2024

Kassipildid otsa ei lõppe

Oo, see digifotode ajastu… Õnn ja õnnetus. Hea, et on lihtne teha “igaks juhuks” mitu võtet, sest äkki üks on udune vms, aga keegi peab ju hiljem kõik need pildid läbi vaatama ning ebasobivad kustutama… Mida rohkem pilte, seda rohkem kustutamist. Kui peaks olema nunnud pildid, siis on veel raskem, sest tahaks ju kõiki alles hoida, aga ausalt pole mõtet, niigi liiga palju… Kuna hoian blogi jaoks pisut vanematest piltidest alati valmis varu, siis viimase kahe nädala pildid olid siiani osaliselt sorteerimata. Iga kord kustutasin midagi, aga ikka tundus, et liiga palju alles… Ma ei tea, mitu ringi ma peale tegin, nüüd tänu õhtul oli lõpuks tunne, et ülejäänud võivad jääda. Aga ikkagi on 62 pilti veel jagamata. Jagub terveks nädalaks, kui ma iga päev blogima vaevun – nagu näha, siis enam ei vaevu…

Kuna öö vastu esmaspäeva jäi tänu huvitavale raamatule kuuetunniseks, olin eile õhtul nii väsinud, et arvutit lahti ei teinudki. Kaaslane on nädala lõpuni komandeeringus, lastel vaheaeg, Plika oli mitu päeva sõbrannaga maal, nii et eile õhtul olime Poisiga kahekesi – noh, pluss viis kassi, siin majas pole kunagi keegi üksi 😀 Jõudsin trennist kell kaheksa, sõime kahekesi pühapäevast üle jäänud burgereid (neid, mis me kodus ise teeme – materjali jäi pühapäevast üle), siis lugesin raamatut ja läksin üsna varakult voodisse.

Täna oli seevastu pärast 8h und energiat küll ja tuju hea. Tööl läks vahepeal tempo isegi mulle pisut liiga aeglaseks, nüüd õnneks jälle tõusnud, selline mõnusalt paras koormus, et päevad lähevad kiirelt, aga ennast pooleks tõmblema ei pea. Pärast tööd käisin Kanpolis ja ostsin igasugu kraami – arve oli 18€, täishinnaga oleks olnud 50€ (mitte et ma oleks enamikku neist asjadest täishinnaga ostnud, aga see ongi nii äge, et saab igasugu veidrat kraami proovida). Seejärel lihapood ja kasside nädala toiduvaru. Tulin koju, panin kassitoidu tükeldamise kõrvale mängima Clutterbugi podcasti. Kuna üks osa kestab tunni, jõudsin selle kuulamise kõrvale veel õhtusöögiks singi ja sibulaga tatraputru teha, ikka polnud läbi 😀 Plika tegi ka süüa – pad thaid. Kuna ma viimasel ajal enam väga selle fänn pole, siis ongi nii, et ma teen sageli samal õhtul tatraputru, mida jällegi lapsed ei armasta. Nüüd on mul tatra näol olemas veel kaks töölõunat, sest Kaaslast ju pole…

No ja üldse, sai siin ahju köetud (tavaliselt ma ju ise ei küta :D), oste kirja pandud, puslesid sorteeritud ja veel nii mõnedki vahetust ootavate kuhja tõstetud, lastega jutustatud, Clutterbugi uusimat videot vaadanud… Kõike jõudis. Nüüd alles tunnen, et väsinud ja uni hakkab peale tulema… Aga magama minna ei saa, kass on süles 😀

Killukesi möödunud päevadest

Meil on aeg-ajalt võimalus tööl verd anda, eelmisel aastal mind saadeti mitu korda tagasi, sest hemoglobiin, mis on mul reeglina üsna hea, oli järsku 114 kandis. Oktoobris üle pika aja õnnestus anda, hemoglobiin oli üsna piiripealne, vist oligi nõutud 125 – ja siis tuli välja, et mul väike juubel ka, 10 vereloovutust.

No nüüd siis neljapäeval oli jälle doonoripäev – läksin kõhklevalt kohale, et kas seekord õnnestub… Hemoglobiin 151 😀 Imestasin, et ei mina aru saa, miks see nii kõigub, toitumist ma muutnud pole, rauda lisaks võtnud pole… No hiljem selgus, et ikka olin võtnud… Kaaslane nimelt paneb mulle hommikusi toidulisandeid valmis, seal on D-vitamiin ja mingid asjad veel, ega ma ei küsi, vaid taltsalt söön 😀 Tuli välja, et rauda ma vist olin talt ise palunud ja noh, nagu näha, oli sellest ka tolku. Samas minevikus ma ei võtnud rauda lisaks ja hemoglobiin oli sellegpoolest täitsa ok, nii et mine võta siis kinni… No vahet pole. Peaasi, et sain anda. Ma tõesti tahan seda teha ja olen iga kord piiritult tänulik, mõeldes sellele, kui palju verd (ja lõpetuseks luuüdi, irw) Kaaslane oma poole aasta jooksul haiglas sai…

