Author name: Tikker

Lootusetu ööloom

/ igapäevaelu / 2 Comments

Kui pärast laste sündi oli pikalt periood, kus ma ei osanudki hommikul kaua magada, siis see aeg on ammu möödas. Kella kaheni magada küll enam ei oska, aga üheteistkümneni – vabalt.

Ja NII kerge on puhkuse ajal öisesse graafikusse sattuda. Algab asi süütult, magama 1-2, üles 10-11… Siis nihkub magama mineku aeg juba 3-4 peale. Üles tõusen enamasti ikka 11, see on minu jaoks viimane piir, edasi hakkab juba väga piinlik 🙂

Seekord sai kõik alguse tööst. Puhkus võib ju olla, aga kaup vajab ikka igal nädalal tellimist. Oli isegi kenasti meeles, et tuleb liikumised ja tellimused ära teha, hakkasin rõõmsalt esmaspäeva õhtul otsast pihta… No aga jõulujärgne aeg ju… Tulid õige pikad. Lõpetasingi öösel kell neli.

Järgmised kaks ööd olen kolmeni üleval olnud, sest päevad ning õhtud on möödunud seltskondlikul lainel, hilisõhtul ja öösel on hea rahulik lõpuks oma asjadega tegeleda. Aga puhkus on ju peaaegu läbi, esmaspäeval tuleb tavapäraselt kell seitse tõusta…

Kõik ajaplaneerimise õpetused räägivad, kuidas kõige maagilise võti on varajane ärkamine. No aga mis ma teha saan, kui mulle meeldib hommikuti magada ja öösel üleval olla? 😛 Samas on tõsi see, et sõltuvalt päeva raskusastmest olen õhtuks ikkagi üsna omadega läbi ja mitte just kirkaim kriit karbis. Nii et olenevalt sellest, kui asjalikke asju teha tuleks, ega öösiti alati ei jõua… Mõnikord jälle jõuab väga hästi 🙂

Ma siin teen oma harjutusi ja mõtlen oma mõtteid ja selleks on hädasti vaja rahulikku omaette olemise aega, kus keegi ei sega. Hommikuti perekond üldiselt segab. Pole senini õnnestunud ärgata nii vara, et nad veel magaks, siis on endal ka jube uni. Tööpäeva hommikutel saadan nad lasteaeda-kooli-tööle ja teen siis oma asjad ära, nädalavahetustel ja puhkuse ajal aga magame kõik kaua ja siis on juba elamine lärmi täis, rahulikust oma asjadele keskendumisest ei tule suurt miskit välja. Nii ma siis lükkangi tihti olukorra sunnil kõik need asjad õhtusse või öösse… Ehkki üht harjutust tuleks teha just hommikuti. No mis sa hädaga teed, eks.

Mõtlen siin jälle, kuidas esmaspäevaks võimalikult valutult tavapärasesse rütmi saada. Üldiselt see läheb nii vaid olude sunnil – kui on VAJA, siis ärkan kella peale, isegi kui olen väga vähe maganud. Elan päeva üle, siis tuleb juba õhtul uni varem. Ilmselt on seegi kord nii.

Või peaks võtma üheks uue aasta lubaduseks iga päev ühel ajal magama minemise ja tõusmise? Normaalsel ajal? 23 tehnika kinni ja raamatuga voodisse, 7 hommikul üles, nii iga päev? Teate, mitu korda ma seda katsetanud olen… Ja feilinud 😀 Sest hilisõhtud on kõige magusam oma aeg…

Ma ausalt ei tea, kas ma üldse PEAKS üritama seda hommikuinimeseks hakkamist. Tundub siiski, et laste pärast peab. Ebaõiglane ju, kui nemad peavad vara tõusma ja mina mitte 😀

Abikaasal veab. Temal tuleb alati uni nii kiiresti, igal ajal 😀 Ega ma ju üleval ei passiks, tikud laugude vahel – kui uni tuleks, magaks hea meelega. Asi selles ongi, et minul pole hilisõhtul mitte magamise soov, vaid oma asjadega tegelemise soov. Väsimus võib olla, und aga mitte… Tean, tean, kõik on harjutatav… Teoreetiliselt vähemalt.

Tahaks kohe teada, mitu korda ma samal teemal blogis räntinud olen – usun, et päris palju 😀 Kuna mul selle teema jaoks aga eraldi kategooriat ja sõnad on ka nii üldised, et otsing ei aitaks, siis… Ei oska öelda. Vast parem ongi 😀

Head asjad #60 – Krissu

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 2 Comments

Krissu on samuti kursaõde. Üks noist vähestest, kellega endiselt suhtlen 🙂

Pärast Tartut elasime mingi lühikese hetke samal ajal Tallinnas, siis aga kolisin Londonisse ja edaspidi oleme resideerunud eri linnades/riikides. Me ei kohtu tihti, aga siiski teatava regulaarsusega – korra aastas tuleb ikka ära. Kiire otsing blogis näitas, et vähemalt nime olen maininud kõigil aastatel peale 2011 – paljudel teistel aastatel selle eest enam kui ühe korra.

