Head asjad #2 – usk
Usust olen tahtnud tegelikult kirjutada juba ammu. Siin projektis ei kavatsenud ma taolist sügavat teemat sugugi nii alguses käsitleda, aga kuna täna on hingedepäev, tundus kuidagi sobiv.
Ma olen alati uskunud seda, et on olemas kõrgem jõud. Ma olen seda kõrgemat jõudu alati nimetanud jumalaks (ja ingliteks), meie ühiskonnas on nii lihtsalt kõige suupärasem.
Kuna mitmed mu sugulased on kirikuga seotud, olen ma käinud pühapäevakoolis, leeris… Teismelisena käisin igal pühapäeval kirikus. Aga seda ilmselt pigem rohkem seltskonna pärast 🙂
Vahepeal puudus kirikuga igasugune kokkupuude aastaid. Lihtsalt elu oli selline, ei tundnud ka vajadust. Aktuaalseks sai teema jälle siis, kui sündis Plika ja plaanisime abielluda.
Olin alati teadnud, et kui ükskord abiellun, tahan anda vande millegi kõrgema ees, kui seda on EV seadus – kiriklik laulatus oli seega täiesti loomulik soov. Kuna olin noorena käinud leeris, aga mitte ristitud, otsustasin koos Abikaasaga uuesti leeri minna.
Sarnaselt sooviga anda oma abieluvanne kõrgema jõu ees, soovisime ka oma lapsed sellesama kõrgema jõu hooleks usaldada. Seega on terve meie pere ristitud Tartu Maarja kirikus, kus toimus ka meie laulatus. Ja ma olen siiamaani kõigi nende otsustega väga rahul.
Aga siis kolisime tagasi UK-sse, hiljem juba Pärnusse. Sellest ajast saadik on suhe kirikuga jäänud taas passiivseks. Maarja koguduses oli tol hetkel väga hea ja õige tunne, tol hetkel oli see just meie jaoks õige koht. Nüüd aga…
Ma ei tea. Mulle tundub, et ma olen kristlusest välja kasvanud.
Ärge saage valesti aru, mul pole midagi organiseeritud religioonide vastu. Ma austan väga erinevaid usundeid ning seda suurt ja tänuväärset tööd, mida pühakojad teevad. Lihtsalt… Ma ise tunnen hetkel, et mulle pole vaja nii reglementeeritud usku.
Ja olgu, pean tunnistama, et natukene kihvatab iga kord, kui keegi väljendab väga häälekalt kristluse lipu all arvamust, millega ma kohe üldse nõustuda ei saa. Aga inimesed ongi erinevad ja ma tean, et kristluse ja nende häälekate arvamuste vahele võrdusmärgi tõmbamine oleks umbes sama totter, kui teha teadagi mis järeldus moslemite kohta. Üldiselt on see teema, mida siin postituses pikemalt lahata ei soovi. Ütlen lihtsalt: “Aitäh, minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset” 🙂 Ma usun kogu südamest kõigi inimeste võrdsetesse võimalustesse. Ma usun avatud ühiskonda, mitmekesisusse ja armastusse.
Nii et jah, ma usun. Ma usun, et on olemas kõrgem jõud, kes meid kaitseb ja juhib. Ma ei tunne vajadust lugeda selle usu pärast iganädalaselt pühakirja või käia kirikus – ma võin palvetada igal ajahetkel, mil seda soovin.
Ma arvan, see oli Epp, kes kunagi kuskil kirjutas midagi sellist, et kõigil pühakodadel on rahustav mõju ja pole absoluutselt vahet, mis usundit see esindab. Minu jaoks on samamoodi. Kui ma tunneks vajadust minna ja olla oma mõtetega selle kõrgema jõu “kodus”, võiksin minna ükskõik millisesse pühamusse.
Aga üldiselt on minu usk hästi lihtne 🙂
Usun, et kõik asjad juhtuvad põhjusega. Usun mõtte jõusse. Usun positiivsusesse. Usun, et loome oma mõtetega iga päev endale ise reaalsuse. Usun palvesse, tänusse, abi ja juhenduse palumisse.
