Author name: Tikker

Head asjad #16 – tänulikkus

Ma olen viimasel ajal lugenud igasuguseid asju. Ja igal pool rõhutatakse, et head asjad hakkavad sinuga juhtuma siis, kui oled olemasoleva eest tänulik. Mida tänulikum oled, seda kiiremini ja rohkem head juhtub 🙂

Minu senine ellusuhtumine on olnud antud mõtteviisile küllaltki sarnane, aga ma pole samas enamasti mõelnud asjadest otseselt selles sõnastuses, et ma olen tänulik. Olen alati olnud seda meelt, et mõtlema ei peaks mitte sellest, mida sa EI taha, vaid ikka sellest, mida TAHAD. Aga üldises plaanis olen pigem mõelnud ja tundnud, kuidas kõiksugu pisiasjad mind rõõmustavad ja teevad tuju heaks. Ja see omakorda on aidanud positiivsemalt mõelda ja käituda.

Ka praegune positiivsusprojekt on mõeldud eelkõige selles võtmes, et leida üles kõik need asjad mu elus, mille eest olen tänulik. Aga mulle tundub, et võib-olla oleks vajalik muuta seda sõnastust oma peas. Lihtsalt “olen rõõmus” asemel mõeldagi “olen tänulik”.

Igatahes, ma kinnitan – õnnelikult mõeldes on elu lihtsam. Tõsi, kui on mõni eriti kehv olukord või päev, on positiivseks jäämine keerulisem. Aga nagu ma olen siin juba maininud – nii palju negatiivsusest meie elus on tegelikult täiesti mõttetud pisiasjad. Need pole mingid haavad minevikukogemusest, mida tuleks alla surumise asemel sügavalt analüüsida… Need on lihtsalt… Elu pisiasjad 🙂 Ja on meie enda valik, kas minna närvi, kui väljas on libe, kassasaba liigub aeglaselt, mõni jobu sõitis liikluses ette, jälle peab süüa tegema ja koristama, jälle need lapsed virisevad… Või jääda rahulikuks 🙂

Ja vot kõigi nende pisiasjade puhul töötab TÄIEGA positiivne mõtlemine ja tänulik olemine. Mida rohkem keskendud kõigele sellele, mille eest oled oma elus tänulik, seda paremaks see su tuju teeb. Seda vähem jääb aega mõelda asjadele, mis on halvasti ja seda vähem asju sind üldse närvi ajab. Tunnetan seda iseenda peal iga päev.

Proovige ka!

Aga ma nüüd mõtlengi, kuidas selle blogiprojektiga jätkata. Head asjad, nendest kirjutan samamoodi edasi, aga “positiivne päevakaja”… Võib-olla oleks selle asemel kohasem “tänane tänu”. Ma veel mõtlen sellele natuke 🙂

Positiivne päevakaja #15 – suurpuhastus jätkub

Täna oli jälle tore päev ja tuju oli kogu aeg hea. Hommik oli rahulik, tööpäev üsna viljakas. Õhtul sain emalt küüti, käisime hambapolikliinikus Plikal kida lõikamas, siis tuli Annika külla… Lapsed mängisid poole kümneni.

Mina olen endiselt sorteerimise lainel. Asjade ära andmine on läinud võrdlemisi edukalt – üle 20 panin üles ja praeguseks on alles 9. Alati on võimalus, et mõni huviline kaob, aga tunduvad kõik üsna kindlad 🙂 Ja pean ikka uuesti ära mainima, kui suurt rõõmu ja rahulolu valmistab see, kui saad kodust eest ära mingid asjad, mida endal vaja ei lähe ja näed, et teised nende üle rõõmustavad. Kahekordne rõõm!

Koristasin magamistoa kummutipealset ja riiulit. Otseselt korda sättimiseni ei jõudnudki – on endiselt sassis ja tolmune. Aga sain väga palju asju läbi vaadatud – suisa müstiline, kuidas neid sinna NII palju tekib. Osa viskasin ära, osa panin ära… Tasapisi edeneb!

