2024

Loomaarstimaraton

Kuni kass(id) käis(id) õues, käisin neid vaktsineerimas regulaarselt – Säde tuli meile novembris 2016, 2017 kevadel käisime temaga esimest korda, samamoodi 2018 kevadel, 2019 kevadel juba kolme kassiga, kellest kaks said siis nö ametlikult minu omaks tehtud – kiibitud ja lemmikloomaregistrisse kantud.

Siis aga kolisime ja tuli koroona, mil igal pool käimine oli raskendatud, nii jäi regulaarne loomaarsti visiit tol kevadel ära. Samuti jäid kassid tubaseks, raha kulus kogu aeg mujale ära ja nii jäigi vaktsineerimisse pikk paus.

Minu mäletamist mööda oli Terveksi loomakliinikus enne koroonat igal aastal aprillis sünnipäevanädal, kus kõik oli soodsam ja see kohe motiveeris regulaarselt käima. Mul on kalendris aprillis iga-aastane meelespea, et ma Terveksi lehel silma peal hoiaks, aga pärast koroonat mu arust mitu aastat seda soodustust ei tehtud. Mitte et see oleks mingi õigustus mitte vaktsineerimas käimisele, aga fakt on see, et soodusnädal tuli kasuks 😀

Kui me Siimu kastreerimas käisime ja tal igemepõletik avastati, siis mõtlesin küll, et appi, ei tohi nii pikka vahet enam sisse jätta, peab ikka regulaarselt vaktsineerimas ja kontrollis käima, muidu pärast mingi jama. Ja lubasin endale pühalikult, et kevadel kindlalt lähen kõigi kolme kassiga. Salamisi muidugi lootes, et ehk see sünnipäevanädal jälle tuleb.

Ja tuligi! Terveks sai 30! Rõõm! Ostsin alustuseks ussirohu, panin kolm aega kirja, eile käisime vanemate kassidega ja täna Siimuga.

Siimuga käisime tegelikult ühe korra juba aprilli alguses, sest see detsembris kastreerimisel tehtud antibiootikumisüst ei tundunud tema igemepõletikule kuigivõrd mõjunud olevat. Panime aja vaktsineerimiseks, aga nagu ma arvasin, vaatas arst suhu ja ütles, et sellise põletikuga vaktsineerida ei saa, tegi selle asemel hormoonsüsti ja ütles, et tulge kahe nädala pärast uuesti. Kahe nädala pärast sattus kenasti sünnipäevanädalasse. Süst tegi igemete olukorra nii palju paremaks, et saime vaktsineeritud, aga täitsa korras ei ole, seega ostsime geeli ja katsume nüüd igapäevaselt seda määrida, et hullemaks ei läheks (süsti mõju on lühiajaline). Pildike tänasest, Siim vaktsineerimise ootel 😀

Terveksil on vahva “kassiparkla”, kohe kutsub pildistama 😀 Aprilli alguses Siimu ja eile vanemaid kasse.

Igatahes, sünnipäevanädalal oli enamik kaupu ja teenuseid 30-33% soodsamad, mis mitme kassiga on päris arvestatav kokkuhoid. Vaktsiinid ja visiiditasu oli -33%, ussirohud, mis me ostsime (nii puugi-kirbu-ussivastane lahus turjale kui tavalised tabletid) -30%, igemegeel ja lemmikloomapass -5%.

Kuna ussirohtu soovitati anda nädal enne vaktsineerimist ja ma arvasin, et mul on ühele kassile kodus sahtlis olemas, ostsin vahetult enne sünnipäevanädalat kaks turjalahust 27€ eest. Kodus selgus, et olen kolmanda siiski vist aegumise tõttu ära visanud, seega kolmanda ostsime ikkagi esmaspäeval 10€ eest.

Ühe kassi vaktsineerimine soodustusega maksis 22€. Ülihea hind mu arust. Kolme kassi vaktsineerimine ja varuks ostetud viis tabletti ussirohtu maksis kokku ligi 82€.

Siimu vaktsineerimine, pass ja igemegeel – ligi 43€.