Reedel olin kodukontoris. Kasutasin ära lühendatud tööpäeva ja alustasin uue puslega. Sorteerimine võttis oma aja, kell 16.20 olid ainult ääred koos:

Ma ilmselt tegin reede õhtul vahepeal natuke muid asju ka, aga enamiku õhtust veetsin ikkagi pusle seltsis, lõpetasin veerand üks öösel, nii palju sai tehtud:

Laupäeval mul väga palju aega puslet panna polnud, aga 1h40min ja nii palju sai kokku:

Täna tuli õeke külla ja lõpetasime ära:

Ülimõnus ja värviline, seda ei raatsi kohe ringlusse saatagi, jätan hetkel endale.

Pusledega seoses veel üks vahva seik. Rahvusvahelises puslegrupis jäi silma allolev postitus – tuli välja, et sügaval nõukaajal, kui meie siin Eestis võisime pusledest vaid und näha (või ma eksin? olid pusled olemas? minu esimesed mälestused on ikkagi EV ajast, 1990-ndatest), tehti kuskil maailmas Eesti kunstniku maalist pusle… Postituse autor on pärit Filipiinidelt ja ütles, et isa ostis selle pusle Hong-Kongist, Taiwanist või ehk Jaapanist. Ulme!

Pesupäevast ka üks pildike, harilik kuivatikass 😀 Hea soe koht ju…

Alustasin eksperimenti puidugraanulitele üle minemiseks. Alustuseks küürisin puhtaks meie vanema liivakasti, kasutades foorumist loetud nippi see enne äädikaga likku panna. Miski pool tunnikest ehk oli väljas terrassil, siis tõin vannituppa, tõmbasin kummikindad kätte ja nühkisin metallnuustikuga… No selle pehmega, spiri-sponge või kuidas seda nimetatakse. Igatahes üsna kenasti tuli kõik see jama lahti. Pisut muidugi nühkima pidi, aga ei anna võrreldagi sellega, kui ma ükskord varem üritasin mingi puhastuspastaga – aega läks kordades kauem ja lõpptulemus polnud nii hea. Eks ma katsun seda puhtust nüüd hoida 😛 Kast oli enne kaetud ühtlase kollakaspruuni kihiga, mida natuke käpajälgedest veel näha. Ma nii anaalset puhtust taga ei ajanud, et oleks nendest lohkudest viitsinud ka kõik 100% puhtaks nühkida.

Aga vaatab siis, kuidas kassid omaks võtavad. Seni pole keegi vist nurka pissinud (sülitab kolm korda üle vasaku õla).

Muide, saepuru põleb täitsa kenasti, ei haise ega midagi. Nii et see mure siis ka lahendatud. Suvel, kui pole kütteperiood, paneme ilmselt komposti.

Üleüldse see puiduvärk ei haise pissi järele – vastupidiselt kristallidele, mis sel ajal, kui ma kastis liiva vahetan, ikka üsna vängelt haisevad. Saepurul on aga lihtsalt… Meeldiv puidu lõhn 😀 Seega olen mitmekordselt motiveeritud 100% sellele üle minema. Pöidlad pihku, et kõik kassid selle ideega nõus oleks 😀

Harjumus pole nii tugev, kui võiks

Ühesõnaga. Kas mitte targad ei räägi, et harjumus tekib… Kolme nädalaga? Ja juurdub sügavamalt… Mingi pikema ajaga?

Ma olen igapäevaselt bloginud, maitea, oktoobrist saati? Või novembrist? Ma ei mäleta, millal see challenge tuli 😀

Aga niipea, kui ma ühe õhtu vahele jätan, on järgmised õhtud palju kergemad ununema. Kõigepealt jäi vahele üks päev, siis juba mitu… Ja nii see lähebki. Ma olen kohusetundlikult iga päev üritanud vähemalt kassipilte üles panna, aga kui mõni õhtu tuleb uni nii kiiresti, et isegi seda ei jõua, siis on blogi sama hästi kui ununenud. Prioriteedid ilmselgelt… On mujal 😛

Täna on vabariigi aastapäev ja õekese sünnipäev. Käisime tal külas, sõime kiluvõikusid, tegime sauna ja mängisime kaarte. Ja jõime mõned… Khm, koguseid siin ei maini… Gintonicud 😀

Seega on kell nüüd palju ja ma panen teile siia mõned kassipildid, sest rohkemaks ma võimeline pole 😀

