2024

Nüüd saab trühvlimajoneesi

Eelmises elus, kui ma ökopoodi juhatasin, pidime seal ükskord trühvlimäärdeid degusteerima – maitsesin siis ise ka ja issand kui hea… Sellest ajast saadik olengi täielik trühvlifänn. Kui väljas söömas käies menüüs või poeriiulil mõni trühvlinimeline toode silma hakkab (räägime siis ikka seenest, mitte šokolaadist :D), võib kindel olla, et seda ma proovima pean – no ok, mitte kõike, sest paljud trühvlitooted on ogaralt kallid. Aga näiteks trühvlimaitselised kartulikrõpsud ja pitsa… Mmm. Trühvlimaitseline oliiviõli on meil kodus alati olemas, sellega teeme pastat.

Ükskord sain VoVas friikaid trühvlimajoneesiga ja no issand kui hea oli 😀 Küsisin, kuidas nad seda teevad ja sain teada, et segavad majoneesi sisse trühvlipastat. Pärast isegi googeldasin ja leidsin kõige soodsama variandi vist davinci.ee e-poest… Aga no ma ei hakanud sealt eraldi tellima.

Igatahes, hiljuti tuli mul see trühvlipasta teema üle pika aja meelde ja uuesti googeldades leidsin, et ka Promos, mis mingi aeg tagasi Pärnus avati, peaks 500g purk müügis olema. See ajendas meid esimest korda sinna minema 😀 Oli veel soodukas kah, 500g purgi täishind on 11.90€, praegu 9.49€. Rõõm!

Homme hommikul proovin, kas see maitseb sarnaselt trühvlimääretele, mida varem söönud olen, sel juhul kaob see purk mul röstsaia peale ära… Aga trühvlimajoneesi teen kindlasti ka. Kuna purgil on kirjas, et avatuna tuleks nädala jooksul ära kasutada, siis ma äkki panen osa sügavkülma… Ehkki ma arvan, et see peab tavakülmas kauem vastu kui nädala. Koostises on peamiselt šampinjonid, no ja siis maitseks natuke trühvlit, oliiviõli, riivsaia vist oli pisut ja suht kõik.

Ahjaa, ja Kanpolis oli üksvahe ülihea hinnaga Heinzi majonees, kilo hind oli äkki 3.46€? Ostsime kõigepealt prooviks 2 (ehkki olin ette suht kindel, et see maitseb hästi) ja siis veel 16 purki 😀 Me kasutame majoneesi või asemel ja kastmena ja… Seda läheb meil PALJU.

Kodus avastasin, et silt pole purgi külge liimitud ja selle saab ülikergelt eemaldada. Kaanel pole ka logo ega midagi. Nii et sain majoneesiga tasuta kaasa nunnud ühesugused hoiustamispurgid. Taaskord, rõõm!

Jaanuar jõusaalis

Millal need “uus aasta, uus mina” usinad jõusaalikülastajad oma tavapärase trennivaba rutiini juurde tagasi pöörduvad, ah? 😀 Me oleme ju pikalt kolmapäeviti pärast tööd jõusaalis käinud ja täna oli seal võrreldes tavalisega õudne rahvamass. Tüütu suisa! Eelmisel aastal nädalavahetusel käisime pühapäeviti, kuna sel aastal laupäeval kiigujoogat pole, oleme hakanud laupäeviti jõusaalis käima – no laupäeva hommikul on rahvast rohkem kui pühapäeva hommikul, mil me tihti peaaegu privaatjõusaali nautida saime. Või siis on asi praegu ikkagi jaanuaris, mitte laupäevas? Võta siis kinni… Igatahes tahaks rohkem ruumi ja rahu. Riietus- ja pesemisruum olid täna see-eest tavapärasest veelgi vaiksemad. Pesuruumi 40-st rätiku”pesast” olid hõivatud ehk vaid viis. Töötas ainult üks saun, kus ma päris pikalt mõnulesin, kedagi teist sel ajal ei käinud. Basseinis käisin ka – uus kasulik harjumus. Ma vähemalt eeldan, et mingit kasu sest kuuma-külma vahel sebimisest on, karastamine ja nii, ehkki pole just jääaugu temperatuur 😀

