2024

Tahaks muudkui uuendada

Neli aastat tagasi oli see ülisuur kergendus, et saime kolida põhimõtteliselt täismöbleeritud elamisse. Ebaõnnestunud renoveerimine oli ikka väga ära kurnanud ja lihtsalt poleks jaksanud sisustamisega tegeleda. Eks me oleme nende aastate jooksul ju üht-teist ikka endale mugavamaks ja kohasemaks sättinud ning vajalikke mööblitükke ostnud ja müünud, aga viimasel ajal on kõik olnud täpselt nii, nagu on.

Kuna see pole meie forever home, siis väga suuri summasid siia matta pole mõttekas – vannitoas ja köögis täisremonti teha ei kavatse. Aga pisut uuendada oleks küll vaja mõlemat.

Köögi uuenduskuur on mahukam ettevõtmine, mille loodetavasti suvepuhkuse ajal ellu viime, neist plaanidest ma räägin mõni teine kord pikemalt. Vannituba on aga rohkemgi pinnuks silmas kui köök, seal olen küll tahtnud ammu uuendused ära teha.

Vahetult peale sisse kolimist olin oma vannitoast vaimustuses. Aeg on näidanud, et need plaadid ja vuugid nii hooldusvabad siiski polnud, lihtsalt valgus oli kehv 😛

Meie vannitoa välimus on kergelt retro, aga need plaadid mind oluliselt ei häiri. Kui saaks nullist kujundada, valiks hoopis mikrotsemendi (sest nagu te teate, ma vihkan vuugivahesid kirglikult :D), aga need praegused on välimuselt ok, ei riiva silma, ei ole õnneks mu arust kohutavalt inetud. Järgmised 5-6 aastat võib nendega elada küll. WC poti vahetasime hiljuti välja, sest eelmine vist… Midagi läks seal katki. Ja meil oli nagunii pott olemas, mis me eelmise maja vannitoa jaoks ostsime. Sinna ostetud mööbli müüsin lõpuks FB marketplace‘is maha, sest tundus, et praegusesse vannituppa see ei sobi.

Meie vannitoa põhiline häda on selles, et seal pole mitte ühtegi kinnist kappi, vaid ainult lahtised riiulid. Mina olen aga seda tüüpi, kelle jaoks on liigselt asju silma all väsitav ja nö segadus, ehkki need võivad olla nii hästi ära sätitud ja organiseeritud kui võimalik. Selleks, et minul oleks tunne, et kodu on korras, peaks kõik asjad olema organiseeritult silma alt ära pandud – oma kindlale kohale kappides ja sahtlites.

Nii et ma olen küll õppinud olude sunnil vannitoa lahtiseid riiuleid ja kõiki seal peal olevaid asju ignoreerima (oma kodus harjud ikka igasuguse jamaga ära), aga neutraalse pilguga vaadates saan vaid tõdeda, et… Jube kirju ja väsitav, tahaks kappi peitu panna 😀

Igatahes… Miks ma üldse hakkasin seda postitust kirjutama… Esiteks reeded kodukontoris, mida ma hakkasin eelmise aasta lõpupoole juurutama, on väga head – tööpäeva ajal vahepeal kodus ringi uitades tekivad… Ideed 😀 Ma ei tea, miks see on teistmoodi nädalavahetustest, kus ma nagunii kodus ringi uitan – prokrastineerimise vajadus? 😀 Aga need koduga seotud ideed tulevad just reedeti 😀

Teiseks käisin eile Maximas, kus on kõik tööstuskaubad kuni homseni -40%. Kuna nad seal suuremat sorti ümberkorraldusi teevad, siis ma muidugi ei leia enam ühtki asja üles ja pidingi suht pimesi ringi uitama.