Lõppkokkuvõttes kulus vähem, kui arvasin – ikka tänu sellele soodusnädalale. Ja nüüd, kus on värskelt käidud, oskan tulevikus paremini eelarvestada kah.

Ussirohtu proovin anda järgmine kord vanematele kassidele tabletina, äkki läheb õnneks. See turjalahus on tunduvalt kallim. Aga kui nad toidu sees ei söö, siis mina neid kinni hoidma ja kurku toppima ei hakka, sel juhul kasutan ikkagi ka tulevikus lahust. Pean kalendrisse meelespead panema, et ussirohtu tulevikus regulaarselt antud saaks, sest noh, mis te arvate, et ma need vahepealsed aastad andsin või… 😛 Kui tihti teie oma kassidele ussirohtu annate? Kas tõesti 4x aastas, nagu soovitatakse?

Loomaarst ütles, et tubaseid kasse võib põhimõtteliselt ka kahe aasta tagant vaktsineerida. Vaatame seda asja. Mulle selles mõttes meeldiks küll igal aastal käia, et siis vaadatakse kassid üle ka, ise ju ei oska kõike näha. Näteks oli Mustul üks hammas ära murdunud ja juur igemes – selle peame narkoosi all laskma eemaldada, sest muidu see tekitab tal valu. Aga millal murdus? Kas see vaene kass on äkki aastaid valu kannatanud? Oeh. Paar nädalat peab pärast vaktsineerimist ootama, siis võib minna eemaldama. Siimuga peame kuu aja pärast kordusvaktsineerimisele minema, ilmselt siis katsume need kaks käiku ühildada.

Muus osas olid kõigil vanematel kassidel õnneks igemed ja hambad korras, hambakivi ei olnud – ehk on siin mingi roll sellel, et nad on suuremas osas toortoidul? Ega ma täpselt ei tea noist asjust, lihtsalt seda lugesin, et igeme- ja hambaprobleemid on kassidel kõige levinumad. No ja siis järgmisena vist neeruprobleemid. Mis, ma loodan samuti optimistlikult, meie omadel ehk ei teki.

Panen ajaloo tarbeks kasside kaalud ka kirja: Paksu 6,2kg, Säde 5,25kg, Mustu 4,05kg, Siimu 3,9kg, Teet 2,9kg (temaga pole veel loomaarstile asja olnud, seega kaalusin koos endaga kodusel kaalul :D).

Igatahes olen ääretult tänulik, et Terveksi loomakliinik on nii tore ja kodule lähedal ja et seal vahel need soodusnädalad on. Ja süda on rahul, et kõik kassid üle vaadatud. Terveksist oli just Pärnu Postimehes artikkel ka, väga põnev lugemine. Muuhulgas sain teada, et inimesed võtavad viimasel ajal rohkem kasse kui koeri, sest kassid söövad vähem ja nendega ei pea õues käima. Täiega nõus! Kass on laisa loomaomaniku unistuste loom 😀

40. sünnipäev, vol 2 – Haapsalu

Teate, selles mõttes ma olen ikka tõsine vanainimene, et kui mingil reisil saab käidud, kasvõi lühikeselgi, olen pärast omadega nii läbi, et ei jaksa tükk aega mitte midagi teha… Blogida näiteks 😛 Aga noh, kaks nädalat hiljem on parem kui kaks kuud või kaks aastat hiljem 😀

Ühesõnaga Haapsalu.

Kuna Nele viis meid septembris Ruhnu ja Kristel oktoobris Muhu-Saaremaa tripile, oleks loogiline olnud mul ka mõni saar valida. Ise autoga praamile sõitmine tundus mulle aga piisavalt hirmus (tuletagem meelde, et ma olen üpris kehv juht), seega otsustasin mandrile jääda 😛 Tegin lahti booking.com, filtreerisin välja majutused, mille hinne oli vähemalt 9, reastasin need alates odavamast ja lihtsalt vaatasin, mis sümpatiseerib ning kas sealkandis miskit põnevat teha oleks. Kuna mulle meeldivad hubased ja vanaaegse hõnguga kohad, siis Haapsalu pakkus neid õige mitmeid – ja noh, nii saigi.