Nüüd on hirmus väsimus peal, olen diivanil lebodes õhtu jooksul kolm korda peaaegu magama jäänud – ja homme tuleb veel hammockisse minna… Esimene nädal, kus ma niiviisi kolm päeva järjest trennis käin. Eelmine nädal käisin esimest korda nii postiakrobaatikas kui hammockis, aga siis jäi kolmapäevane jõusaal kooli lastevanemate õhtu tõttu vahele. No vaatame, palju ma homme üldse jaksan.

Mõtlen, et ma ei ole tegelikult miskine eriline spordifänn, on mul siis vaja peaaegu iga päev trenni ronida? Neli korda nädalas tundub juba liiga palju, aga tegelikult tahaks ikkagi veel lisaks praegustele kiigujoogas ka käia – ja ilusamate ilmadega jooksmas, jalutamas, rattaga sõitmas… Ehh. Ja samas tahaks lihtsalt lebotada õhtuti. Mitte iga päev kuskile kiirustada.

Aga no kasulikud harjumused ja nii edasi. Iga tunniajane trenn annab elueale 10 minutit juurde või midagi sellist, kuskilt lugesin – ajaühikud võisid muidugi ka tiba teised olla, äkki jäi valesti meelde. Oleks mul mingidki kaaluprobleemid, siis oleks nagu loogiline motivatsioon, aga neid ei ole ega tule… 😀 No äkki, ÄKKI ma siis vanemas eas olen seda kõbusam. Sest mul on teatavasti Suur Plaan elada kõrge eani suurepärase tervise juures ilma igasuguste ravimiteta.

Tervisega on mul siiani väga vedanud – ei ole ühtki püsivat probleemi, tunnen ennast hästi, kuskilt ei valuta. No selliseid tavalisi asju tuleb ikka ette, et vahel olen väsinud (sest magasin liiga vähe, irw), vahel väänan natuke jalga välja, vahel valutab pea, vahel olen palavikus… Aga seda kõike harva! No see imelik pöidlajama oli, aga õnneks nüüdseks korras. Ja ergonoomiline hiir on väga mugav 🙂 Nii et ma olen ääretult tänulik oma kehale, et ta mind nii hästi teenib, tunnen ennast enamik ajast üsna suurepäraselt.

Selle üle on mul ka hea meel, et ma oma unevajaduse üsna kenasti täis saan. Ok, nädala sees ei tule tihti kaheksat tundi täis, aga seitse koma midagi tavaliselt ikka. Ja nädalavahetusel magan selle eest veidi pikemalt. Tean, et ideaalne oleks kogu aeg sama graafikuga magada, aga no mis sa hing teed, kui ikka tahaks õhtul veel mõne Clutterbugi video vaadata või voodis veidi raamatut lugeda… 😀 Arvestades seda, et äratus on 6.40, on seitse koma midagi unetundi päris hea tulemus, arvan ma ise. Ma olen nooremana ikka palju hullema unegraafikuga olnud. Väikelaste kõrvalt magamata, no sellest üldse ei räägi. Nii et olen väga tänulik oma enam-vähem normaalsete magamisharjumuste eest. Selle saavutamine ei tulnud väga kergelt… Või noh, ega ma ei üritanudki eriti midagi saavutada. Ligi kuus aastat tagasi läksin praegusesse kohta tööle, toona oli tööpäeva alguse nihkumine kella kümnelt kaheksale minu jaoks täielik šokk, millega ma ei suutnud pikalt harjuda – ja nagu olen korduvalt maininud, siis lõplikult lepitas mind sellega alles Kaaslasega koos tööl käimine. Kuidagi palju lohutavam on seda kahekesi teha 😀 Ja eks kõigega harjub… Ja pool viis lõpetada on mõnus küll.

