Author name: Tikker

Positiivne päevakaja #4 – eilset meenutades

/ igapäevaelu, positiivne päevakaja, positiivsusprojekt, rõõm / Leave a Comment

Väsisin eile õhtul nii ära, et ei tulnud meeldegi arvutit lahti teha, heitsin lihtsalt magama 🙂 Nüüd on külalised tagasi Tallinna poole saadetud ja sain lõpuks mahti arvuti taha istuda, et paar sõna tagantjärele kirja panna. Muidugi on nüüdseks juba pool tänasestki päevast möödas ja värskeid emotsioone kuhjaga… Jätan nood ikka õhtuks ja katsun eilsest miskit meelde tuletada.

Eilsed rõõmud:

  • Ema auto oli minu käes, nii et sain lapsed hommikul ise lasteaeda ja kooli viia ning Poisi õhtul lasteaiast ära tuua. Ühesõnaga veidi sõitmist harjutada, kulub ikka ära. Kuna ma kipun vähese sõitmise tõttu autoroolis veidi pinges olema, käib mul sinna kõrvale nüüdsest mantra: “Ma sõidan rahulikult, turvaliselt ja reeglite järgi”. No suht-koht mõjub 🙂
  • On üks mahukas projekt, millega tööl tegelen – muude olulisemate asjade kõrvalt, tõenäoliselt veel väga-väga kaua. Ja ühe igakuise projekti raames on vahel vaja ka sellest suurest projektist mõni tükike ära teha. Eile nokkisin jälle mõned asjad korda, see tekitab alati hea tunde – kui midagi saab paremaks.
  • Meil oli erandkorras seekord Abikaasaga samal päeval palgapäev. Palgapäev on alati tore päev, seekord oli kohe eriti tore 🙂
  • Tegin õhtusöögiks ahjukala. Ma jumaldan punast kala! See on nii tore, et meil on nüüd Kaubamajakas kalapood, kust saab kohaliku kasvanduse forelli, ei pea enam Norra lõhet ostma.
  • Toidulainel jätkates – puhta singiga on Pärnus olnud suuremat sorti ikaldus. Rebaseonu lett kadus juba ammu, Taluturult ühte sinki sai, aga selle tootjal oli mingi tulekahju ja seda ka enam ei saanud… Nüüd saab Pärnust aeg-ajalt Matsimoka tooteid osta, mis on ka puhta koostisega ja nende suitsusink… Mmmm. Nad on umbes kaks korda kuus Kaubamajakas, selle nädala lõpus olid Port Arturis, Abikaasa käis varusid täiendamas. Poolteist kilo sinki ja kahte sorti vorsti… No et ikka jaguks, kuni jälle tulevad.
  • Ja muidugi kõige olulisem – Haide tuli külla! Lasime lastel üleval olla, kuni tahtsid, nemad mängisid ja panid uusi legosid kokku, meie saime rahulikult süüa ja jutustada. Kuni ma kella üheteist paiku lootusetult ära väsisin ja tuttu jäin 🙂 Mistõttu ka täna hommikul normaalsel ajal üles sain, aga see on juba järgmise postituse teema.

Ja eilsed väljakutsed… Ei olegi midagi märkimisväärset mainida. Mingid pisiasjad olid ainult 🙂

Head asjad #4 – taaskasutus

/ head asjad, positiivsusprojekt, taaskasutus / 1 Comment

Olen paadunud ökoinimesena üsna tundlik ületarbimise suhtes. Jah, on asju, mida pean mõttekamaks osta uutena, on asju, mida ostan isegi liiga kergekäeliselt, sest mulle meeldib, on palju asju, mis võiks tulla teiselt ringilt, aga on soetatud uutena, sest see variant on olnud kiirem/mugavam…

Aga üldises plaanis on taaskasutus minu meelest absoluutselt vaimustav.

Kuskil on kellelgi asi, mida tal pole enam vaja. Kuskil on keegi, kellel on mingit asja vaja. Viimane saab endale esimeselt selle asja, soodsamalt või suisa tasuta. Rõõmustab see, kes sai asjast lahti – ta sai ruumi juurde, ta ei pidanud seda ära viskama, ta ehk sai selle eest veidi rahagi. Rõõmustab see, kel oli seda asja vaja – et tal see nüüd olemas on, et ta hoidis kokku raha, et tal õnnestus mitte toetada arutut tarbimist… Kellele mis oluline on 🙂

Mina rõõmustan ühtviisi nii siis, kui mul õnnestub midagi enda jaoks ebavajalikku kellelegi ära anda, kui ka siis, kui keegi annab mulle midagi, mida temal enam vaja ei lähe, aga minul marjaks ära kulub… Või leian midagi praktilist, soodsat ja vajalikku teise ringi poest.

Ma lihtsalt ei saa aru, miks ma peaksin maksma rohkem, kui saab ka vähema eest 🙂 Jah, kvaliteedi eest tasub kindlasti maksta rohkem. Jah, vahel maksad mugavuse eest, sest teiselt ringilt mõnd asja leida võib olla tunduvalt keerukam kui poest. Aga enamik asju on mu meelest teisel ringil olevana täpselt sama head kui uuena 🙂

Nii et – taaskasutage rohkem! Külastage teise ringi poode. Leidke ebavajalikele asjadele uus omanik – rõõm on mõlemapoolne. Lisaks – andes ära kõik, mida vaja pole, teed oma ellu ruumi, et sinna saaks tulla uued, paremad ja õigemad asjad. Selle viimase all ei pea ma enam silmas ilmtingimata füüsilisi asju, vaid mida iganes toredat 🙂

Loodan väga, et Eestisse tekib aja jooksul järjest enam teise ringi poode, nagu neid on Soomes, Norras, UK-s ja mujal.

