Author name: Tikker

Head asjad #35 – ära andmise rõõm

Ma taaskasutust selle projekti käigus olen juba maininud, läheb poolenisti samasse auku. Aga lihtsalt pean veel kord kirjutama, KUI VÄGA mind rõõmustab asjade ära andmine 🙂

Nii palju tekib neid asju, mille puhul avastan, et pole enam vaja. Ära viskamine on ka rahuldustpakkuv, aga vaid sel juhul, kui asi on tõesti kasutuskõlbmatu. Kui eluvaimu veel sees, tundub ära viskamine patt 🙂 Ja vot siis tulebki mängu see ära andmise rõõm.

Mingite asjadega on uue omaniku leidmine väga lihtne, mingite teiste asjadega aga… Mitte nii väga. Samas on ikkagi tunne, et KELLELGI läheks seda vaja 😀

No ja nii ongi, et ma muudkui koristan ja leian jälle uusi asju, mida ära visata ei taha, panen neid järjest gruppi üles. Osadele tekib imekiirelt mitu tahtjat, teised jäävad esialgu tähelepanuta. Kui uued asjad tekivad, kustutan vanema postituse ära, panen ühes uutega ka kõik vanemad endiselt omanikku ootavad uuesti üles – sest ega FB-s keegi pikalt alla kerida ei viitsi, see on teada.

Ja nii ma siis kogu aeg rõõmustangi. Kui saan perele või sõpradele-tuttavatele midagi vajalikku ära anda. Kui midagi uut gruppi üles panen ja sellele kiirelt soovija leian. Eriti aga siis, kui mingid asjad, mis on pikalt uut omanikku oodanud, selle ka lõpuks leiavad.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi selliste gruppide ja lehtede eest, mis ebavajalikele asjadele nii lihtsasti “uut kodu” leida aitavad.

Head asjad #34 – Janne tantsustuudio

Kuna iga vanem tahab oma lapse peal realiseerida oma täitumata unistusi, olen mina alati tahtnud Plikat tantsutrenni panna. Lasteaias jäi see vaid mõtteks, nüüd kooli minnes aga oli aeg tegutseda.

Janne Ristimetsa tantsustuudiost kuulsin esimest korda ilmselt emalt. Temaga vist miski hetk arutasime Plika võimalikku tantsutrenni minekut ja ta soovitas, et olla tore koht.

Miski hetk hiljem jäi FB uudisvoos silma meie armsa Herdise, kohaliku toortoitlase ja tervislike hõrgutiste valmistaja postitus, ta kokkas kevadel Janne stuudio tantsulaagrile – ilma nisu, piima ja suhkruta. No ja ma lihtsalt vaimustusin, nagu ma sellistest asjadest ikka vaimustun.

Ja siis tuli sügis ja stuudios olid avatud tunnid. Mäletan, kuidas ma ise esimest korda stuudiosse jõudsin ja vaimustusin, sellest hubasest olemisest ja mõnusast aurast… Ja muidugi Jannest endast, kes nagu hea haldjas igal pool ringi toimetas, teda jagus tõepoolest kõikjale ja kõigi jaoks. Ta on lihtsalt nii soe ja sõbralik ja positiivne inimene.

Plika käis läbi kõik proovitunnid, siis järgmisel nädalal veel korra kõike proovimas, otsustas esialgu jätkata akrobaatika, kehatehnika ja joogaga, kuni oktoobri lõpus jättis alles vaid akrobaatika. Kuna ta on pigem pikemalt harjuja ja kool on isegi suur muutus, siis mõtlesin, et olgu nii – vaatame järgmisel sügisel uuesti, vähemalt sellest ühest trennist on tal endiselt vaimustuses.