Kassid tervitavad ka 😛

Panete ikka tähele, et siin pildil on must ja valge kass? 🙂

Hakkab looma

Näe, unustasin eile õhtul blogimise ära 😛

Mul on endiselt kahetised tunded selle igapäevase blogimise suhtes. Kui oleks aega millestki sisulisemast kirjutada – suurepärane. Aga mul ju pole 😀 Palun öelge mulle, kui palju on päriselt neid, kes hindavad mu igapäevaseid kassipildipostitusi? Ma tean, et teid on, aga… Ma ikka aeg-ajalt tunnen, et see aeg oleks paremini kulutatud Clutterbugi Youtube’i kanali vanu videosid vaadates 😀

Mu eesmärk ilmselgelt ei ole lihtsalt igapäevaselt kassipilte postitada. Üritan lihtsalt blogimise harjumust hoida, et järsku jõuan kunagi tagantjärele mingite asjade kajastamiseni ka. Isegi kui ei jõua – siis on ju hea, kui ma jooksvalt kirjutan? Sest igapäevaselt saab vähemalt värsked emotsioonid kirja ka nö suuremate asjade puhul, mis elus vahel harva ikka toimuvad 😀

Igatahes. Täna oli teine postitantsu trenn. Läksin enda meelest paraja ajavaruga kohale – neli posti kuuest oli juba võetud. Õnneks üks vabadest oli seekord esireas, läksin sinna. Ja muidugi selgus, et oli keegi, kes pikemalt käinud ja harjunud seal olema, kes nüüd sai selle viimase, mis – nagu välja tuli – teistest kehvemini keerles. Ma selles mõttes väga suhestun, et kiigujoogas oli mul 4,5 aastat “oma” lina ja kui vahel harva keegi minust ette jõudis ja selle hõivas, oli mujal äärmiselt veider. No seal oli lisaks teema, et minu lina taga ei olnud teisi ja mu pikkadel jalgadel oli ruumi… 😛 Aga jah. Ma seletasin ka, et algaja ja tahan ees olla, et paremini näha, ta ei tundunud väga pahane olevat 😛 Ja ta on juba pikemalt käinud, seega pole see ees olemine nii oluline. Tal tulevad asjad juba päriselt välja, ilus vaadata.

Kui esimesel korral jõudsin suht viimasel minutil, siis täna oli aega teistega jutustada. Rääkisin, kuidas ma eelmine kord üldse matsu ei jaganud ja teised siis oma kogemustest, et kui esimene kord trennis olid, siis juba soojendus võttis nii läbi, et pärast seda oli tunne – rohkem ei jõua. Jaa, täpselt! Ja ma ei arva, et ma oleks maailma kõige kehvemas vormis. Midagi möödunud viie aasta kiigujoogast, jõusaalist, jooksmisest ja rattasõidust ometigi peaks olema mõjunud positiivselt mu füüsilisele suutlikkusele? Mis siis, et ma ei teinud ühtki neist väga tihti ning vahelduva eduga on olnud ühel või teisel pikemad pausid.

Igatahes oli pärast seda jutustamist endal kohe tahedam tunne ja ees nägin palju paremini ka, kuidas harjutusi teha. Mitte et enamik asju oleks välja tulnud, aga ma vähemalt sain enam-vähem aru, mida ma tegema pidin ja siis pusisin nii palju, kui oskasin. Ma küll arvan, et järgmiseks teisipäevaks on palju sellest ununenud, aga mis seal ikka. Oluline on see, et midagi naaatukene tuli välja ka. Ja kui ma ei suutnud teha (enamikke asju), siis ma vähemalt tegin nii palju (loe: vähe) kui sain ja naersin selle üle, et ma rohkem ei jaksa. Nii et win. Ma järgmisse trenni ei lähe enam hirmuga. Baby steps. Ainult et tuleb veel varem kohale minna, muidu ei pruugi esiritta saada.