Vahepealsel ajal me chatime. Tema on üks neist vähestest, kellega ma reaalselt Skypes räägin. Tähendab, siiski kirjutan. Teine on Maris. Ülejäänutega on vestlus FB-sse üle kolinud, ehkki sealsed jutuaknad on nii tüütult pisikesed, Skype on selles mõttes tunduvalt mugavam.

Krissu elu on olnud äärmiselt mõnus kõrvalt jälgida – mulle tundub, et tal lihtsalt asjad sujuvad. No niiviisi poolkogemata tegi karjääri, nüüd võttis ette, kolib mööda välismaid ja õpib keeli. Hea eeskuju igas mõttes. Ja seda väljamaa värki on ekstra põnev jälgida. Teate ju küll, kuidas mul on nõrkus eestlaste elude vastu välismaal. Võhivõõrastest loen ka rõõmuga, sõbra tegemistest lugeda on seda huvitavam.

Ja ta on äärmiselt põnev inimene, alati saab igasugustest asjadest jutustada. Maast, ilmast, inimestest, suhetest… Kõigest!

Üks mu kõigi aegade lemmikumaid jõulukaarte tuli just meelde, mis ma temalt ükskord sain. Annab veidike aimu nii tema loomingulisest poolest kui huumorisoonest 🙂

Veidike kerglasema poole pealt ka – ei saa kuidagi mainimata jätta meie ühist armastust värviliste riiete ja sukkade ja kõrvarõngaste vastu. Tal on äärmiselt omapärane stiil. Mulle väga meeldib.

Ühesõnaga – Krissu on äge. Ja ma olen väga-väga tänulik, et me ikka veel suhtleme. Loodetavasti ka järgmised kümned aastad 🙂

Head asjad #59 – vee- ja saunakeskused

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm, seltsielu / 4 Comments

Ma ei saaks öelda, et ma olen meeletu ujumise või saunade fänn, aga mulle on saanud väikestviisi hobiks Pärnu erinevate vee- ja saunakeskuste külastamine ning võrdlemine. Vahel on nii mõnus basseinis sulistada, mullivannis vedeleda ja saunast sauna kulgeda.

Nende keskustega on muidugi see häda, et kuna harrastan seda konkreetset hobi piisavalt pikkade vahedega, jõuavad eelmised kogemused juba meelest ära minna…

Nii et näiteks aasta tagasi käisime nii Tervise Paradiisis kui ka Tervise vabaajakeskuse sauna- ja veekeskuses, aga viimasest ei mäleta ma praeguseks õieti miskit. Ainult seda mäletan, et külm oli mõlemas…

Tervise Paradiis, jah, sellest mäletan piisavalt 🙂 Isegi mullivannis hakkas jahe 🙂 Nii et sinna ma rohkem ei kipu. Samas kripeldab endiselt, et seda saunakeskuse osa seal pole ju proovida saanud. Ehkki mulle üldse ei meeldi mõte, et pean ostma veekeskuse pileti ja veel peale maksma, et saunadesse pääseda, siis just seda tuleb ilmselt teha. Laste jaoks on Tervise Paradiis nagunii endiselt suurim lemmik (torud!) ja nemad oleks rõngas, kui me sinna uuesti läheks. Seega üks €40 kinkekaart palun, mille eest saab 3h perepileti nii saunadesse kui veekeskusesse. Mul sünnipäev on varsti ju 😀

Tervise vabaajakeskuses tahaks veel korra käia, et mälu värskendada. Oli okei mu mäletamist mööda, aga jah, jahedavõitu.

Estonia Termides käisime mälu värskendamas 1. septembril. Saunade valik on seal muidugi eeskujulik, aga KURADI KURADI KÜLM ON! Need saunad on seal kuidagi nii laiali. Normaalne ju, et kui saunas on palav, siis sealt väljas olles on mõnus ennast jahutada, aga see temperatuur oli ikkagi minu jaoks liiga madal. Ebameeldiv on iga hetk saunast väljas olles lõdiseda…

Estonia uues spa- ja saunakeskuses käisime viimasel pulma-aastapäeval. Kuna mul oli blogimisega tol hetkel madalseis, siis sellest midagi kirjutanud polegi. Tol hetkel sai sellest minu kindel lemmik Pärnus, sest see oli esimene saunakeskus, kus mul oli reaalselt soe ka siis, kui ma saunas ei olnud 😀

