Stiilinäide kasside ja raamatute nautlemisest:

FB puslegrupis oli arutelu: kes sordib pusletükke, kes mitte. No mina armastan sorteerida igasugu asju, seega ilmselgelt sorteerin ka pusletükke. Alguses lihtsalt ääred eraldi ja sarnased värvid eri kandikutele, edasi saab juba detailsemalt silma jäävaid sarnaseid tükke välja korjata. Samuti meeldib mulle sorteerimise juures see, et kui olen karbi tükkidest tühjaks saanud, saan sealt pusletolmu ja muu sodi (kui tegu on teise ringi puslega nagu ka praegune – õekese pusle, karbis lisaks ka koerakarvad ja… maisiterad :D) lihtsalt välja kallata. Selle pusle tükke oli väga lihtne sorteerida – olidki kollane, sinine, tume ja Eiffeli torni tükid, kus nii kollast kui pruuni. Enamasti on keerulisem. Vahel, kui ma enam lõpus ei viitsi kõiki tükke sorteerida, jätan igavama / mitte nii selgelt eristatava osa karpi ja nokin sealt hiljem.

See on üks fantastiliselt äge pilt 😀

Siim tuli pusle peale magama. Tema all oli kokku panemata laik. No ok, panin siis kõigepealt paremalt kõik heledad ära…

Siis tõstsin kassi kokku pandud osa peale ja sain teiselt poolt ka kokku panna 😀

Sinine osa jäi veel homseks, ei jaksanud täna. Avastasin, et puslegrupi nipp pealampi kasutada toimib suurepäraselt, ainult laup jääb valusaks, kui pikalt panna…

Ülestähendusi viimastest päevadest

Mul oli eile tegelikult plaanis teine postitus veel kirjutada, aga kui ma seda teha tahtsin, siis ei tulnud mu blogileht enam lahti, brauser ütles time out vms. No ok, universum ei soovi, et ma täna rohkem blogiks, mõtlesin ma pärast paari tagajärjetut lehe värskendamist – ja lugesin raamatut 😀

Aga mis ma eile kirjutada tahtsin – mul oli esimene sügav rahulolutunne hammockis, sest ma sain OMETI midagi selgeks. Enamik asju, mis me seal teeme, on vähe pikemad… Ma ei tea, kuidas neid nimetada, kava või rutiin tundub nagu liiga uhke… Aga lihtsalt tuleb saada teatud asenditesse… Ja seal on nii, et kui ma mingile maale jõuan, siis edasi mitte… Või ei jõua üldse kuskile… Mõne asjaga saan enam-vähem hakkama ka. Sügav rahulolu kaasnes sellega, et ma sain kätte nõksu, kuidas tagurpidi kukerpallist kõhuli lina peale saada… Mis ei ütle kellelegi midagi 😀 See on hästi lihtne asi, lihtsalt üks hüpe ja kõik. Ma olen kõiksugu samalaadseid asju teinud ka neli eelmist aastat kiigujoogas, nii et täitsa totter oli, et hakkama ei saanud. Keha tasakaal oli vale vms. Lõpuks neljandas trennis sai keha aru, mida teha tuleb ja see enne võimatuna tundunud pisike liigutus muutus lihtsaks. Sellest asendist me läheme seal mitmesse järgmisesse, nüüd on kõik lihtsam. Ühesõnaga – rõõm.

Samuti jutustasin ühe teise trennikaaslasega, kes ütles, et käib ka postitantsus, on erinevad treenerid läbi proovinud ja see trenn, kus ma käin (algajate oma) on tema meelest kõige raskem. Nojah, aga see on mulle kõige sobivam aeg 😀 Oh, ma kohe ei teagi, mis teha. Ikka vist käin edasi sealsamas, kus siiani.

Nii, aga liigume edasi tänaste sündmuste juurde. Olen juba mitu aastat mõelnud, et peaks laskma nahaarstil oma sünnimärgid üle vaadata – adult thing to do, mul on emalt päritud neid ohtralt, eriti seljal. Olete proovinud nahaarstile tasuta aega saada? Digiregistratuur? Unusta ära. Haigla registratuuri helistamine? Unusta ära. Tegelikult ma ei tea, äkki neid arste on mitmeid ja ma lihtsalt tahtsin seda kõige paremat, keda kõik soovitavad? Tiina Toomson. Igatahes sain teada, et ainus võimalus tema juurde tasuta aega saada on ohverdada täiskuuööl teeristis kolm tilka musta kuke verd minna sel hommikul, kui uued ajad süsteemi tulevad, kella üheksaks haigla registratuuri järjekorda. See hommik ongi siis äkki alati kuu esimene reede? Pead ei anna, lihtsalt pakun.

No mis seal ikka, sõitsin kohale. Jõudsin 8.48. Küsisin registratuuri töötajalt üle, et enne üheksat ei saa, jah? Ei, ei saa – ja vaata, see vanaproua seal järjekorranumbri masina juures juba ootab. No ma siis võtsin ennast tema kõrvale järjekorda 😀 Vanaproua rääkis, et ta eelmine kord oli esimene, kes ajast ilma jäi – no see arst võtab haiglas vastu ainult ühel päeval nädalas ja tavaline olevat see, et ühte kuusse avanebki ainult 3-4 vaba aega, sest ülejäänud on korduvpatsiendid. Või midagi sellist. Seega ta tuli nüüd varem ootele.

