Järjekordne reede kodukontoris. Tööd tehes oli pidevalt assistent süles ja seljas, väga ergonoomiline 😀 Lõunaks tegin brokolit või ja küüslauguga, assistendile maitses kah.
Õhtul hakkasin puslet panema, aeg kadus nagu mutiauku 😛 Kergem osa on koos, ülejäänu on erinevates toonides sinine… Will be fun.
Aga uni murrab maha, nii et magama nüüd.
Tänane hammock läks juba tiba paremini. No vahepeal oli küll pisut idioodi tunne, aga seekord mitte heidutaval, vaid pigem lõbustaval moel. Mingid asjad tulid juba natukene välja ja 4,5 aastat kiigujoogat mingi baasi siiski vist andis. Treener oli ka teine – seesama, kes meile suvel postitantsu eratrenni tegi. Äkki sellepärast oli turvalisem tunne? 😀 Tund aega sai intensiivset trenni tehtud, võttis täitsa võhmale. Ja täitsa tore oli. Et ma nüüd juba ootan järgmist hammocki trenni teatud rõõmsa huviga. Järgmist postitantsu trenni ootan veel pigem kahtleva huviga ja pisut hirmunult 😀 Aga ma käin ja annan oma parima ja eks ole siis näha 😀 Ma tegelikult arvan, et postitantsu puhul oleks efektiivsem kaks korda nädalas trennis käia, et valuga harjuda ja mingeid võtteid omandada, aga… 3x Vertical Fitnessis ja 2x jõusaalis lisaks? Ma ausalt ei tea, kas see on mõistlik, sest õhtune niisama molutamise puhkamise aeg on minu jaoks ääretult oluline ja vajalik, seda jääks siis veel vähemaks. No vaatab, kui esimene kuu läbi – kui otsustan jätkata, äkki ostan siis prooviks 70€ piiramatu kasutusega kuukaardi (praegu on 60€ 8x kuus).
Trenni ajaks ma küll kella käima ei pannud, aga tekkis huvi, palju sellise rassimise peale aktiivsusminuteid tuli. Läksin üle pika aja Garmini äppi infot sünkima ja… Mitte midagi ei tulnud. No ja siis selguski, et kell, mis pealtnäha kenasti töötas ja kõike salvestas, pole tegelikult 8. jaanuarist saadik mitte midagi trackinud. See juhtus korra varem ka, siis oli lühem periood ja sai kuidagi lihtsamini korda. Seekord googeldasin, proovisin erinevaid asju, aitas kella restart. Aga kümne päeva data on ikkagi puudu. Ja teiste kogemusi lugedes tundus, et kui juba kaks korda üsna lühikese aja jooksul seda juhtunud on, siis võibki jääda sama asi korduma.
Minu esimene nutikell olin Garmin Vivosport, mille aku suht kiirelt pekki läks (aasta hiljem pidas kaks päeva) – saatsin garantiisse, samal ajal läks müüja pankrotti, sinna see jäigi. Kaaslane oli endale just uue kella ostnud, sain tema vana endale kasutada, sellest ajast saadik on mul olnud Garmin Forerunner 35. Kaaslase antud kell andis saba kevadise Türgi puhkuse ajal basseinis. Leidsin FB-st uue täpselt samasuguse 30€ eest – muidu igati eeskujulik, aku peab üle nädala jne, aga see data värk on küll väga pekkis. Ma ei viitsi iga päev kontrollimas käia, kas kell ikka salvestab infot – seega tundub, et oleks mõistlikum välja vahetada.
Tegelikult ma nillisin juba mitu kuud tagasi uut kella. Otsisin midagi võimalikult naiselikku ja neutraalset – mõtlesin, et tahaks päris seieritega. Sõbrannadel on Garmin Vivomove, nad rahul, mõtlesin, et äkki peaks sama ostma. Kuna välimus on oluline 😀 siis valisin välja Trend Cream Gold – pole liiga kuldne ja igati tagasihoidlik ning neutraalne.
Aga noh, vaba kolme sotti polnud mul siis ega pole ka nüüd 😀 Nii et ma ei tea. FB marketplace‘ist Garmin Vivomove’i ikka leiab, mitte küll Trendi… Ehk peaks kasutatult ostma mingi enam-vähem välimusega… Samas ma ei tea, kas see on üldse parim valik. Ideaalis tahaks, et aku peaks rohkem kui viis päeva ja päris GPSi. Vivomove kasutab telefoni GPSi – nii et kui ma tahan jooksmas käia ja seda trackida, siis ma peaks telefoni kaasa võtma, kell ilma telefonita pole suuteline seda tegema. Aga ma siiani käisin jooksmas ilma telefonita. Muidugi ma pole viimased aastad eriti üldse jooksnud, aga ikkagi tahaks jälle hakata käima, kui ilmad vähe paremad…
Argh. Valikud 😀
Mul on viimased aasta aega olnud akuutne probleem sellega, et tänu euriborile ja inflatsioonile ei ole võimalust lubada endale piisavalt Ilusaid Asju. Väikeseid saab endiselt, seegi hea, aga iga vähegi suurem väljaminek lihtsalt… On ära jäänud, sest nii palju eluliselt olulisi asju on vaja enne ära klaarida.