Elamiseks on mul umbes-täpselt üks reegel: ela nii, et endal oleks hea ja teistel ka.
Muidugi see ei tule mul kaugeltki alati välja, aga… Ma annan oma parima 🙂 Iga päev. Ja usun, et muutun selles järjest paremaks.
See on minu meelest hea universaalne reegel. Igaühel on erinevad tõekspidamised, elada tulebki OMA südametunnistuse järgi. Aga jah, ei tohi unustada teist väga olulist poolt – oma tõekspidamiste põhjal käitudes tuleb alati arvestada ka sellega, et keegi teine ei saaks sinu pärast haiget. SEDA tuleks kogu aeg meeles pidada.
On üks raamat, mis sattus mulle juhuslikult pihku 5+ aastat tagasi – Neale Donald Walsch “Mõtisklusi jutuajamistest Jumalaga”. See raamat kõnetas mind sügavalt ja sellest ajast peale olen seda nimetanud naljatamisi oma “piibliks”. Selles raamatus on kõik kirja pandud täpselt sama lühidalt ja lihtsalt, nagu see minu usus on.
Reaalsuse loomisest. Sa ei ela selleks, et avastada, mis järjekordsel päeval varuks on, vaid selleks, et päeva ise luua. Lood iga minutiga ise endale reaalsuse, kuigi sa seda võib-olla alati ei teadvusta.
Sellest, kes sa oled. Kõik, mis juhtub – kõik, mis on varem juhtunud, juhtub praegu ja hakkab juhtuma tulevikus -, on väline manifestatsioon sellest, millised on sinu seesmised mõtted, valikud, ideed, ja milline on sinu veendumus selle kohta, Kes Sa Oled ja Kes Sa Eelistad Olla.
Ainsast tõelisusest. Jah, on olemas Ainus Suur Tõde, on olemas Lõplik Reaalsus. Vaatamata sellele saad alati seda, mida ise valid – lihtsalt sellepärast, et tõde ongi see. Oled jumalik olend, kes loob omaenda reaalsuse just niisugusena, nagu seda koged.
Jumalast. Ma ütlen sulle – olen igas lilles, igas vikerkaares, igas taevatähes: olen kõik igas planeedis, mis ükskõik millise tähe ümber tiirleb. Olen tuulte sosin, päikese soojus, iga lumehelbe hämmastav ja täiuslik kordumatus.
Kui selle raamatu esmakordselt avastasin, kinkisin seda kõigile jõuludeks. Loodan, et ehk leidis keegi endale sealt midagi sama südamelähedast.
Usun ka inglitesse 🙂 Mul on raamat ja kaardid, ilmselt juba üle kümne aasta, palusin kunagi emalt jõulukingiks. Vahel seisavad need pikalt sahtlis ja ei tule meeldegi, vahel on pidevas kasutuses.
Usk on minu jaoks väga isiklik asi – see pole kindlasti teema, millest tihti räägin. Kui tuleb jutuks või keegi tunneb huvi, arutan hea meelega, ise aga naljalt jutuks võta. Võib-olla on ka see põhjus, miks olen sellest blogis kirjutamist nii pikalt edasi lükanud. Sest mõnes mõttes on see ehk rohkem enese paljastamine, kui seda sooviksin.
Või siis sellepärast, et see teema sobis nii ideaalselt just tänasesse hingedepäeva, vast alustatud positiivsusprojekti. Iga asi juhtub täpselt õigel ajal 🙂
Ja just täna hommikul, muide, alustasin ühe suurepärase raamatu lugemist, mida soovitati mulle just õigel hetkel ja mis tekitas minus juba esimeste lehekülgedega suurt rõõmu ja kindlat usku: KÕIK ON VÕIMALIK!
Sellest raamatust tuleb ilmselt kunagi mõni teine postitus 🙂
