Author name: Tikker

Head asjad #40 – waldorfkooli advendilaat

Mulle meeldivad laadad 🙂 Okei, seda tingimusel, et müüdav kraam on mõnus, mitte kräpp 🙂 Aga mõnusaid laatu on küllaga.

Selle aastal sain uue kogemuse – ise veidikene laadategemistes osaline olla. Waldorfkooli advendilaadal on lapsevanemad paljuski abiks – kes teeb ühte, kes teist. Kuna suurem asi käsitööline ma pole, panin ennast esialgu kirja koristustoimkonda.

Noh, lõppeks oli nii, et leidsin mõned sobivad vidinad õnneloosi jaoks, laada eelõhtul aitasin veidi valmis sättida, laadal olin oma poe kraamiga müümas, hiljem aitasime koristada… Kohvikule küpsetasin kah, no seda tegid ilmselt kõik.

Ja väga vahva oli. Abikaasa ja lapsed said laadamelust osa võtta, sõid ja osalesid õnneloosis. Õhtul pärast kontserti oli mul ka lõpuks võimalus ringi uidata ja üht-teist osta. No ütleme nii, et ostsin rohkem, kui plaanis oli 😛

Plika tahtis endale kangesti kriidikomplekti ja lõpuks selle meilt ka välja lunis. Õnneloosiga võitis ta vilditud südame, mida saab kasutada nii külmkapimagneti kui kuuseehtena, Poiss võitis puidust kuuseehte ja jõulukaardi, Abikaasa sai valida paari kinkekaardi vahel ning valis Janne tantsustuudio oma 🙂

Mina ostsin kõigepealt oma lauanaabritelt teise klassi õpilastelt mõned mesilasvahast küünlad, siis avastasin, et vastaslaua müüjal on rippuvad helkurid, milletaolist olen ammu oma koti külge otsinud… Siis uitasin ringi saalis, kus kõik lastevanemate poolt laada jaoks tehtud tooted olid selleks ajaks poole hinnaga, sain endale ilusad villased sokid ja mõned ägedad puidust külmkapimagnetid, millest pildil on vaid üks, sest ülejäänutest läheb suure tõenäosusega osa jõulupakkidesse… Ja mõni aeg hiljem, kui juba koristushoos olime, avastasin käsitööõpetaja kootud super ägedad triibulised mütsid – no ja ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Ahjaa, purgi õunamahla sain ka kingituseks 🙂

Ma olen väga tänulik selle uue kogemuse eest. Ma ei ole koolielus üldse aktiivselt osalenud, sest muu eluga on üsnagi kiire olnud, aga advendilaadast ei õnnestunud “kõrvale hiilida” ja tõesti, tore oli. Selline mõnus kogukonna tunne 🙂

Head asjad #39 – rahulolu kiirest päevast

Teate ju küll neid päevi, kus tegemist on NII palju. Kõigil tuleb selliseid ette.

Nii et sa oled põhimõtteliselt terve päeva nagu orav rattas ja jõuad koju alles üsna hilja õhtul, praktiliselt magamamineku ajaks.

Aga sa oled suutnud selle päeva jooksul NII palju asju ära teha! Nii et oled küll väsinud, aga äärmiselt rahulolev ja tänulik viljaka päeva eest.

Minu reede oli täpselt selline päev. Kõigepealt töö, mille kõrvalt suutsin ootamatult efektiivselt soetada ka pooled jõulukingid, seejärel kooli advendilaadaks valmistumine – koju jõudsime alles enne üheksat õhtul. Ja kui siis lapsed olid magama pandud, sai lõpuks jalad seinale visata. Uni tuli õige pea ja oli õige magus.

Olen väga-väga tänulik kõigi kiirete viljakate päevade eest.

Head asjad #38 – jõulujäätised

Jõulud ja jäätis ei käi üldse väga kokku, ega ju? Talvel tahaks ikka pigem sooja…

No aga kui mulle tuleb täpselt ühel päeval poodi müüki Jäämari piparkoogijäätis ja FB feedi La Muu postitus, et nende mandli-kardemoni jäätis on Delices soodushinnaga… Siis tekib ikka jäätiseisu küll, olgu külm või mitte.

