Author name: Tikker

Kui paljud mu lugejatest teavad minu tegelikku nime? Võimalik, et see on kuskilt läbi jooksnud, aga virtuaalmaailmas ma lihtsalt olen Tikker. See nimi on mulle nii omane, et siin blogis oma päris nime kasutada tunduks veider.

Aga jah. Täna on mu nimepäev 🙂 Ja seoses sellega pean tõdema, et minu elus pole mitte ühegi nimega NII PALJU ägedaid inimesi, kui minu enda nimega.

Mul on elus tervelt NELI üliägedat Liisi – ja kõigele lisaks tundub, et on lisandumas ka viies.

Mul on oma Liis Londonis, Tartus, Tallinnas ja Rakveres… Võimalik, et varsti ka Pärnus 🙂

Esimesed kaks Liisi tulid minu ellu mu esimesest töökohast. Murakas oli kunagi ka minu korterikaaslane. Kuna ta elab nüüd Londonis, siis me näeme harva, aga see ei loe üldse – tean, et ta on sõber kogu eluks. Nadja elab Tartus ja me näeme veel harvemini, aga ta on endiselt sama äge kui kümme aastat tagasi ja ma väga loodan, et meil õnnestub ka edaspidi vahetevahel kokku saada.

Järgmised kaks Liisi tulid minu ellu praegusest töökohast. Õigemini – üks neist on mu elus juba palju pikemat aega ja tänu temale ma oma praeguse töö üldse sain. Ja teinegi on nüüdseks saanud vägagi “minu inimeseks”.

Viies Liis… Ma väga loodan, et ka temast saab sama palju “minu inimene” kui on senised neli.

Liiside maagia.

Aitäh teile, Liisid, et olete minu elus.

Perekonnast kirjutasin ma selle projekti raames kõige esimesena. Perekond on kahtlemata kõige olulisem tugivõrgustik ja ma olen selle eest ütlemata tänulik. Just perekonna pärast elame me Pärnus, just nende pärast on siin nii hea elada.

Aga tugivõrgustik on tegelikult laiem. On ka sõbrad-(blogi)tuttavad-kolleegid.

Enamik minu sõpradest elab Tallinnas. Seal viibides tean, et kui peaks olema vaja öömaja, ka väga väikese etteteatamise peale, on see alati olemas. Tõenäoliselt leiaksin neid kohti ühe õhtuga vähemalt kolm-neli 🙂 Üsna hiljuti oli juhus, kus ma olude sunnil küsisin öömaja õhtul kell üksteist – ja vastus oli: “Hakka tulema!”

Te ei kujuta ette ka, KUI palju abi, nõu ja toetust olen ma saanud oma toredatelt blogituttavatelt, kellest nii mitmedki on nüüdseks mu sõbrad. See on üks suurimaid rõõme blogimise juures – kõik need võrratud inimesed, kes erinevatel hetkedel on minu ellu tulnud.

Kõik kolleegid, kellega ma tööalaselt rohkem suhtlema pean – tean, et nad on alati valmis mind aitama, kui mul on seda vaja. Kui ma peaksin ootamatult haigeks jääma, puhkusele minema, mis iganes – ma tean, et nad on olemas. Et asjad saavad tehtud, isegi kui mina mingil põhjusel neid teha ei saa.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi nende suurepäraste inimeste ees mu elus. Minu tugivõrgustik on lai ja mitmekesine ja absoluutselt imeline.