Meile öeldi, et päris täpselt kell üheksa need ajad ei pruugi tulla ja oodaku me järjekorranumbri võtmisega nii kaua, kuni meile öeldakse, et NÜÜD. No me siis ootasime. Kell 9:02 saime loa nuppu vajutada. Minu arust meid ainult kolm oli ja aja me eeldatavasti kõik saime. Aga no selline seiklus ja närvipinge 😀

Lisaks sain ma enne kella 11 veel korra autoga koju sõita, sest Plika, kes haigena koolis näidendiproovis käis ja pärast seda poole päeva pealt koju tuli, oli VÕTME maha unustanud. Vähe ma ei olnud tige 😀

Waldorfkoolis on kaheksandas klassis kõige olulisem teema draamaepohh, kus nad terve aja harjutavad näidendiks, lõpuks on siis etendus – soengud, grimm, täisvärk. Etendus on nädala pärast Nooruse majas, proovides on ülioluline kogu aeg osaleda, Plikal on ka üsna kaalukas roll, üks suurimaid etenduses. Ta on kuningas 😀

Kolmapäeva hommikul oli tal palavik, jäi koju, neljapäeval ja reedel olid aga nii olulised proovid, et ta käis nendes ikkagi. Ülejäänud päeva oli kodus – magas, jõi teed ja manustas ohtralt vitamiine. Palavik kusjuures pole tal õnneks kõrge olnud – max 37.4, põhiline on tuumanohu ja sellega kaasnev köha, kohatine peavalu ja üleüldine s*tt enesetunne. Täna hommikul kusjuures palavikku polnud, ta tundis ennast eelmiste päevadega võrreldes palju paremini ja oli kindel, et jääb terveks päevaks kooli – lühike päev ja mates uus teema, milles ei taha maha jääda. Aga jah… Proov võttis nii läbi, et enesetunne läks jälle kehvaks ja otsustas siiski koju tulla. No õnneks on ta mates üks klassi helgemaid päid ja kodus on vajadusel abiks cum laude magistrikraadiga TTÜ vilistlane, küll saab hakkama.

Lisaks on nädalavahetusel koolitantsu Pärnu finaal, kus Plika nüüd osaleda ei saa… Aga haigeks jäi ta nii viimasel minutil, et osavõtutasu maksma pean ikka. Noh, jah – mis seal ikka. Peaasi, et ta nüüd nädalavahetusega ennast terveks magaks.

Lõpetuseks kohustuslik kassipildidoos.

Nii juhtub, kui pesema minnes riided põrandale vedelema jätta ja kassid on samal ajal vannitoas. Loodus ei salli tühja kohta 😛

Jaanuar 2024 raamatud

1. jaanuaril lugesin läbi kaks viimast Sandhami mõrvalugude osa, 2. jaanuaril “Minu Malaisia” – ja ülejäänud kuu ma praktiliselt ei lugenudki. Jaanuari neljandaks raamatuks sai 23. jaanuaril lõpetatud “The Last Party”, mida ma voodis enne magama jäämist lugerist vähehaaval lugesin. Kokku 1427lk. Väga nõrk! 😀

Lugemata viisin raamatukokku tagasi ilmselt kaks korda sama palju raamatuid. Lehitsesin ühte ja teist, mitmetest lugesin lõigukesi, üksikuid peatükke… Aga lihtsalt ei kõnetanud nii palju, et oleks viitsinud otsast lõpuni läbi lugeda.

Pooleli on mul hetkel kolm raamatut – kaks all ja üks öökapil. Viit raamatukogu raamatut pole jõudnud veel alustadagi. Ühe poolelioleva pean kiiremas korras läbi saama, sest nädala pärast on tähtaeg ja järjekorra tõttu pikendada ei saa. “Meie taaskasutus” – oh, see on väga äge raamat! Täiega inspireeriv. Eks kirjutan pikemalt, kui loetud.

Eile pidin ennast täiega kokku võtma, et raamatuarvustused gruppi ära kirjutada ja ülearu säravad need just ei saanud. Küll aga tundsin, kuidas harjumus natuke tagasi tuli ja kui tore on selle grupi aktiivne liige olla. Selle kuu eesmärk on loetud raamatuid arvustada kohe, kui läbi saan – mitte kuu viimasel päeval, mil palju on juba ununenud. Täna juba otsisin suletud ruumi krimkasid ja panin sobivate raamatute pilte albumisse üles.

Igapäevase fotode sorteerimise ja blogimise harjumuse olen juba päris kenasti suutnud külge harjutada, järgmiseks siis tuleb tagasi raamatute arvustamise lainele saada. Ehkki ma pole selles kunagi kõige osavam olnud. Tuleb harjutada! 😀 Sarnaselt igapäevasele fotodega tegelemisele on jooksvalt raamatustatistika pidamine ning läbi loetud raamatute kaanepiltide salvestamine tunduvalt valutum, kui üritada seda teha aasta lõpus nelja viimase kuu kohta 😛 Järjepidevus on võti, mu sõbrad! Ja kui on harjumus, pole see üldse keeruline! Pidevalt asjaga tegeledes ei võta see üldse palju aega ka.

Otsustasin koguda sel aastal lugemise väljakutse grupis odavat populaarsust kassipiltidega. Viis kassi, patt oleks neid mitte ära kasutada! 😀 Kuna lugerist lugesin ainult kassivabas magamistoas, tuli olla loominguline. Kasutasin ära Mustut, kes minu süles eriti magamas ei käi. Hmm, kui tagasi mõelda, siis vanasti sattusid küll nemad Paksuga ka mu raamatupiltidele (ei pea ju tingimata süles magama, piisaks sellest, kui siinsamas diivanil) – nüüd on põhilised ikka Säde ja Siimu, nagu allolevad pildid tõestavad. Nemad lihtsalt on mul pidevalt süles. Siim praegugi seda postitust kirjutades 😀

Scroll to Top