Sealne bassein oli väga vinge, õdus ja mitmekesine ja soe ja ilus ja… No tõesti, väga meeldis. Õues olid ka mullivannid, kus oli mõnus vedeleda, isegi jahedama ilmaga. Saunad olid… Nii ja naa. Saunadel olid aknad (ei mäleta, kas kõigil, aga enamikel), see oli veits veider, eriti siis, kui väljas oli valge – enamikest neist akendest mu mäletamist mööda erilist vaadet polnud. Samas pimedas oli aknast tulesid vaadata päris mõnus. Ja suitsusaun haises üsna räigelt 😀 Saunade koha pealt on siiski pigem hägune mälestus, mis vajaks värskendust. Bassein ja mullivannid õues on eredamalt meeles. Ja üks suur lemmik oli mul seal veel see 40-kraadine bassein, mis enamikes veekeskustes on Jaapani vanni nime all – seal kutsuti seda väga nunnult rabajärveks.

Lastega aga, tundus mulle tookord, poleks seal väga midagi teha, sest põhibassein oli üsna sügav, meie omadele üle pea. Küllap seal oli lastele mingi eraldi bassein ka, alati ju on… Aga kuidagi tundus, et lapsi sinna pigem kaasa ei võtaks. Ise läheks küll uuesti. See on ühtlasi ainus koht, kus rätik on hinna sees. Hind, olgem ausad, on ka piisavalt krõbe 😀

Seekord jõudsime lõpuks ära käia Viiking Spa vee- ja saunakeskuses. Seda soovitas meile kunagi ema ja tahtsime sinna õekese perega minna juba nende eelmise Eesti külastuse ajal, siis aga ei mänginud miski välja ja nad käisid ainult oma perega. Meeldis piisavalt, et teist korda tagasi minna.

Rahvast oli väga palju võrreldes nende eelmise külastusega, tõdesid nad. Valisime küll tööpäeva, aga aasta lõpus on ju paljudel puhkus. Samas peab tõdema, et väga hullu ülerahvastatause tunnet ei tekkinud – ehk vaid suures basseinis, mis oli üldiselt päris äge. Aga ma olin suurema osa ajast mullivannis ja saunades, basseinis kohe üsna vähe. Ja saunad olid seal ägedad! Esiteks olid enamik neist ruumikad, teiseks oli seal mõnus hämar valgus jääpurikakujulistest lampidest. Üleval iglusaunas käisin korra ära, aga lemmikud olid siiski soola- ja aroomisaun ning sanaarium. Kadakasaun lõhnas hästi 🙂 Soome saun oli… Noh, harilik 🙂 Mullivannid olid mõõõnusalt soojad. Õhk oli mõnusalt soe. Keskus ise oli õdus ja mõnusalt kompaktne ja sopiline. Ei pidanud pikki maid käima, iga nurga taga oli midagi. Aga Jaapani vann tundus küll palavam kui 40 kraadi – tavaliselt ma naudin selles kuumas vees vedelemist, seekord oli liiga kuum. Väiksevõitu oli kah. Abikaasale meeldis külma vee lähker, kasutas seda pärast saunatamisi ohtralt.

Igatahes – läheks hea meelega tagasi! Meeldis vist isegi sutsu Estonia uuest spast rohkem. Ehkki sinna läheks ka veel, hea meelega 🙂

Ja nüüd ma ei teagi, kas mul on avastamata veel vaid Paradiisi saunad, mille peab ükskord koos veekeskuse külastusega ette võtma… Või on Pärnus veel mõni taoline koht? Eks pikemas perspektiivis võib neid üle Eesti läbi käima hakata.

Igal juhul olen väga-väga tänulik, et elan just Pärnus, sest siin on veemõnude nautimiseks üsna eeskujulik arv erinevaid asutusi 🙂

Peaaegu nagu jõuluime

/ kodumajandus, kööginurk, rõõm / 1 Comment

Esimene blender meie majapidamises oli kingitus Murakalt – elasime siis Londonis ja aasta oli tõenäoliselt 2008. Toona kasutasime seda eelkõige jäätisekokteili tegemiseks 😛

Kui see katki läks, pidasime paar kuud ilma vastu, seejärel ostsime uue. Olin seda postitust lugedes täitsa üllatunud, siiralt arvasin, et ega üle paarikümne euro ikka ei maksnud, aga ei – 30% soodukaga €40. Uhh!