(Lugesin täna Pärnu Postimehe artiklist, et Maxima poodidel on käsil uuenduskuur ja kõik peaks valmis saama aastaks 2026, Pärnu omas on pool tööst tehtud praeguseks, siin muidugi saab kiiremini valmis – ja eesmärgiks on, et kõik Eesti Maximad oleks ühesuguse ülesehitusega. Enne teadsin kõige asukohta ikka suht hästi – see pole kunagi olnud meie põhipood, aga on mingid asjad, mida meile meeldib sealt osta, nii et umbes korra nädalas või pisut harvemini ikka käime. Nii et ehkki mind ajab hetkel närvi, et ma midagi üles ei leia, siis noh, eks õpin uuesti… Hiljem peaks teistes Maximates ka lihtne olema 😀 Aga Kaubamajaka Rimis, mis oli 2014-2018 keskuses töötatud aja jooksul mu nö kodupood, tehti suuremaid ümberkorraldusi alles pärast seda, kui ma olin töökohta vahetanud – nüüd käin seal nii harva, ehk korra paari kuu jooksul, et siiani otsin mingeid asju taga :D)

Igatahes. Peale prügikottide 😀 ma ainult ühe tööstuskauba ostsingi – võinoh, täpsemini siis kaks. Kaks rohelist karpi, mis on omakorda neljaks jaotatud. Ma jumaldan sellist tumedat mere…? mürk…? rohelist – kuna ma oleks ju siin hiljuti peaaegu lahku läinud ja korteri ostnud, siis seal oli mu plaan just heledad seinad (pigem sooja alatooniga, st kreemikad, mitte hallikad) ja värvi andma läbivalt just seesama roheline. Aga noh… Selleni asi õnneks ei läinud. Kaalusin siin koduski rohkema rohelise integreerimist – et vahetaks punase diivani rohelise vastu välja – aga ma pole kindel, kui hästi see siia sobiks, kogu muu tumepruuni mööbliga vist äkki liiga tume. Pluss ma peaks siis kõik muud punased detailid allkorrusel ka välja vahetama roheliste vastu. Pluss meil on siin all ju sisekujunduses palju punast tellist, nii et… Las see punane diivan siis olla. Tegelikult ma tahaks seda millegi mugavama ja tumedama punase vastu välja vahetada, aga… See on jälle omaette teema. Elutoa mööbel tegelikult ka… Vajaks värskendust…

IGATAHES 😀 Rohelised karbid. Vannitoa riiulitel oli seni kaks korvi, kus sees asju hoidsin – kumbki mulle eriti ei meeldi, sest üks on viltuste seintega, mahutab vähe, kõik asjad kukuvad pikali… Teine… Sinna oli lihtsalt kõik kokku kuhjatud, alati pidi kaevama ja otsima. Need lihtsalt olid seal, sest need olid varasemast olemas (Kaaslane oli kunagi kuskilt ostnud, sest… Ma ei tea isegi miks. Praeguseks ta on aru saanud, et kõik sisekujunduslikud ostud peavad enne minu approve‘i saama :D). Ja nende kahe korvi vahepeal olid niisama kõik need asjad, mis korvidesse ei mahtunud 😀 Ja alumisel riiulil nagunii. Seega ma ostsin need rohelised karbid, kuna vannituba on meil ainus ruum elamises, kuhu see roheline täpselt sobib – lootuses, et ma saan seal riiulil vähe parema süsteemi luua. Ja läks õnneks, sain ka. Silmale vaadates on vahe tegelikult üsna väike, aga visuaalile lisaks on sama oluline fakt, et asjad on nüüd paremini ära paigutatud ja seega paremini leitavad. Oleks väga tahtnud ühte kõrgemat ilma sisemiste jagajateta samas stiilis korvi veel, kuhu suuremad asjad ära mahutada, aga no ei müüdud 🙂 Seega jäi vanadest korvidest asjalikum ka endiselt kasutusse. Vähemalt mahtusid asjad sisse ära.