Ilm oli täna autosõiduks ääretult kehv. Lumi on tee pealt ära sulanud, nii et kõik on must – pimedas, kui vihma ka sajab, vastutulevate autode tuled lihtsalt pimestavad ja nähtavus on olematu. No näiteks ülekäigurajal inimesi näha… Võimatu. Täpselt sellise ilmaga suutsin ma mõned aastad tagasi Karja ringil kellelegi ette sõita, sest ma lihtsalt ei näinud teda tulemas. Tagantjärele sain ka aru, et ongi pisut pime nurk… Olen pärast seda ekstra ettevaatlik seal. No ja muidugi samasuguse ilmaga ka.

Aga ongi hea, et ma olen sunnitud ise sõitma igasuguse ilmaga, sest see pidev kõrvalistuja olemine on ühelt poolt äärmiselt mugav, teiselt poolt lihtsalt võõrdun auto juhtimisest – ja kuna ma ei ole niigi väga hea juht, siis see pole just eriti hea variant.

Ikka tuleb igas ebameeldivas asjas midagi head leida, eks 😀

Ainult seda ma pole välja mõelnud, kuhu parkida, kui trennist tulles tahaks kiirelt raamatukogust läbi käia. Õigemini siis nende kapi ja tagastuskasti juurest, raamatukogu ise on selleks ajaks, kui sinna jõuan, enamasti kinni. Olen harjunud silla pealt sõites pisut enne raamatukogu tänava äärde parkima, aga kui Endlas on etendus, on see tänava äär ja kõik muu, mis vähegi teatrile lähedal, täiesti täis pargitud. Raamatukogu enda parklasse ma isegi ei tea, mis tagumisi tänavaid pidi saab 😀 Pimedas küll ei viitsi seal jukerdada. Ma üldse kehv parkija, kõik peab võimalikult lihtne olema. Viimati panin auto vana postimaja kõrvale tänavale, kus kogu aeg parkisin, kui kiigujoogas käisin, aga no sealt on jala käia pisut pikem maa, kui ma iga kord viitsiksin (kiigujoogas käies oli lähemal, haha). Laisk, tean 😀 Mugav, tean 😀 Ühesõnaga ei ole veel head lahendust välja mõelnud, aga neljapäeval peaksin jälle minema, mõnedel järjekorraga raamatutel kukub tähtaeg ja need vaja tagastada. Enne trenni minnes peaks lollaka ringi tegema, sest tänav raamatukogu juures on ühesuunaline… Laisk, tean 😀 Täiega esimese maailma mured, millest inimesed, kes on minust normaalsemad autojuhid, ilmselt väga aru ei saa.

Pikk blogipostitus eimillestki. Te ju saate aru, miks mul on omad kahtlused selle lobisemise mõttekuse suhtes? Mul on raske uskuda, et kedagi päriselt kotib see, et ma olen s*tt parkija 😀

Kassipildid on paratamatult Siimu ja Teedu kesksed. Nad on lihtsalt kõige rohkem pildis ja hetkel veel kõige nunnumad. Aga õige pea kasvavad nad sama suurteks volaskiteks kui ülejäänud kolm ja siis ehk olukord jälle tasakaalustub 😀

Kodune pühapäev

Mõni päev lihtsalt on selline, et kaob käest, ehkki õieti mitte midagi ei teinud.

Esiteks magasin poole üheteistkümneni – ise ka imestasin, et nii kaua. Kuna nädala sees on äratus 6.40, siis nädalavahetusel üle 9-10 enamasti välja ei vea.

Panin pesu pesema, käisin ise pesus, lakkisin varbaküüned ära, koristasin pisut kööki – ja oligi kell juba kaksteist. Kaaslane tegi apelsinimahla, mina juustu-küüslaugumääret, seejärel tegime kolmekesi inglise hommikusööki (meil on välja kujunenud nii, et kõigepealt praeb Plika peekoni, mina tükeldan ja praen seened, Kaaslane lõpuks munad) – söömise lõpetasime kell kaks 😀 Koristasin pisut ja lappisin kuivatitäie pesu kokku – kell oli pool kolm.