Ühesõnaga näide nr 1 Ilusatest Asjadest oli see kell.
Näide nr 2: sügisel leidsin ma endale ideaalse parka. Jama on selles, et aasta varem ma just ostsin endale talveparka. Läksin Huppa Viviani proovima, aga selle lõige oli liiga lai ja ostsin lõpuks hoopis Didrikson Erika 2. Lihtsalt külmast oli kopp ees (varasemad talved kandsin Humanast 20€ eest saadud suusajopet, aga selle sai Plika endale), võtsin parima variandi, mis seal poes tol hetkel saada oli. Didrikson istus Huppast paremini. Punane on üks mu lemmikvärve, aga olen alati eelistanud mitte päris erksat, vaid tibake tumedamat, sügavamat tooni. See Didrikson on kena, aga mitte päris minu punane. Värvitoonist olulisem on muidugi tõdemus, et 180g ei ole just nii soe, kui ma oleks lootnud – see on minusuguse külmavarese jaoks pigem kevad-sügis parka.
No ja sel sügisel jäi mulle silma Huppa Vienna uus sinakasroheline pisut kirju toon, mis on lihtsalt IMELINE. See on täpselt minu värv. Kombo minu värvidest.
Ma käisin sealsamas Maxima majas Tamec Trade’i poes Viennat proovimas, lõige oli Vivianist parem, M suurus oli ok, aga seda värvi neil polnud. Müüja jagas kogemust, et ehkki numbrite järgi peaks 180g Didrikson ja 200g Huppa olema üsna sarnased, siis päriselt on 200g Huppa tunduvalt soojem. Ehk siis ma põhimõtteliselt õigustasin enda jaoks teise parka ostu ära – punane kevad-sügis perioodiks, sinakasroheline talveks. Lihtsalt see vaba raha probleem, eks, ei olnud 169€ kuskilt võtta – no säästukontolt oleks saanud, aga see niigi kõhnaks kulunud ja SEALT võtmist endale õigustada ei suutnud, sest üks parka ju siiski on juba olemas (kui poleks olnud, siis oleks võtnud) 😛 Seega ma lükkasin ostu edasi – nüüd on muidugi veel soodsam, nii et äkki isegi teeks südame kõvaks ja ostaks, aga minu suurust enam pole. No äkki sügisel? Ehk see toon, mis alles tuli, ei olnud ühe hooaja teema?
Näide nr 3 Ilusatest Asjadest on Playboda keerlev pusle panemise alus.
Ma olen tükk aega nillinud igasuguseid erinevaid puslelaudu ja aluseid, pole perfektset leidnud, praegu on kaks korktahvlit, ajavad asja ära – aga need pole just ülearu vastupidavad – eriti, kui kodus on kolm viis kassi. Jälgin FB-s üht rahvusvahelist puslefännide gruppi ja seal keegi mainis, et tema otsis samuti tükk aega Seda Õiget ja nüüd leidis. Samalaadsed puidust olevat tunduvalt raskemad. Plastik on väga vastupidav. Valge toon on pusle panemise taustaks väga hea. Sahtlid on, kuhu saab tükke panna (mul on kandikud ka sorteerimiseks, aga neid jääb väheks, kui tahan tükke panna nii, et kõik näha oleks, mitte poleks hunnikus). Kate on, mille saab peale panna, et kasside eest kaitsta. Ja pöörlev alus on, nii et lihtne on puslet keerata. Tundub üsna idekas variant mulle ka. Nii et nüüd ON VAJA. Aga koos postikuluga USA Amazonist maksab sama palju kui parka 😀 No tegelikult on ilmselt mingit vahendusfirmat kasutades võimalik saada soodsamalt kui 100$ saatekuluga, mida Amazon ise pakub (absurdne, laua enda hind on 70$).
Ühesõnaga jah. Palun mulle vaba raha, et osta Ilusaid Asju 😀 Parka, nutikell ja puslealus – ei ole ju NII palju tahetud? 😀
Ja siis tahaks veel natuke remonti teha ja lastega Londonisse minna, mis muidugi tunduvad Ilusatest Asjadest olulisemad. Sügav ohe.