Siin pildil on vanad korvid:

Siin uued rohelised:

Selline oli alguses segadus:

Ja siin ümber organiseeritud asjad:

Väike võit, peab väikeste asjade üle rõõmustama (ja mitte vaatama riiul allapoole, mis on alati olnud veel koledam :D). Mis ei muuda fakti, et ma tahan sinna vannitoa ukse taha selle lahtise riiuli asemele KINNIST KAPPI. Millega kahjuks pole nii lihtne, et mine ja osta, sest all on veetorud ja filtrid ja… Noh, niimoodi:

Ehk siis… Variant A on lasta kapp ehitada, variant B on osta seinale kinnitatav kapp, mille saab panna maast ca 60cm kõrgusele. Need filtrid ja torud ja veemõõtja on nii koledad, et ma suurima heameelega paneks need peitu, samas peab neile siiski jääma ligipääs, kui miskit pekki läheb ja torumees parandama/vahetama peab. Kas aga on olemas piisavalt mahukat kappi, mida seinale kinnitada? Nii kõrged on enamasti ju ikka põrandale toetuvad… See praegune riiul on igal juhul kipakas, kole ja roostetab. Kui selle asemel oleks kapp, kus oleks normaalsete vahedega riiulid, mahuks niiiii palju asju rohkem sisse… Kõik WC paberi ja kassiliiva varud… Lisaks rätikutele ja hügieenitarvetele.

Muidugi lugesin nüüd läbi ülal lingitud postituse, mis ma kirjutasin vahetult pärast sisse kolimist ja sealt selgus, et üles WC ehitamise puhul tuleks mingid lisatorud veel… Seda WC-d nimelt tahaks endiselt… Siis ei julge ju mingit kappi ehitada ja WC ehitamiseks praegu küll finantsi pole… Krt noh! 😀

Aga oota, see pole veel kõik! Las ma räägin, mis mulle meie vannitoa juures veel närvidele käib 😀

Peegel on nurga all, mis tähendab, et mina sealt oma nägu ei näe – kui ma just mõnd pudelit sinna taha ei pane, et peegli nurka muuta, mida ma pea kunagi teha ei viitsi. Kõik potsikud-totsikud on nähtaval. Ja need ei ole tavaliselt isegi mitte kenas sirges reas, sest mu ülejäänud perekonnal on sellest sügavalt suva – kasutavad ja panevad tagasi sinna, kuhu juhtub. Olen pikalt soovinud peegli ja riiuli vahetada võimalikult minimalistliku peegelkapi vastu – ainult üks uks, täispeegel, sees riiulid, kuhu kõik praegu näha olev nodi peitu panna. Ainus, mis võib välja jääda, on seebialus, selle kinnitaks ikkagi seinale, et oleks mugav kraanikaussi puhastada. Praegusel seebialusel oli keraamiline aukudega osa plastiku peal, aga selle tegi üks Plika sõbranna öösel vannitoas käies kogemata katki, nii et selle peab ka välja vahetama. Ma olen siiski tükiseebi usku, nii et võiks olla midagi nunnut, mida seinale kinnitada saab.

Minimalistlikke peegelkappe iseenesest ju täitsa leiab, alla 100€ isegi saaks kätte… Aga ideaalis ma tahaks, et sellel oleks mingi taoline LED taustavalgustus. Mitte nii, et valgusti on üleval eraldi või on ülemine osa laiem, et sinna sisse pirn mahutada… Aga just selline hästi tagasihoidlik riba… Ja sellist ma pole leidnud. Ma muidugi pole eriti otsinud ka 😀 Vaatasin eile ringi e-poodides, ei hakanud silma.