Mul tegelikult oli plaanis täna kogu valge aeg pusle panemiseks kasutada, aga selle aja peale, kui pusle taha istuda jõudsin, hakkas valgus juba vaikselt ära minema. Istusin puslelaua taga, silitasin süles olevat kassi, lugesin läbi kõik värsked blogipostitused – ja ikka polnud pusle ennast vahepeal kokku pannud. Jube imelik lugu! 😀

No paarkümmend tükki ehk sain paika, siis rohkem ei viitsinud. Kassistent kah ei aidanud üldse kaasa.

Ja ma ei tea, selle paarikümne tüki panemisele läks ka mitu tundi, õhtul tegin tatraputru sibula ja singiga, pärast õhtusööki lehitsesin läbi kolm raamatut, et need lugemata raamatukokku tagasi viimise kuhja tõsta, alustasin neljandat, mis edeneb ka üsna vaevaliselt, ca 60lk sain läbi (kaks raamatut on nagunii veel pooleli)…

Ja nüüd on kell pool üksteist, midagi nagu õieti teinud pole 😀

Ma armastan neid koduseid mitte midagi tegemise päevi. Nii mõnus on, kui on aega rahulikult ringi kulgeda. Mõtlesin jälle sellele, kuidas mul on ikka vedanud. Eelkõige just sellega, et mul on lõpuks ometi kodu, millest terve elu unistasin. Ilus, mugav, hubane. No ja kõik need kassid. Ja nunnud lapsed, kes ei arva, et ma olen nõme. Ja Kaaslane, kellega on nii mõnus igapäevaelu jagada. Asjad, mida liiga tihti kipun võtma iseenesestmõistetavalt, aga mis on tegelikult nii olulised. Kõige olulisemad!

Igal õhtul, kui ma oma mugavasse voodisse ronin ja Kaaslase kaissu võtan, olen tänulik – selle üle, et mul on see maja, see magamistuba, see voodi ja inimene kaisus. Ma ei maga kusagil mujal nii hästi kui oma kodus. Ja eriti talvisel perioodil oleks voodis üksi nii külm… Nii et jah, igal õhtul enne magama jäämist olen piiritult õnnelik ja tänulik, et mul on võimalik seda teha täpselt sel viisil.

Eneseületamisest

Ma veel ei tea, mis sellest trennivärgist saab ja kas ma seal pärast esimest kuud käima jään, aga teate, ma olen enda üle igal juhul väga uhke, et ma sinna üldse jõudsin. Suvel oli küll värske postitantsu vaimustus, aga siis oli puhkuseperiood ja ma päris kohe ei viitsinud hakata trennis käima – ja siis tuli juba see pöidlajama, mis nii pikalt vindus. Ja no olgem ausad, ma ei oleks sel aastal ka ilmselt kuskile mujale läinud, kui Anneliis poleks dekreeti läinud.

Mäletatavasti oli trenni tegemine üleüldiselt minu jaoks väga pikka aega eneseületus 😀 Mäletan, kui ma katsetasin Tervise Paradiisi erinevaid rühmatrenne ja kuna need tol hetkel ükski ei sobinud, siis jõudsingi ringiga Janne Ristimetsa stuudiosse täiskasvanute vabastavasse tantsu – mida juhendas ka Anneliis ja kus isegi mina suutsin kaasa teha, ennast idioodina tundmata 😀 No ja siis aasta hiljem alustasid nad kiigujoogaga… The rest is history. Esimesel kiigujooga aastal tutvusin ka Kaaslasega, kes mind jooksma, rattaga sõitma ja jõusaali meelitas – seegi oli kõik mu jaoks eneseületus, ehkki hormoonid aitasid kenasti kaasa.

Igatahes, trennirutiin on mul ligi viis aastat suht sama olnud – jõusaal ja kiigujooga. Jooksmine on viimastel aastatel ära jäänud, sest Kaaslane pärast haigust pikalt mingit sporti ei teinud, töökoht ka enam jooksudel osalemist ei toeta ja noh… Nii see läks. Aga õeke pani nüüd ennast mingile müstilisele jooksule kirja, milleks tal on vaja treenida – lubasin, et hakkan temaga jooksmas käima, kui ilmad mõnusamaks lähevad. Rattaga sõidan soojema ilmaga regulaarselt, samas pikematel rattatiirudel, just trenni eesmärgil, käisin vaid 2019… Võiks ju jälle?