Ma aeg-ajalt tunnen süümekaid, et kogu aeg on süles ja piltidel “uued” kassid. Ja siis ma tuletan meelde, et põhjus, miks me soovisime veel rohkem kasse, oli täpselt see, et enne käis meil vahel süles Säde ja teised peaaegu üldse mitte, sest nad ei ole (läbinisti) sülekassid… No Paksu on Plika sülekass 😀 Ühesõnaga sellepärast oligi kasse juurde vaja, et neid jaguks igale korrusele ja igasse sülle 😀 Ja piltidele jäävad ikkagi need, kes on lähemal… Aga kõik kassid on sellegipoolest väga armastatud 🙂

Kui vähem trenni teha, jõuab rohkem lugeda

Trenniga on veits ikaldus. Kuna Kaaslane oli eelmisel nädalal haige, siis jäi jõusaal ära – no ja täna samal põhjusel ka. Nädalavahetusel ei teagi, kas läheme (krt, ise küll peaks, liiga pikk vahe on jäänud) – ja järgmisel nädalal läheb Kaaslane peaaegu terveks nädalaks komandeeringusse, nii et kolmapäeval pean jälle kas üksi minema või… Üldse mitte minema.

Eilne postitantsu trenn oli ka üks suur ikaldus, kirjutan ehk mõni teine päev pikemalt, praegu alles seedin kogu seda asja.

AGA! Tänu sellele, et täna jõusaali ei läinud, oli mul täiesti vaba õhtu! Nii et ma jõudsin enne viit töölt koju, potsatasin diivanile ja kukkusin lugema. Kõigepealt ma olin juba tööl lõunapausi ajal lõpetanud ära lugeris poolelioleva raamatu… Siis lugesin õhtul ühe… Ja veel ühe 😀 Tänase päeva skoor on niisiis kolm raamatut, ehkki jah, esimene neist oli suuremas osas juba varasemalt loetud. Ja viimased kaks mõlemad eestikeelsed ning alla 200lk. Nii et kiire mõnus lugemine. Saab jälle miskit raamatukokku tagasi viia – sain just meili, et Marie Pärkma korrastamise raamatu järjekord jõudis minuni, nii et nagunii on sinna asja.

Seda raamatut, vist äkki mainisin mingis varasemas postituses, alustasin 5. jaanuaril ja sain laupäeval lõpuks läbi:

Pühapäeval lugesin läbi selle:

Seda alustasin eelmisel neljapäeval ja lõpetasin täna lõunal:

Ja viimased kaks lugesin täna õhtul 😛

Jälle kadus aeg kuskile ära!

Täna õhtul ahastasin väga originaalselt, et KUHU see aeg ometi kadus… Ise küsin, ise vastan: kõigepealt me käisime peale tööd poodides ja jõudsime koju alles kell kuus. Siis oli vaja süüa teha. Kui söök pliidil podises, tegin arvuti lahti, et ostud kirja panna, aga kaldusin pisut teemast kõrvale ja panin järgmised kaks tundi lugemise väljakutse Exceli faili sobivaid raamatuid teemade alla kirja… Liis on kõiges süüdi 😀 Igal juhul ca 55 raamatut seal vist kokku tuleb ja neist vaid 24 raamatut on veel vaja leida. Üle poole olemas! Olen sel aastal lugenud siiani üheksa raamatut ja kõik suutnud väljakutsete alla sobitada 😛

Kui Plika üheksast trennist jõudis, sõime õhtust (tavaliselt teeme seda enne trenni, aga täna ma ei jõudnud sööki nii kiiresti valmis), siis oli vaja ikkagi need ostud ka kirja panna, seejärel viimaste päevade fotod ära sorteerida ja töödelda… No ja nii juhtuski, et mu mõnusast pikast õhtust Clutterbugi videote seltsis ja varajasest voodisse minekust sai kella üheteistkümnene blogipostitus… 😛 Mitte et ma kurdaks, lihtsalt eile õhtul sattus olema vähe und ja huvitav raamat, aga vanus on juba selline, et 5,5h une peal päeval kuigi asjalik ei ole… Õnneks mul tööl täna miskit suuremat ajumahtu nõudvat teha ei tulnud, elasin päeva üle.

Eelmisel nädalal olin ju kolmapäevast alates kodukontoris, täna siis leidsin laua pealt pinginaabri kingitud šokolaadi, nii nunnu… Ja no selle kruusi kinkis Kaaslane mulle mingi aeg ka vist sõbrapäevaks, ikka kohane tööl tee joomiseks, IRW. See on see tume kruus, mille pilt ainult siis näha, kui kuum jook sees.