Aga miks ma kirjutan sellest kõigest just täna – sest käisime just Endla teatris stuudio jõuluetendusel “Ingli valgus”. Kuuese Poisi jaoks oli kaks tundi pikk etendus küll veidike liig, ta muutus lõpus üsna kärsituks ega suutnud ära oodata, millal Plika lavale jõuab – akrobaatika etteasted olid viimased 🙂

Meie, täiskasvanud, oleme aga vaimustuses. Ema ütles, et see on kõige ilusam asi, mida ta kunagi Endal laval näinud on. Ja uskuge mind, mu ema on suur teatrisõber…

Istusime seal, vaheldumisi naersime ja vesistasime, sest need väikesed tantsijad olid kõik nii nunnud ja muusika oli äärmiselt hästi valitud (üks mu lemmiklugusid Love Actuallyst näiteks) ja valgustus oli äge ja… Ja kui mõelda, et kogu selle suure etenduse panid kokku ainult paar inimest… Tohutu töö, aukartust äratav. Ja Janne haldas seda kõike nagu muuseas 🙂 See on ikka tõeline anne.

Nii et jah… Imeline õhtu oli. Ma olen ääretult tänulik selle toreda stuudio eest, nende imeliste õpetajate eest, selle võrratu etenduse eest. Ja loodan salamisi, et ehk aasta pärast saab Plikat juba veidi rohkem laval näha. Aga eks see selgub. Sest jah, minu unistused 🙂 Tema valib oma tee ikka ise.

20161204_174428

Laupäevased askeldused

Polegi kolmapäeva õhtust saati igapäevaelust kirjutanud, viimane aeg märk maha jätta.

Pärast toonast suurt köögikoristusmaratoni olen jõudnud koristamise rindel ära teha äärmiselt vähe. Täpsemini siis – neljapäeva õhtul sai kraanikausialune kapp puhtaks, reedel tegelesin ellu jäämisega :D, täna puhastasin ära segisti otsa keeratud jubina (sõel ja kummist julla, mis vee survet vähendab – oh seda katlakivi ja roostet, aga ei miskit, mille vastu ei aitaks keev vesi ja sidrunhape) ning küürisin puhtaks nõudepesuresti (meil see metallist, nii et taas kord leotamine sidrunhappega kuumas vees ja seejärel veidi füüsilist nühkimist kareda nuustikuga).

No ja ongi kõik, kolme päeva jooksul nii vähe! Endal ka imelik!

Oli teada, et see nädalavahetus tuleb kiire, tänasest päevast möödus suurem osa kodust väljaspool. Mul oli terve pikk nimekiri asjadest, mida on vaja osta, lisaks igasugu üritused ja kohustused.

Viisime lapsed kella kaheteistkümneks raamatukokku jõuluetendusele, ise käisime samal ajal paaris kodukaupade poes. Siis tõi Abikaasa lapsed ära, mina olin vahepeal H&Mis hunniku riideid neile selga proovimiseks valmis otsinud – kiirelt proovikabiinist ja kassast läbi ning minek. Poiss sai endale kaks paari pükse, Plika homseks tantsukooli jõulupeoks vajalikud mustad retuusid ja maika, millest viimase H&Mi tore teenindaja mulle laost välja otsis, kuna keset talve neid väljas polnud.

Siis Magaziin, siis K-Rauta, siis Kaubamajakas ja Chopsticks, siis Poiss Abikaasa ema juurde, ülejäänud kolmel kiire lõunasöök kodus, Plika etenduse proovi, mina linna selle lõppu ootama, Abikaasa massaaži… Kuuest jõudsin koju, Abikaasa läks edasi ema juurde Poissi ära tooma, aga jättis hoopis Plika sinna ja läks minu emaga talle kõlareid otsima… No ühesõnaga jah, pikk päev 😀

Aga vähemalt sain igasugu asju, mida ammmmmu vaja oli. Laste riideid juba mainisin, aga kodukraamist näiteks uue vakstu ja pajalapid ja konserviavaja ja koorimisnoad ja… Ehituspoest leidsin täiesti juhuslikult €5.90 eest kelgu 😀 Meil on kelleltki saadud kollane salvokas, aga kolm aastat tagasi ostetud kahesel kelgul tuli põhjast tükk ära, nii et vajas välja vahetamist – kaht last nüüd enam lasteaeda vedama ei pea, sobis suurepäraselt kõige lihtsam kampaaniahinnaga kelk, olin soodsa leiu üle väga rõõmus.