Kui selle kapi leian, siis see on vähemalt üsna lihtne vahetus, millega me omade jõududega hakkama saame. See tähendab, ma eeldan, et Kaaslane saab 😀

Dušinurgas on praegu selline riiul, kaetud sama jubeda ja värvilt sobimatu sinise kattega kui uksetagune riiulgi. Ma ei saa neid siniseid katteid ära võtta, sest mõlemad riiulid on megalt roostetanud 😀 Ilmselt oleks muidugi võimalus leida mingi sobivamat värvi kenama välimusega kate selle sinise jubeduse asemele… Miks ma pole seda teinud – sest ega ma roostetavaid asju ei kannata ja kogu aeg on olnud plaanis need mõlemad välja vahetada. Ometi oleme juba neli aastat siin selle sinise jubedusega elanud, ilmselgelt oleks siiski võinud vahetada… Kui te teaks, mitu korda ma olen selle riiuli tagust seina mõõtnud ja käinud ehituspoodides vannitoariiuleid vaatamas selle mõttega, mida annaks sinna asemele paigutada, nii et näeks norm välja ja vastaks meie vajadustele… No ikka õige mitu. Olen paar enam-vähem varianti leidnud ja need üles pildistanud… Ja siis kogu teema unustanud 😀 Dušinurka kahjuks kinnist kappi pesuvahendite jaoks panna ei saa, praegu on seal neid minu maitse jaoks liiga palju ja liiga kirjud, aga noh, peab üle elama… Saaks selle riiuligi vahetatud 😀

Järgmine teema – rätikud. Kunagi ostsin Jyskist ilusat värvi rätikuid suuremas koguses – eesmärk oli, et igal pereliikmel oleks oma värv. Plika lillad rätikud ei ole sellest sarjast ja need on ainsana ok, aga minu, Kaaslase ja Poisi omad on kõik ühesugused – see pael rätiku ääres tõmbab kuivatis kokku. Argh! Tohutult häirib. Olen selliste asjade koha pealt liialt nõudlik, sinna pole mitte midagi parata. Olen küll üritanud rätikuid venitada, aga see on tüütu ja ajab närvi ja täiesti korda ei tee (küll aga on ühel rätikul suurest venitamisest õmbluse juures imepisike auk). Nii et need tuleb ka välja vahetada. Ainult et mulle enda ja Kaaslase rätiku värvid väga meeldivad ja tahaks täpselt samasuguseid, pole silma hakanud. Kõik värvid, mida müüakse, on kas liiga heledad või liiga kärtsud – mulle meeldivad just sellised sügavamad tumedamad toonid, aga kindlasti ei taha halli ega pruuni. See sügavroosa ja mu lemmikroheline on idekad. Poisi hallikassinine on ok, selle värvi asemel võiks olla ka midagi muud sobivat… Ega’s muud, kui pean rohkem ringi vaatama. Kui te neid värve näha tahate, siis ülalpool piltidel on näha rätikukuhjad – parempoolse kuhja neli kõige ülemist 😀

No ja ma võiks veel jätkata, et kraanikauss mulle ka väga ei meeldi, aga ma pole kindel, kas ma vaevun seda välja vahetama, see pole nii häiriv… Rohkem häirib mind segisti, mis on kogu aeg veepritsmeid täis ja ma mõtlen, kas on võimalik, et mõni teise disainiga ei läheks nii kiirelt nii koledaks… Aga selle segistiga on ühendatud ka dušiotsik, mida kasutan kassi kasti puhastamiseks, nii et nö tavalist segistit sinna nagunii panna ei saaks ja kogu see välja vahetamine tundub nii keeruline, et lihtsam on vist tihemini olemasolevat segistit puhastada 😀

Praegu on mul osa vannitoakraami tagumise esiku kappides, sest noh, mujale lihtsalt ei mahu. No seal on igasugu muud kraami ka. Kõike, mis mujale ei mahu. Kuna need kapid asuvad logistiliselt hea koha peal, siis on üsna loogiline sinna kõike paigutada 😀