Nii juhtus, et mõlemad jäätised meile täna koju jõudsid ja magustoiduks ära hävitati 😛

Abikaasa ja Poisi lemmikuks oli mandli-kardemoni, Plika lemmikuks piparkoogi, mina ei suutnudki valida. Mõlemad olid head 🙂

Järgmisel nädalal on Biomarketis kõik La Muu jäätised -25%, siis peab vegan browniejäätise ära proovima, kõlab igatahes imeliselt. Ja rabarberijäätist tahaks ka hirmsasti, aga kuna see on hooajatoode ja soodusmüügi kohtadena mainiti ainult teiste linnade Rimisid, siis karta on, et seda enne järgmist suve ei saa…

Head asjad #37 – vara magama minemine

Tavaliselt kirjutaksin pigem vastupidisel teemal, olen eelkõige ööloom. Kui nädala sees öösiti 6-7h ära magan ja nädala lõpus välja magada saan, on kõik suurepärane.

Aga kui juhtub, et ma kogemata öösel kella kolmeni üleval olen ja tavapäraselt seitsmest tõusen, siis on natukene nirusti 🙂 Saan küll päevaga hakkama, aga eriti õhtupoole ei liigu mõte enam ikka üldse ja õige pea peksab unemati liivakotiga lagipähe.

Täna on üks noist õhtutest 🙂

Ja imemõnus on, kui lapsed lähevad magama kell kaheksa ning meie võime soovi korral sedasama teha. Abikaasa puges juba seitsmest voodisse 😀 Mina viisin edukalt läbi varase päkapikumissiooni – Plika pesi hambaid, Poiss oli seljaga minu poole ja mängis Legodega, mul õnnestus täiesti vaikselt hommikumantli taskust mõlemasse akna peal olevasse sussi krabiseva paberiga (!) komm poetada.

Nüüd on kõik kohustused täidetud ja võib ka unemaale ära minna. Mmmmmõnus!

Head asjad #36 – Kessu

Tegelikult tahtsin ma kirjutada selle postituse täpselt kuu aega tagasi, aga siis olin kõhuviirusega siruli voodis ega jõudnud mitte kui midagi teha. Kirjutan siis nüüd – parem hilja kui mitte kunagi 🙂

Kessu tuli minu ellu teadagi kuidas – blogi kaudu. Lehitsesin arhiivi algusesse, 2007. aasta alguses on tema esimene kommentaar, 2007. suvel lugesin ma tema blogi läbi, sellest ajast saati oleme suhelnud – esialgu virtuaalselt, siis…

Siis jäin ma rasedaks. Mina, maailma kõige lastekaugem inimene, jäin väga ootamatult rasedaks. Ja Kessu, kes oli juhuslikult jäänud rasedaks umbes-täpselt pool aastat enne mind, oli see, kes mind, võhikut, kogu sellest rasedusest kättpidi läbi talutas. Mulle esimese paki Moltexeid kinkis, esimese aasta jagu titeriideid laenas ning apteegis näpuga näitas, mis kraami vaja varuda on.

Plika sündimise ajal elasime ju Tartus. Alguses Tiigi tänaval Maideni ema imearmsas värvilises korteris, kuna see aga väikeseks jäi, kolisime poole aasta pärast Tähtverre. Praktiliselt Kessu naabriteks. Oeh, milline igatsus tuleb peale sellele mõeldes. Nii imemõnus oli pikemalt ette planeerimata üksteist külastada.

Kessu on ka Plika ristiema.

Aga siis… Siis me kolisime Londonisse. Ja siis Pärnusse. Ja nüüd me näeme nii umbes korra-paar aastas – kui hästi läheb. Sest pere ja töö ja temal pidevalt veel kool ja… Ühesõnaga vahemaa + kiire-kiire-kiire.

Aga ma ikka vahel mõtlen ja igatsen tagasi seda aega, mil me olime peaaegu naabrid.

Kessu on sarnaselt Madikenile üks neist inimestest, kelle puhul ma ütlen siiralt ja südamest – kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahan olla nagu Kessu.

Ma olen ääretult rõõmus ja tänulik selle eest, et nii imeline inimene tänu blogile minu elus on.

Kuna ma aga ilusat juttu kirjutada ei oska, lingin parem seda, mida Liis Kessule sünnipäevaks kirjutas. Sest sellele kõigele ma kirjutan kolme käega alla. Lihtsalt Liis oskab minust mitu korda paremini sõnu seada 🙂

Scroll to Top