Ja uue rahakoti pilditaskutesse tellisin sobiva mõõduga pildid ära. “Uus” rahakott sai ostetud koos eelmisega, samuti kolm aastat tagasi 🙂 Ootas seni kapis oma aega, nüüd saatsin kollase-rohelisega nukrusega pensionile – sai mulle vahepeal ikka väga-väga armsaks, lihtsalt oli juba igalt poolt nii kulunud… Vaatame, kaua uuega harjumiseks läheb, eelmine meeldis ikkagi rohkem.

Ahjaa, jalgrattale lambi ja sadulakatte ostsin ka. Nüüd küll tuli lumi maha, nii et rattasõidul jälle kriips peal, aga enne oli õhtul pimedas ikka üsna kõhe… Eelmine lamp kadus kuskile ära ja polnud seni olnud aega uut osta. Sadulakate on rõveroosa, aga maksis ainult €1.20 ja olen sellest tihti puudust tundnud, vihmase ilmaga väga mugav. Olen tavalisi kilekotte otsa sidunud, aga need kipuvad ära lendama. Spets kummiga kate ikka palju etem, olgu siis rõveroosa või mitte 😀

Teekannu ei leidnud, sest tahame suurt ja sõelaga (ema luges veel sõnad peale, et hästi tihe sõel peab olema) ja ei tohi kindlasti olla klaasist, aga kõik olid just sellised ning Home&Gourmet pood, kust lootsin veidi fancymat valikut leida, oli miskil põhjusel ajutiselt suletud. Mulle sobiks ka täitsa mingi ilus keraamika, aga tundub, et polegi nii lihtne see värk ja ilmselt pean äkki ka soetama miskise malmist variandi, mida Liisi juures korduvalt imetlenud olen. Kus noid müüakse, pole aimu ka. Poleks arvanud, et teekannu leidmine nii keeruline on 😀

Ja maasikatega klaasile, mille ära lõhkusin, ka asendust ei leidnud. Riia mnt kodukaupade pood ütles, et ammu pole olnud, enam vist ei tule. Aga samas hulgilao lehel on endiselt olemas. No ei ole mul aega kaubandust läbi kammida, €65+KM eest laost ka tellida ei taha :/ Ja sain need klaasid kingiks ligi 2a tagasi, nii et pole vist erilist lootust, et neid seal enam oleks, kust toona osteti (mingi Tallinna Selver, vist). Ja kolm klaasi ei päde üldse, noh, meid on ju neli!

Ja klambripüssi klambrid unustasin ehituspoest ostmata ja kes oleks osanud arvata, et CR123A patarei sihuke rariteet on, mida ei müü ei Magaziin ega K-Rauta. Photopoint küll müüb!!! 😀 Eks ma küsin elektroonikapoodidest, sealt vast ikka saab.

Homme on Plikal kell kaks proov ja kell neli pidu. Kella kahest viieni on ühtlasi ka tema klassikaaslase sünnipäev, kuhu kahjuks minemata jääb. Mis seal ikka.

Kuna Plika proovi viimine ja sealt toomine jääb ilmselt Abikaasa hooleks, siis homme on mul ehk võimalus vähemalt esimesed pool päeva koristusmaratonile pühendada. Jõuludeni on ainult 20 päeva! 😀