Head asjad #15 – pikkus

Ma olen olnud 184 cm pikk alates nii umbes üheksandast klassist 🙂 Ma olen oma pikkust alati jumaldanud.

Ja mu pikad-pikad jalad, nende kohta olen oma elus kindlasti kõige rohkem komplimente saanud. NII lühikesi seelikuid kui kahekümnendates ma enam ei kanna, aga see-eest kannan nüüd lihtsalt palju rohkem seelikuid kui vanasti.

Pikk olla on hea. Mulle meeldib silma paista. Näen igale poole. Ulatan igale poole.

Jätan selle postituse lühikeseks ja konkreetseks, sest töö ootab. Ühtlasi ka sellepärast, et pikemalt olen tegelikult juba ammu kirjutanud – siin.

Positiivne päevakaja #14 – ära andmise rõõm

Hommik ja tööpäev möödusid tavapäraselt ja meeldivalt. Tuju oli hea 🙂 Ema tõi Plika õhtul autoga koju ja oli nõus Poisi ka ise lasteaiast ära tooma. Mulle pakkus Birgit küüti, nii et keegi ei pidanud õhtul pimedas jala käima. Rõõm!

Õhtu on läinud asjade ära andmise tähe all. Kõigepealt käis külas Birgit, kes kõik asjad läbi vaatas ja üle poole neist kaasa viis. Rõõm, puhas rõõm!

Alles jäänud asjade pildid jõudsin lõpuks FB gruppi üles panna. Kokku 22 fotot, 17 on praeguseks alles – 5 juba ära lubatud. Kuna sain pildid üles nii hilja, jääb suurem osa soove ilmselt homsesse.

Ja kõik riided-jalatsid, mis müügikõlbulikud paistavad, need viin lihtsalt uuskasutuskeskusesse.

NII hea tunne on!

Ühest küljest ma armastan vajalikke ja ilusaid asju, teisest küljest olen täielik minimalist – mida vähem, seda parem. Nagunii kipub kogunema üleliia. Aastalõpu suurpuhastus 🙂

Head asjad #14 – ootamatud võimalused

Kirjutasin kolm nädalat tagasi, et olen võtnud remondi suhtes hoiaku “vaatame, mis saab”. Et olen kodulaenu kõrvale uut laenu võtma nõus vaid siis, kui meie sissetulekud suurenevad, seega võib vabalt juhtuda, et remont saab tehtud alles nelja aasta pärast, kui kodulaen saab läbi.

Päev hiljem saime teada, et Abikaasa osutus valituks 30 hulgast ning alustab õige pea uuel töökohal. Ja umbes-täpselt samal ajal jõudis meieni ka info, et Kredexilt saab õige pea taas taotleda väikeelamute rekonstrueerimistoetust.

Ma lugesin nende tingimused risti ja põiki läbi, kirjutasin isegi, et täpsustada, kuidas asi käib, kui tegu on kaasomandiga. Käisin netipangast vaatamas, palju laenu nad mulle seal pakuvad… Ja kõik tundus järsku täiesti teostatav.

Juhuseid ei ole olemas, ütlen ma selle peale 🙂

Nii et meil on elus praegu väga põnev periood.

Eks ma kirjutan sellest kõigest vast mingi hetk pikemalt. Sedamööda, kuidas asjad välja kooruma hakkavad.

Aga alustuseks on vaja projekti. Mille jaoks on vaja allkirjaõigusega arhitekti. Kui keegi oskab soovitada mõistliku hinna-kvaliteedi suhtega inimest, kes oleks nõus võtma ette ühe Pärnus asuva elamise, olen üks suur kõrv.

Sest eelmine (ja seni ainus) kord, kui taolist toetust jagati, said rahad läbi nelja kuuga. Kes teab, kauaks nüüd jagub? Tuleb kiirustada. Kõigepealt projekt, siis hinnapakkumiste küsimised, energiamärgise taotlemine, kogu paberimajandus. Tegevust jagub.

Aga see tundub täiesti teostatav. Ja ma olen elevil.

Scroll to Top