Ma tegelikult eeldasin, et käime pärast tööd poest läbi ja läheme koju – nagu tavaliselt esmaspäeviti… Aga Kaaslane tahtis minna Kaubamajakasse võtmeid tegema ja teksasid otsima… No ja siis mul tuli meelde, et Plikal on vaja uut pesukorvi, praegune on katki. Tal olid väga konkreetsed mõõdud, tahtis, et mahuks otsapidi öökapi alla – läksin Jyski piiluma ja ennäe, vahel jookseb ka pimedale kanale tera suhu (haha, näete, kui väsinud ma olen, panin kaks ütlust toredasti kokku, las jääda :D) – leidsin sobivas mõõdus korvi, mis Plikale meeldis JA oli täna VIIMAST päeva poole hinnaga 😀 Nii et maksis 20€ asemel 9.50€. Me like!

No ja siis ma nägin Pepcos uitades rätikuid ja leidsin sobivas toonis nii Poisile kui Kaaslasele… No peaaegu. Kaaslase värvi polnud saunalina mõõtu, pean kesklinnas vaatama, ÄKKI seal on. Aga no vähemalt Poisil olemas. Kui ma oma ilusa sügavroosa ka kuskilt leiaks… Ja saaks need ärritavad kokku tõmbunud kandiga rätikud näiteks loomade varjupaika viia.

Kaaslane ostis endale T-särgi, mille peale ma mõnuga irvitasin ja teatasin, et kui see on nüüd mingi vihje 29. veebruari suhtes, siis unustagu ära, SELLE ettepaneku peab ta siiski ise tegema. Tähendab siis, mina olen seda meelt, et naised võivad meestele absoluutselt iga päev abieluettepanekuid teha, aga lihtsalt üks film tuli meelde (“Leap Year” vist oli äkki nimi?), kus peategelane tahtis 29. veebruari ära kasutada, et oma kaaslasele ettepanek teha… Tõenäoliselt oli kaaslane mölakas ja ta leidis filmi lõpuks uue mehe 😀

Kodus tegin õhtusöögiks pilaffi ja mõtlesin, et huvitav, äkki keegi teist veel ei tea, kui imeline tööriist on sibulalõikur:

Just selline mahukas, mitte mingi väike madal mõttetu nikats. Meie oma muidugi enam osta ei saa, sest Topshop läks pankrotti – meil on see mingi kolmas äkki, me retsisime eelmiseid, nii et plastikjullad kaane sees läksid mingi hetk katki, nüüd enam päris täis ei topi, et peaks kõigest jõust tõmbama ja loodame, et peab kauem vastu… Sest uut ju enam ei saa 🙁 Tupperwarel peaks ka sellised olema, ma ei tea küll, kas piisavalt suurt (ja hinnalt on need ilmselt mitte kõige odavamad) – Koduekstra on mingitel hetkedel müünud, aga ma ei tea, et see ühegi poe püsisortimendis oleks, otsi tikutulega taga… Topshopis ainsana oli. Seal oli suurel täishind 20€, kampaaniate ajal sai 10€. No igatahes imeline masin, kui see meil vahepeal katki läks, siis me lihtsalt nii kaua ei teinud sibulaga toite, kuni uue saime. Sest keegi ei taha sibulat niisama hakkida 😀 Aga sibul toidu sees on väga maitsev. Ja tõesti pole muud, kui lõikad sibulad suuremateks tükkideks ja paned masinasse, tõmbad mõned korrad nöörist ja sul on ideaalne peeneks hakitud sibul.

Kui ma juba pildistamas olin, siis tegin veel paar pilti söögitegemisest. Ma teen pilaffi selle retsepti järgi (lammas ei meeldi ja mõned teevad üldse kanaga, aga ma seaga harjunud), ainult et kõik kogused varieeruvad vastavalt olukorrale ja eelistustele 😀

Ostan pilafi jaoks mis iganes tükeldatud sealiha, mis ette jääb (enamasti strooganov, ca 400g pakk), riisi panin täna 450g (sest õeke andis mulle oma riisi, mida ta ei tahtnud ja jagasin selle võrdselt ära just mitme korra pilaffi tegemiseks), sibul oli täna üks ja hirmsuur, porgand ka korralik (kuna mulle keeduporgand ja suured porganditükid ei maitse, siis riivin), küüslauku pannakse meie peres iga toidu sisse 2-4x rohkem, kui retseptis kirjas, pilaff meeldib lastele ülitomatiselt, nii et tomatipastat panin terve kilo, vett seetõttu lisama ei pidanudki (viimase pildi tegin kohe pärast tomatipasta sisse kallamist). Hea lihtne toit – sel ajal, kui liha haudub, jõuab kenasti sibula-küüslaugu-porgandi koorida ja peenestada, sel ajal, kui ülejäänud kraami lisan ja iga sammu vahel paar minutit hauduma peab, jõuab täpselt kõik kasutatud riistad puhtaks loputada… No ja siis pole muud, kui lihtsalt vahepeal segada.

Selline üliglamuurne kokanduspostitus teile siia kaunisse esmaspäevaõhtusse 😀

Scroll to Top