Järgmise nädala kolmapäeval on lasteaias jõulukohvik ja laupäeval koolis advendilaat, mis omakorda tähendab küpsetustoimkonda teisipäeva ja reede õhtul ning ühtlasi taas üht laupäeva, kus kodus koristamiseks ilmselt aega ei jää (või noh, laat kestab kolmeni, pärast seda sealne koristustoimkond – võib ju juhtuda, et viitsin veel hiljem kodus ka?). Pühapäeval on Poisil üks sünnipäev, aga sellega on ainult viimise ja toomise vaev, minu koristamisplaane see ei sega. Ülejärgmise nädala laupäeval on Abikaasa suguvõsa jõulupidu, jõulunädala kolmapäeval Poisi, neljapäeval Plika jõulupidu. Poiss on vaja riietada taadiks, Plika lumehelbeks. No kurja küll, kõik need küpsetamised ja kostüümid… Keegi võiks need minu eest ära teha, ausõna, ma tahaks ainult koristada! 😀

Ja piparkoogitainast on vaja teha ja lastest foto selle aasta jõulukaardi jaoks, siis tuleb need kaardid valmis meisterdada ja ära saata 😀 Ja hunnik piparkoogisüdameid küpsetada ja kaunistada ja laiali jagada. Ja vanavanemate jaoks traditsioonilised kalendrid kujundada. Aa, ja mingid jõulukingitused tuleb ju ka leiutada.

Ühesõnaga, jõulusagin, täiega. Aga kes palju teeb, see palju jõuab! Ja seda muret mul isegi pole, et tahaks laiselda, üldse ei taha. Ainult koristada tahan 😀 Kuni nädalavahetusel välja magada lastakse, seni on kõik ilus. Kui jõuludeks kõigega kenasti valmis jõuan, saab kuu viimase nädala puhata ja lebotada. Võtan traditsioonilise aasta lõpu puhkuse, õeke on ka perega Eestis ja… Rõõm. On, mida oodata!

No ja lõpetuseks ikka mõned kassipildid kah 😛

img_5363

img_5372

img_5374

Head asjad #33 – oma kodu

Igatsesin oma kodu juba kümme aastat tagasi – see tundus toona täiesti kättesaamatuna.

Ei oleks ma oma kõige metsikumateski unistustes osanud arvata, et vaid neli aastat hiljem on see mul olemas. No veel vähem tõenäoline oleks tundunud ilmselt see, et mul on ka abikaasa ja kaks last 🙂

Tagantjärele mõeldes – siiamaani imestan, et meil õnnestus see tükk ära teha. Lihtsalt soov oli nii suur ja kõik sobivad asjaolud langesid kokku. Vanemahüvitist võeti sissetulekuna arvesse hoolimata sellest, et mul polnud tööd, kuhu tagasi minna. Masu tõttu olid hinnad soodsad. Suutsime Abikaasa palgast kuidagimoodi ära elada ja minu vanemahüvitist sissemakseks säästa. Perekond aitas ka rahaliselt. Ja ära tegime! Ostsime kodu!

Ja oleme kõige kiuste seda laenu juba kuus aastat kenasti maksnud. Ainult neli veel!

Nagu te teate, on olnud küllalt neid hetki, kus ma olen kärsituna siunanud remondi edasilükkumist. Aga igal juhul on kümme korda enam noid hetki, kus ma olen piiritult tänulik selle eest, et mul kodu üldse on. Olgu ta nii väsinud kui tahes, ikkagi oma. See mind üldse ei häiri, et hetkel veel ka panga oma. Üle poole juba meie oma 😀 Ja neli aastat läheb lennates!

Selle aasta lõpp, ma tunnetan, on eriline. Mitte kunagi varem pole ma nii suure hooga kodus toimetanud. Ma usun, et hoogu jagub lõpuni välja – et seekord tõesti täitub mu unistus teha kodu praeguses olekus nii korda, kui see üldse võimalik on. Et pole ühtki ebavajalikku asja, ühtki katkist asja, kõik on maast laeni puhtaks küüritud, kõik asjad omadele kohtadele ära pandud.

Ja siis saab unistuste remont ka tulla, ma olen selles kindel. Mul on 100% usk sellesse, et järgmiseks sügiseks on meil unistuste kodu.

Aga see kodu on unistus juba praegu. Oma ja armas.