Ilmaga läks meil üldiselt üsna hästi. No oleks paremini läinud, kui me oleks oma reisi laupäevale planeerinud (siis oli megalt soe ja päikeseline) – aga reedel oli ka õnneks viisakam, kui ilmateade lubas.

Ehkki ametlik check-in oli kell kolm, siis nagu ma lootsingi, pole hooajaväliselt probleemi võtmed varem kätte saada – nii et pärast kiiret tiiru Humanas ja Selveris parkisimegi oma auto Koidula pesa ette, panime asjad tuppa ära ja läksime linna avastama.

Mina isiklikult tegin pilte üsna vähe, õnneks Kristel pildistab palju ja Nele ka minust rohkem, nii et tänu neile mul on miskit blogis jagada ka 😀

Koidula pesast näete piisavalt pilte ülalolevalt lingilt, ma paar meeleolupildikest siia panen, oli väga mõnus ja asukoht ja super, kõik oli käe-jala juures.

Olin enne küsinud mitmelt tuttavalt Haapsalu söögikohtade soovitusi, aga kuna me tahtsime süüa päeval kell kaks, olid enamik neist veel kinni. Seega maandusime hoopis Herman bistroos, kus oli ka täitsa mõnus. Ja väga hea veis 😛

Kuidas ma 40 sain

Mul oli plaan kirjutada õigel päeval ka, aga plaanidega on teadagi kuidas – kui meie neid teeme, siis jumal naerab. Ehk siis reedel oli õige päev ja alles nädal hiljem jõuan kirjutamiseni 😛

TIKKER 40

Sünnipäeva tähistamine algas mõnes mõttes juba eelmisel õhtul, kui meil käis külas Kristhel – mul oli nimelt kinnisidee teha perepildid viie kassiga. Mulle üldiselt meeldib teha perepilte looduses kulgedes, aga noh, kassidega võimatu. Seega polnudki valikut – kutsusin fotograafi külla. Ütleme nii, et viie kassiga pildistamine oli… Protsess. Minu mõtetes oli see tunduvalt lihtsam kui tegelikkuses. Aga noh, eks pildid annavad aimu 😀 Paar teaserit saan siia panna, ülejäänud on parooli all.

Reede hommikul, kui mind üles lauldi, sain lisaks kingitusele ja lillele veel Plikalt kaardi. Ta lubas mul seda lugeda alles siis, kui on ise kooli läinud. Ma olen saanud lastelt oma elus palju vahvaid kaarte, mille sisu on tavaliselt lihtsalt “palju õnne” või “head emadepäeva”. See kaart… See oli hoopis midagi muud. See on raudselt möödunud 40 aasta parim sünnipäevakaart. Ja mul on ülihea meel, et Plika lubas mul seda ka teiega jagada, nii pilti kui teksti.

See pilt… Absoluutselt vaimustav. Oivaline! Mul on üsna kindel plaan teha sellest tätoveering. Näiteks parema sääre välisküljele, ma ju kannan palju seelikuid, siis oleks ka kenasti näha. Aga ma veel mõtlen natuke selle üle, asukoht pole lõplikult paigas.

Ja see tekst! Ma ei tea, kust Plika oma joonistamisande pärinud on – igatahes mitte minult. No kirjutamisoskuse vist küll minult. Ma olin nii üllatunud. Ja liigutatud. Ma ütlen, maailma parim kaart.

Õeke oli ka hommikul täpselt kell pool kaheksa, mu sündimise ajal, sõnumi saatnud – väga olulise informatsiooniga 😀

Kuna reedeti on meil kontor tavaliselt üsna tühi ja ma ise ka enamasti kodukontoris, otsustasin sünnipäeva täitsa vabaks võtta. Plaan oli hommikul vaikselt ja mõnusalt kulgeda, nautida pikka ja laiska hommikusööki, kirjutada üks mõnusalt mõtisklev blogipostitus, teha Plikaga võileivatorti ning õhtupoolikul alustada pidustustega. …

Scroll to Top