Peaks vist jälle lotopileteid ostma hakkama 😀
Aga mis muud, kui tuletan endale meelde – tegelikult see püsib kenasti meeles – olen ausalt üliväga tänulik, et mul on imeline kodu, imeline pere, imelised VIIS kassi, hea tervis ja hea töökoht. Kõige vajaliku jaoks raha endiselt jagub, natukene säästa ikkagi saan, säästukonto päris tühi veel pole. Sest ma olen elanud pikalt tunduvalt kitsamates oludes – külmas renoveerimist ootavas elamises, mille renoveerimiseni kunagi ei jõudnudki, kus raha oligi kogu aeg kuu lõpuks täiesti otsas, ilma igasuguste säästudeta – kus tuligi ka toidu pealt kokku hoida ja hambaarstil käik võis lüüa eelarvesse ebameeldivalt suure augu. Ma muidugi jälgin praegu ka toidu hindu ja otsin soodsamat, sest noh, LOOGIKA, aga vähemalt pole toidupoes olnud enam aastaid seda tunnet, et ei saaks endale midagi lubada – kui ikka tahan, siis ostan. Mul mõistlikud soovid ka muidugi ja 50% pakkumistega saab igasugu head kraami, mis muidu kallis oleks 😀 No ja ok, väljas söömas käia ning woltida-boltida tahaks rohkem, aga see on liiga hea kokku hoidmise koht, seega ma ülearu ei põe, et seda tihti ei tee. Hambaarstil saan käia ilma säästukonto kallale minemata. Koolid-trennid-laenud-maksud on kõik makstud. Väikeseid Ilusaid Asju ikka saab. Elu on hea. Olen selle üle väga tänulik.
Aga sellegipoolest lubage mul õhata pisut rohkema vaba raha ja Ilusate Asjade järele. Peab manifesteerima, äkki siis tuleb 😀
Lõpetuseks värskeid kassipilte kah.
Tänahommikune -20 kraadi tuli mõningase üllatusena – ilmateade päris nii palju ei lubanud. Jaanuari esimese nädala lõpus me auto näiteks käima ei läinudki, mis siis, et aku oli uus ja täis laaditud… Pidime ootama, kuni ilm vähe soojemaks läks. Nii et oli põnevusmoment – kas saame auto käima või peab bussiga tööle minema. Laadisin igaks juhuks bussikaardile raha ja vaatasin välja, millal buss tuleb 😀 Aga Kaaslane jõudis enne minekut pool tunnikest akut laadida (ta saab juhtmega vedada kapoti alla) ja läks käima küll. Rõõm! Ei pidanudki bussiga sõitma! 😀
No ja tööl oli täna kuidagi nii mõnus… Lihtsalt nautisin ja olin tänulik. Töötava auto ja sooja kontori eest.
Koolis oli lastevanemate õhtu. Sel aastal on uutmoodi setup, kus kõigepealt on loeng ja siis edasi klassides kõigil korraga. Vanemate õhtud on kahel eraldi päeval – algklassidele ja põhikoolile. Mis omakorda tähendab, et ma peaks pärast loengut olema kahes klassis korraga. Eelmine kord läks Eksabikaasa Poisi klassi ja mina Plika omasse, seekord siis vastupidi.
Loeng oli teismeliste toetamisest. Ma teile midagi põrutavat välja tuua ei oska – ikka seesama vana teada-tuntud fakt, et teismelise aju alles areneb, ta ei suudagi nii adekvaatselt käituda, kui täiskasvanud… Vanemad mingist vanusest alates ongi nõmedad – kusjuures sellega on mul täiega vedanud, mind siiani pole veel nõmedaks tituleeritud, saame lastega hästi läbi. Tuleb katsuda mõista, mitte hukka mõista 🙂 Ja uni on hirmus oluline – sellega on meil ka õnneks üsna hästi. Poiss on terve elu olnud varajane linnuke, mistõttu õhtul ka kustub varakult. Plika on küll vaheaegadel täielik ööloom, kes võib hommikuni üleval olla ning kell neli pärastlõunal ärgata, aga ta teab väga hästi, et koolipäevadel on vähese unega kehv ja trennid väsitavad kenasti, seega läheb ka enne koolipäevi täitsa ok ajal magama… Ja telefonid on neil öösel lennurežiimi peal.
Koolis on alati nii tore. Olen alati nii tänulik ja tunnen, et mina ja lapsed oleme nii hoitud. Näen, kuidas kõik õpetajad tõesti üritavad lapsi mõista ja neile toeks olla – ja neil on alati midagi head öelda. Kui on probleem, siis otsitakse koos lahendusi. Imeline, ma ütlen. Olen väga õnnelik, et mu lapsed saavad käia sellises koolis.
Lõpetuseks värskeid kassipilte kah.
Üritan ikka vahel viie kassi pilte saada… Sellist veel pole, kus kõik kaamerasse vaatavad, aga slowly getting there – on juba selline, kus kõik pingsalt Kaaslast jälgivad 😀
…
Nagu eelmises trennipostituses lubasin, siis ostsin 8x kuukaardi ära ja läksin täna jälle rõõmsalt kohale. Seekord enam koridoris ei ekselnud, win.