Nagu mu külaline esimest korda siin olles tõdes: soe tunne on. Ja mitte sellepärast, et tuli on pliidi all.

On küll, olen nõus. Eriti just köögis. Selles väikeses kohutava läikiva nõukaaegse rongivaguni seinakattega ja igivanade köögikappidega köögis.

Kodu on kodu.

Ja remondi puhul on oluline, et kogu see soojus ja hubasus säiliks. Kodu peab olema soe ja õdus koht, kus on nii mõnus elada, et üldse ei tahagi kuskile mujale minna 🙂

Head asjad #32 – mõnusad kohtumised

Pere ja töö kõrvalt ei jagu just ülearu palju aega sotsialiseerumiseks – olen esimene, kes seda tõdeb ja tunnistab. Aga seda mõnusam on, kui võimalus vahel siiski tekib.

Kuna enamik sõpru on mul Tallinnas, siis enamik mõnusaid kohtumisi leiabki ka aset just seal – kui juba teise linna mindud, katsub ikka leida ka aja, et kellegagi kokku saada.

Pärnus elab mul täiskohaga kaks sõpra, aga ühel neist on nii kiire, et ma pole teda viimased kaks aastat praktiliselt näinud. Loodan siiski, et mingil hetkel asi paraneb 😀 Reaalselt on hetkel ainus inimene, kellega Pärnus peale pere tihemini suhtlen, Annika.

Aga vahetevahel olen ikka tundnud puudust veel mõnest “kohalikust” sõbrast, kellega õhtuti klaasike veini võtta ja maailma asju arutada.

Kust need uued tuttavad ja sõbrad ikka täiskasvanute maailmas tekivad – kooli, töö, ühiste hobide ja sõprade kaudu. Siis on tutvumine kuidagi loomulik – on mingi ühisosa, kust saab vestlust edasi arendada, edasi läheb mõnede inimestega juba iseenesest. Mul on viimastest aastatest palju toredaid tuttavaid töö ja blogi kaudu, kellest nii mõnedki on praeguseks sõbra tiitli auga välja teeninud. Ükski neist ei ela aga Pärnus…

Siin Pärnus on üks inimene, kelle kohta olen pikalt mõelnud, et ta tundub väga sümpaatne – aga ühisosa oli liiga väike, et see tutvus oleks iseenesest kuskile edasi arenenud. Täpsemini oli tegu Plika parima lasteaiasõbra emaga, kellega oleme küll jutustanud lasteaias ja vahetanud nüüdseks juba õige mitu sünnipäevakutset e-maili teel, aga kontakt on jäänud seni pigem põgusaks.

Ja nüüd hiljuti, pärast järjekordset sünnipäevakutserallit (meil on tüdrukud ju ühel kuul sündinud), tundus, et kas nüüd või mitte kunagi. Kirjutasin talle, et kuule, sa tundud äge, joome veini.

Ja siis natuke pabistasin, et mis ta küll vastab, aga õnneks vastas, et joome muidugi 😀 Ja siis me üritasime oma graafikuid klapitada kaks nädalat, et ühist (laste)vaba õhtut leida. Ja eile õhtul jõudsimegi lõpuks sinnamaani, kus ma panin lapsed kell kaheksa magama, üheksaks oli külaline kohal ning korkisime veinid pidulikult lahti.

No ja ma parem ei täpsusta siin avalikult, kui mitu veini me ära jõime, aga ütleme nii, et väga-väga lõbus õhtu oli, mis läheb kindlasti kordamisele. Ehk küll tiba mõistlikuma veinikogusega 😀

Kirjutasin hiljuti Liisidest oma elus. Novot, tundub, et mul vist ongi nüüd ka Pärnus oma Liis 🙂

Ma olen ääretult tänulik kõigi mõnusate kohtumiste eest toredate uute ja vanade sõprade ning tuttavatega. On nii hea, kui on olemas “oma inimesed”, kellega koos maailma asju paika panna.

Scroll to Top