Mulle on väga oluline, et kõik igapäevaeluga seonduv oleks võimalikult mugavalt ära korraldatud, nii et kõik asjad saaks kiirelt ja efektiivselt tehtud. Trenn käib kahtlemata sinna alla. Kiigujooga ja jõusaal olid turvalised ja tuttavad. Mõlemal olid oma kindlad päevad ja ma lihtsalt käisin, polnud küsimustki. See oli osa rutiinist.

Aga minna uude kohta uusi asju proovima – see on eneseületus 😀 Ma tahtsin ja samas ei tahtnud. Tahtsin oma vanas turvalises rutiinis edasi olla, samas tahtsin veel rohkem mugavustsoonist välja murda. Ma ei ole kaugeltki see inimene, kes kardab kõike uut – tihti hüppan meelsasti vette tundmatus kohas 😀 – aga kuna sport ei ole kunagi olnud mu elu iseenesestmõistetav osa (pigem vastupidi), siis mõte uuest trennist tekitas küll põnevuse kõrval sama palju ka hirmu.

Eks näis, mis ma kuu aja pärast otsustan, aga peamine on ikkagi see, et ma proovisin.

Täna ületasin ennast natuke jõusaalis ka. Tegin mitmeid harjutusi pisut suuremate raskustega. Ja läksin jälle saunast otse jahedasse basseini. Mis on minu jaoks ka omamoodi eneseületus. Ma ei ole eriline saunafänn, aga pärast jõusaali ja dušši on seal mõnus natuke lõõgastuda. Leili ma tavaliselt ei viska, mitte kunagi, mitte kusagil – aga täna tegin isegi seda, sest noh, oli ju vaja ikka korralikku palavust enne basseini minemist 😀 Sinna mul poleks muide pähegi tulnud minna, aga õeke hakkas sel aastal meiega koos jõusaalis käima ja eelmine kord, kui koos käisime, meelitas ta mu basseini ka. 20-kraadine vesi pole ilmselgelt jääauk, nii et jällegi, üsna väike asi. Aga kui ma olen harjunud aastaid midagi ühtemoodi tegema ja nüüd teen teistmoodi, siis ikkagi. Eneseületus 😀

Aga Tervise Paradiisi jõusaal mulle ikkagi meeldib. Ma ei ole mujal käinud ka muidugi – paar kord MyFitnessis kunagi, uut 24/7 Fitnessi pole proovinud. Tervise paradiisis on lihtsalt mõnus. Pole liiga palju inimesi, pole liiga palju lobisevaid teismelisi, kõik ajavad rahulikult oma asja. No ja see, et riietusruum on veekeskusega ühine, seega on pesemisruumis saun, aurusaun ja väike bassein. Ülimõnus! 😀 Muidugi jah, saunad töötavad siis, kui veekeskus, nii et nädala sees alles… Ma ei teagi, kolmest või millal nad avavad? Aga noh, me nagunii saame nädala sees alles õhtuti käia ja nädalavahetusel avatakse veekeskus juba hommikul.

Viimased nädal aega valutab mu keha igasugu imelikest kohtadest. Olen juba harjunud, et mingi valu kuskil kogu aeg on. Õnneks mitte liiga hull ja mitte kogu aeg, pigem vaid siis, kui neid lihaseid pingutada või helladele kohtadele pihta minna 😀 Huviga ootan, kaua läheb, et keha uute trennidega harjuks ja enam nii valus poleks. Seda muidugi ei pruugi kuu ajaga juhtuda…

Ülejäänud laupäev möödus tavapärasel lainel – pärast jõusaali kiire poetiir, siis koju sööma ja pesu pesema, muidu niisama tšill.

Õeke käis abiks puslet panemas ja assistendid aitasid muidugi ka 😀

Scroll to Top