Siin kapis on ülemisel riiulil vahetust ootavad pusled ning ära andmist ootavad asjad (aeg-ajalt saadan neid teisele ringile). Järgmisel riiulil igasugu puhastusvahendid – pesugeeli, WC geeli, nõudepesumasina tablettide jms varudest kuni sooda-äädika, plekieemaldi ja erinevate lappideni. Kolmandal riiulil on maitseainete varud, kartulid, tühjad karbid ja purgid ning salati pesemise… seadeldis 😀 mida me kasutame harva ja pigem marjade jaoks, aga vahel läheb tarvis. Neljandal riiulil lillepotid, triikraud, mõned väiksemad aiatööriistad, ühekordsed nõud, jäätisevormid (mida kasutame vaid suvel), piparkoogivormid (mida kasutame vaid jõulude ajal), paar kandikut ja suurt vormi, mida kasutan võileivatordi tegemiseks. Praegu ka Kaaslase mineraalvesi, mille ta on sinna minu teadmata sokutanud – mulle selline asi üldse ei meeldi, mu arust võiks varusid ostes arvestada kappide mahutavusega, tal on köögis terve kapp erinevaid jooke täis ja kui sinna ei mahtunud, siis minu tagasihoidliku arvamuse koha pealt on üleliia, aga ma ei taha plokist mineraalveest peretüli käima tõmmata, nii et las jääda 😛 Alumisel riiulil on kassiliiva ja majapidamispaberi varud, kassi kandekott, ära viskamist ootavad riided (kui koti kokku saan, viin H&Mi kasti).

Siin kapis on ülemisel riiulil matkavarustus (mitte et me tihti matkaks) – magamiskotid, telk, matkatool, täispuhutavad madratsid. Alumisel riiulil minu hooajavälised jalatsid (Kaaslase omad on jalatsikapis, mis on trepi juures). Keskmises osas on hooajavälised joped-jakid, nendes rippuvates riiulites on rohelises karbis minu läätsevarud, vanemad rätikud ja lapid mustemate tööde tegemiseks, kingaviks ja hooldusspreid, tolmuimeja otsikud… Põhjas kotid, mida igapäevasel ei kasuta, Kaaslase jõusaali kott, rannakott, mis on kasutuses vaid suvel…

Sellised segasumma kapid ühesõnaga. Visuaalselt kuigi kaunid välja ei näe, aga ma kordan endale pidevalt – it’s good enough. Ma olen ju see perfektsionist, kes tahab, et kõik süsteemid oleks ideaalsed ja ilusad. Piisab aga täiesti sellest, et kapiuksed käivad kinni, midagi silma all pole – ja ehkki visuaal uste taga ei pruugi olla kõige ilusam, on igal asjal oma kindel koht. Ehkki Norwexi kummist hari, mida ma tahtsin eile õhtul Nelele ja Ritsikule näidata, oli oma kohalt jalutama läinud ja ma siiani ei tea, mis värk sellega on… Pole jõudnud otsida ka 😀

Tõsi on muidugi see, et kuna need kapid on liiga täis, kipuvad need aja jooksul paratamatult sassi minema. Praegu on üsna ok, sest ma ju novembris viimati tegin kõik põhjalikult korda. Samuti on mul nüüd plaanis riiulitega kappi üks lisariiul tellida, et riiulivahed jääks väiksemad ja saaks kapi mahtu optimaalsemalt ära kasutada. Riiuli mõõdud on mul juba kuu-paar tagasi kirja pandud ja see lipik sahtlis ootel… Õeke ju tellis endale just ka niiviisi riiuleid lisaks, ta tegi eeltöö ära, võtan samast kohast, olla suht ok hind olnud… Ainult see reaalne tellimise osa veel tegemata 😀

Hirmus pikk loba sai, ma ei tea, kas kellelgi peale minu sellest ka mingit kasu oli, aga noh… Sain ehk oma peas asjad natuke selgemaks. Ja ehk selle postituse kirjutamine motiveerib mind nüüd ka päriselt kiiremini tegutsema. Mingid väiksemad asjad võiks ju ära teha, isegi kui kapiehituse finantsi praegu pole.