Aga trenn ise, jah… No ütleme nii: jumal tänatud, et mul on esimene nö eduelamus eratrenni näol olemas, sest täna ma tundsin ennast ikka enamik ajast nagu täielik idioot 😀 Mitte millestki aru ei saanud ja suht mitte midagi välja ei tulnud 😀 Suvel oli lihtne – olimegi ainult meie õekesega, juhendati ainult meid ja meie tempos. Siin nüüd lööb välja see minu… Ebakindlus? Mul on nimelt eelarvamus, et ma olen igasuguste sportlike asjade õppimisel keskmisest aeglasem ja kobam. Kui midagi ette näidatakse, siis ma ei haara seda lennult, vaid vajan aeglast ette näitamist ja otsest juhendamist – rohkem kui korra 😀 Trennis on küll ainult kuus posti kolmes reas, aga selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, oli vaba ainult kõige tagumine – ja saalis oli hämar. Nii et ma väga hästi ei näinud ja enamik ajast absoluutselt aru ei saanud, kumb jalg või käsi nüüd kuhu käib. No ma ütlen, ma olen sellistes asjades keskmisest kobam, mis teha 😀
Aga noh, mis seal ikka… Katsun järgmisel nädalal varem jõuda ja ettepoole koha saada. Ehk siis läheb vähe libedamalt, kui näen paremini, olen treeneril silma all ja saan lihtsamini asju üle küsida. Ega ma seal muusika taustal tagareast eriti midagi ei küsinud. Katsusin kuidagi hakkama saada. Mitte eriti edukalt.
Igatahes jah. Kui mul seda suvist kogemust ei oleks, siis võib-olla oleks pärast tänast trenni juba alla andnud. Kuna ma aga tean, et see võib olla väga fun, siis käin edasi ja katsun millestki aru saama hakata 😀 Kuu ajaga ehk MINGI areng toimub – sest kui ma pärast nelja nädalat ikka sama juhmi näoga vahin ja ennast täieliku idioodina tunnen, siis ma ei ole kindel, kas jätkan.
Võib-olla ma olen muidugi enda suhtes ülearu kriitiline ja võib-olla tunnevad kõik ennast esimestes trennides sama juhmilt ja saamatult… Poole aasta pärast pidi juba välja tulema, rääkisid nad… Kui selle pool aastat vastu ka peaks… 😀
Aga lõpetuseks muidugi kassipildid!
Krt, ma ei saa aru… WordPress on mingil arusaamatul põhjusel iga postituse lõppu read more lingi pannud. Seda saab postitusse ka ise lisada ja ma kasutan seda alati, kui on liiga palju fotosid, et esilehe laadimine liiga pikaks ei läheks – aga tänases postituses polnud vaja ja sattusin täiesti segadusse, kui seda postituse lõpus nägin. Allapoole kerides tuvastasin, et eelmistel postitustel, kus ma seda päriselt kasutasin, on link topelt – enne laikimise südant ja pärast seda. Kiire googeldamine targemaks ei teinud. Teile siis selline juhend, et read more lingil tasub klikkida vaid siis, kui see on postituse lõpus kaks korda – ja sel juhul esimesel. Kui on ainult üks link peale südant, siis sealt ei saa midagi, tuleb täpselt sama postitus eraldi aknas lahti, Ma ausalt ei jaksa sellega praegu rohkem tegeleda 🙂
Muidugi võib nüüd juhtuda nii, et see värk läheb mingi hetk jälle korda ja siis te jätate ühe lingiga klikkimata, sest arvate, et seal pole midagi. Äkki ma peaks üldse kõigile postitusele selle peale panema? Siis ei ole võimalust enam RSS lugejas ka tervet postitust lugeda, vaid peab blogisse klikkima. Minu arust on see tüütu. Samas oleks ju jama, kui teil sajad kassipildid sellepärast nägemata jääks, et te ei tea, millal lingist neid juurde tuleb ja millal mitte 😀
Ühesõnaga jätke meelde – read more lingil tuleb klikkida siis, kui see on ENNE SÜDANT 😀
Ma ei saa üle ega ümber sellest, et mul on viimaks tunne: meil on täiuslik arv kasse. Põhimõtteliselt võiks neid muidugi olla VEEL ROHKEM, aga ei ole enam absoluutselt seda tunnet, et “kasse ju on, aga mitte piisavalt”, sest kõik kolm on parasjagu ülakorrusel. Nüüd on all alati ohtralt kasse. Diivanil on alati piisavalt kasse. See ongi paradiis, ma ütlen teile 😀
Praegu näiteks on mul silma all neli kassi – ainult Paksu on kuskil üleval, nagu tavaliselt… 😛
…