See blender teenis meid ustavalt viis aastat ja kasutasime teda rohkelt. Meie köök on pisike ja tööpinda vähe, aga blenderil on alati olnud oma koht. Jäätisekokteili teeme nüüdseks küll haruharva – selle asemel on aukohal smuutid, vahel ka püreesupid. On perioode, mil kasutame blenderit igapäevaselt, vahel aga vaid paar korda kuus. Igal juhul – üsna tihti.

Viimasel ajal on taas olnud aktiivne smuutiperiood, kuni meie armas blender paar nädalat tagasi lihtsalt otsad andis. Kulumise jäljed olid selgesti näha – mõtlesin, kas oleks äkki võimalik kuskilt varuosa leida ja korda teha. Netist ei leidnud mudeli nime järgi midagi, eks vana toode ju ka. Kodumasinate paranduste läbi helistamiseni ausalt öeldes ei jõudnudki – arvasin, et nii vanale asjale nagunii ei saa. Leppisin mõttega, et saadame blenderi koos ülejäänud kraamiga prügimäele ja ostame miski hetk uue.

Prügimäele polnud me veel jõudnud, uut blenderit ostma (eelkõige rahalistel põhjustel) samuti mitte.

Ja eile kirjutas Kristhel FB-s, et tal on üks blender ülearu. Ja ma kirjutasin talle, et meie oma ütles üles ja me oleme ilma täitsa õnnetud. Ja täna kirjutas Kristhel ja küsis, kas ma olen kodus, ta tuleb kohe blenderiga 😀

Ja tuligi. Peaaegu identsega. Samasugune Bosch, aga sedakorda punane ja KLAASIST kannuga, mis on ainult imevähe meie omast väiksem (2l vs 1,75l). Kannude kaaned ja põhjad olid pealtnäha identsed, aga tegelikult siiski veidi erinevad, st ma ei saa panna ühe kannu kaant ja põhja teisele kannule (ilmselt kannu materjali erinevuse tõttu). AGA! Minu kann sobis Krishteli blenderile peale küll, hakkas kenasti tööle!

Kannude põhjad – minu oma vasakul, uus paremal. Ma ei tea, kui hästi siit aru saada on, aga ülevalt on plastiku osa minu omal täitsa madalaks kulunud. Samas on need sooned piisavalt sügavad ja altpoolt korras, nii et veel kasutatav.

Aga vot see osa, kuhu kann peale käib, need “hambad” kulusid meie blenderil nii ära, et ei saanud enam kasutada. Uuel on nagu uus 🙂

Seega on meil nüüd klaaskannuga blender ja KUI meil peaks õnnestuma see kann ära lõhkuda, siis on varukann kohe võtta. Ja noh, vana blenderi jätsin ka igaks juhuks alles, sest seest kõik töötab, äkki hiljem vaja midagi varuosadeks, kes seda teab.

Nii et blender on jälle omal kohal. Peaaegu sama, aga veidi uhkema välimusega ja väikese vimpkaga – off nupp ja esimene kiirus on “ära vahetatud” – 1 peal on kinni, off olekus töötab 😀

Elu on ilus. Saab jälle smuutisid teha.

Olin nii kurb, et pean peaaegu töökorras blenderi kulunud hammaste pärast prügimäele viima ja et varuosi pole saada. Või äkki oleks olnud, kui oleksin parandustesse helistamiseni jõudnud? Praegu aga tundub küll, et täpselt nii kõik pidigi minema. Et ma ei helistanud, ei jõudnud prügimäele, ei jõudnud uut osta. Selleks, et me jõuaks ära oodata, kuni Kristheli vana blender vajas uut armastavat kodu. Nii et midagi ei pidanud ära viskama, midagi ei pidanud ostma ja mõned “varuosad” on nüüd kah ootel.

Ma olen NII NII NII tänulik selle imelise kokkusattumuse eest. Ja Kristhelile selle imelise jõulukingituse eest 🙂

Pool läbi!

/ igapäevaelu, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Pool puhkusest on läbi, appi! Kuidagi väga kiirelt on aeg läinud. Igal pool käimised ja seltskondlik olemine on mõnus, aga kodus molutamise aega tahaks veeeeeeel…

Nädalavahetuse olime kodus.

Esmaspäeval käisime ema juures.

Eile käisime Viking Spa vee- ja saunakeskuses, hiljem Steffanis, õhtul mängisime õekese perega kaarte.

Täna on nad ka siin, õhtul läheme Entel-Tenteli kontserdile.

Ülejäänud puhkuseks veel plaane pole, aga olen kindel, et tekivad. Peaasi, et seda molutamise aega ikka ka jääks 😛

Vähemalt ei ole pidanud mööda Eestit ringi tiirutama, kõik perekond on kenasti ja mugavalt ühes linnas koos.

Scroll to Top