Sõbrad

Oeh, juba teist päeva järjest tahaks pikemalt kirjutada, aga jõuan arvuti taha alles puruväsinult… No vähemalt homme on plaanis mõnus kodune pühapäev, kus ei pea kuskile minema, siis on vast aega värskema peaga midagi sisulisemat ka kirjutada.

Seniks aga ports sõbrapilte meie beebidest. Hetkel tundub küll, et Siimule mängukaaslase koju toomine oli õigustatud 🙂 Vahel nad muidugi kaklevad ka, aga rohkem siiski mängivad ja magavad nunnult koos.

Mugavustsoonist välja

Mäletatavasti käisin suvel õekesega postitantsu eratrennis, mis oli hullult äge ja lubasin kindlasti tagasi minna, aga siis hakkas mul pöial streikima ja valutas mitu kuud järjest. Lõpuks sai korda, aga selleks ajaks oli juba harjunud trennirutiin jõusaali ja kiigujooga näol, postitantsule eriti ei mõelnudki.

Nüüd uuel aastal olin sunnitud oma trennirutiini ümber mõtlema, sest Anneliis, kelle kiigujoogas ma laupäeva lõuna ajal käisin, jäi dekreeti. Kõige lihtsam oleks olnud minna nädala sees õhtusesse trenni, mille ma jätsin sel sügisel ära just seetõttu, et ma ei viitsinud kell seitse ennast kodust välja ajada. Aga postitants tuli jälle meelde. No ja seal stuudios on hammocki trenn ka täiesti olemas. Ja rohkem ühes kohas trennis käia on alati soodsam kui mitmes.

Nii ma otsustasingi, et sunnin ennast pärast 4,5 aastat mugavustsoonist välja ja lähen proovin hoopis uues kohas. Võtsin esimeseks trenniks just hammocki, mitte postiakrobaatika, sest noh, tundus kuidagi tuttavam ja turvalisem. Ehkki ma TEADSIN, et see on palju aktiivsem ja hoopis midagi muud kui rahulik kiigujooga, millest vaid väiksem osa on nö trikid.

Vertical Fitnessi stuudio asub Aide autokooliga ühes majas. Kui ma käisin seal täitsa esimest korda 2022 detsembris, õekesele postitantsu eratrenni kinkekaarti ostmas, läksin sisse Aide uksest ja küsisin juhatust, seiklesin mööda koridore… Suutsin oma hiljuti ostetud mütsi sinna kuskile ära kaotada ja sain selle ime läbi täiesti läbivettinult tagasi, oli parklas maha kukkunud. Eelmise aasta juulis, kui lõpuks trenni jõudsime, otsisin tükk aega seda kohta, kuhu olevat loogilisem parkida, sealt uksest sisse tulles oli veidi vähem koridorides seiklemist, aga siiski oli 😀 No ja täna jäin kõigepealt kodust välja minemisega pisut liiga viimasele minutile, siis oli autoaken seestpoolt jääs ja ma pidin ootama, et see sulaks, ma pole üldse viimasel ajal ise autot juhtinud, nii et pimedas ja libedaga oli seegi pisut pingeline (õnneks sinna on lihtne sõita, ei olnud vähemalt mingi täiesti uus koht, ma olen ju kohutav orienteeruja ka) ning kui ma siis lõpuks kohale jõudsin, jäin jälle koridoridesse ekslema… Lõpuks olin sunnitud helistama ja juhatust küsima – kõne tegin ajal, mil trenn oleks pidanud juba pihta hakkama. Piinlik 😀

No ja siis… Kiigujoogas, eks, on selline mõnus vaikne rahulik muusika terve trenni aja. Soojendus on enamasti kiiges mõnnamine… Hammockis oli soojenduseks aeroobika nii kõva muusikaga, et ei kuulnud korralikult juhendamistki 😀 Ikka täiesti öö ja päev. No ja kui soojendus oli läbi, siis ülejäänud aja kiigujooga mõistes tegime trikke kinnise linaga. Kui kiigujooga lina on stabiilselt lakke kinnitatud, kinnitused teatud vahega, siis sealse lina otsad on ühe kinnituse küljes, mis kõigele lisaks laes keerleb 😀 Lina all oli paks võimlemismatt, mis mingi harjutus tegemise ajal viltu libises 😀 Ja noh, üldse peaaegu kõik oli erinev – väljendid, mida juhendamisel kasutati, “trikid”, mida tegime, loogika nende taga… Paras akrobaatika. Ühesõnaga ma küll TEADSIN, et see on väga erinev, aga siiski vist alateadlikult eeldasin, et ma saan kiigujooga baasilt paremini hakkama… No ütleme nii, et ma olin ikka üsna abitu 😀 Aga positiivsest küljest – olime seal ainult kolmekesi, nii et sai palju privaatset juhendamist ja… Mugavustsoonist välja kahtlemata 😀

Nii et jah… Ma küll ühest küljest igatsen nüüd seda enam kiigujooga chilli, kus ma oskan kõike teha une pealt ja kinnisilmi, aga otsustasin, et käin ikka Vertical Fitnessis edasi. No vähemalt ühe kuu. Sest ma tunnen, et kui ebameeldiv ja heidutav see ka poleks, mul ON vaja mugavustsoonist välja saada. Nagu nad ütlevad – this is where great things happen. Vaatame siis…

Trennide algusajad on seal stuudios 17.30, 18.45 ja 20. Hammocki puhul pole midagi valida, see on täpselt korra nädalas ja algab 18.45 ehk suht sama hilja kui kiigujooga 😀 Minu ideaalne trenniaeg on 17.30, et saaks suht kohe pärast tööpäeva lõppu asjaga ühele poole 😀 Postiakrobaatika algajatele on sel kellaajal teisipäeval ja reedel. Reede on jällegi selline päev, kus väga ei viitsi trennis käia. Nii et järgmiseks nädalaks broneerisin teisipäevase postiakrobaatika ja hammocki. Hüppan pea ees vette tundmatus kohas ja ostan 8x kuukaardi. Ja eks ole siis näha, kas ma päriselt jaksan… Sest jõusaalis tahaks ju ka 2x nädalas edasi käia… Kolmapäeval ja laupäeval… See tähendab, et trennivabad päevad jääks ainult pühapäev, esmaspäev ja reede. Äkki on liiga palju?

Muidugi tahaks kõik eri treenerid nö “läbi proovida”, aga ühel on ainus algajate trenn minu jaoks väga ebasobival ajal. Ja aerial hoopi trenni tahaks ka proovida, aga see on samuti ainult korra nädalas ja lisaks TÄPSELT samal ajal, teises saalis 😀 Plikal on just sel päeval hilisem trenn, mis algab 19.45 ja nendel päevadel me sööme õhtust reeglina pisut enne seitset… Kui mina samal päeval 18.45 trenni läheks, oleks koos söömine võimatu. Ühesõnaga, praegu vist ei mängi välja, aga kui jään pikemalt käima, siis koolivaheaegadel saan ära proovida, siis on õhtusöögi aeg paindlikum 😀

No vaatame. Ma ei luba midagi. Käin ühe kuu ära ja siis otsustan, kuidas edasi 🙂

Lõpetuseks kassipilte kah, sest kuidas muidu.

Selle aasta esimene pusle

Krissu kingitud Bondi pusle oli ülimõnus nokitsemine. Mitte et mul oleks sellega absoluutselt abi vaja olnud, aga kui umbes pool koos oli, tuli õeke külla ja ülejäänud pool sai seega eriti kiirelt valmis. Ühesõnaga üks tore pühapäevane pusleamps 🙂 Teet aitas kah 😀

Scroll to Top