Positiivne päevakaja #3 – suurepärane päev

/ igapäevaelu, mobiil, plika, positiivne päevakaja, positiivsusprojekt, rõõm / 1 Comment

Tegelen aktiivselt mõtetes reaalsuse loomisega ehk lasen kõigel ebameeldival, mis minevikust meelde tuleb, armastusega minna, olen tulevikule mõeldes mõttes kindel, et saavutan/saan kõik, millest unistan ning mis kõige olulisem – kui hetkes olemine on raske, siis kordan endale: kõik on suurepärane, kõik läheb hästi. Ja vähemalt täna toimis see kõik nii ideaalselt, et päeva väljakutsete alla polegi midagi kirjutada. Neid lihtsalt polnud 🙂 Ükski potentsiaalne väljakutse ei jõudnud selleks päriselt saada, sest kordasin endale: ma saan sellega hakkama, kõik läheb hästi. Ja läkski!

Nii et tänasest päevast on kirja panna ainult rõõmud ja teen seda pigem tavaliste lõikudena, nii on vast mugavam lugeda.

Esimene rõõm oli taas juba öösel, kui Poiss järjekordselt piiksumise peale kohe üles ärkas ja vetsu läks. Nüüd ootan seda, et ta tibakene varem ärkaks, ehk jõuame selleni ka, et ei pea üldse lina vahetama.

EDIT 23:00 – uskumatu, ja see juba juhtuski! Ärkas piiksumise peale kohe, läks vetsu, lina peal oli nii imepisike niiske laik, et polnud vaja seda vahetada, ainult aluspüksid läksid pessu!

Abikaasa, kes oli nädala alguses haiguslehel, läks tänasest taas tööle. Kuna meie auto talverehvidel enam eriti naelu pole, seisab see siiani lume alla mattunult õues ja oleme jalamehed (tööle minekuks korjas paarimees tööauto peale). Plika oli vaja viia 8.12 bussiga kooli, Poiss enne seda lasteaeda. Alguses oli plaan, et Poisi viib Abikaasa, Plika mina, aga Abikaasal oli kodus tegemist, seega otsustasin ka lasteaeda ise minna. Startisime pool kaheksa, Poiss oli sillas, sest sai tee peal lumesõda mängida. Mina varahommikul väljas viibimisest just ülearu suures vaimustuses polnud (kodus hommikumantlis hängida on palju mõnusam!), aga kordasin muudkui endale, et kõik on hästi ja tuleb suurepärane päev.

Lasteaiast jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et Plikaga bussile minna. Tänaseks olid olud normaliseerunud – ei tuisanud, sõiduteedelt oli lumi ära sulanud, nii et ülekäigurajad olid kenasti näha, Karja ringil polnud õnnetuse tõttu puksiiri liiklust takistamas nagu eile… Teekond läks libedalt ja sain kinnitust, et Plika võib üksi bussiga koolis käia küll 🙂

Mainisin ühes varasemas postituses, et mu telefon andis otsad ning võtan seda kui märki, et on vaja mõnda aega vähem “maailmaga kursis olla” ehk iga meili ja chati kohta telefonist märguannet kuulda. Ja teate mis? Päev hiljem, eile hilisõhtul, tuli Elisa arve, kust nägin, et mulle kaheks aastaks pakutud ülisoodne poole hinnaga internet on läbi saanud ning ilutses nüüd arvel täishinnaga. Veel üks täiesti selge märk! Käisin esindusest läbi, lasin internetipaketi eemaldada ning numbrile netipiirangu peale panna, et telefon iseeneslikult mingeid arveid tekitada ei saaks. Nii et telefonis mul netti enam pole 🙂 Meilid ja chat on nüüdsest vaid arvutis. Ja mul on hetkel selle üle väga hea meel! Tahan endale kindlasti uuel aastal korralikku “netitelefoni”, et tavapärasel viisil jätkata – olen kindel, et õigel ajal tuleb minuni võimalus saada täpselt selline telefon, nagu mul on vaja, täpselt nii soodsa paketiga, nagu mul on vaja 🙂 Praegu aga elan vähemalt aasta lõpuni rahulikku elu. Nii hea ja õige tunne on!

Tööle jõudsin täpselt selleks ajaks, kui tuli kaup. Kauba sees oli saadetis, mis tegi südame ütlemata soojaks:

img_4489a

Tööpäev oli viljakas, sain kõik vajaliku tehtud. Õhtupoolikul lasin emal ennast autoga koju viia, et Plika sünnipäevapeoks valmistuda.

See pidu oli teine potentsiaalne väljakutse – oli teada, et meil läheb üsna kiireks ja sel puhul on pinged kerged tekkima. Aga ma lihtsalt kordasin endale taas: kõik läheb hästi, me jõuame igale poole õigeks ajaks. Kordasin päeva jooksul ikka õige mitu korda.

Ja teate, jäingi rahulikuks! Tükeldasin kodus juurviljad ära, enamik asju oli juba eelmisel õhtul kokku pandud, nii et selles osas polnud kiirustada üldse vaja. Abikaasa käis mu emalt autot laenamas, mina ootasin rahulikult, ehkki oli viimane minut. Abikaasal tuli meelde, et peo alguseni on kümme minutit ja Poiss tuleks ka enne lasteaiast ära tuua – mina oli ikka rahulik. Ta viis meid enne batuudikeskusesse ära ja läks siis lasteaeda. Suur toidukott ununes autosse ja sain selle kätte alles siis, kui Abikaasa Poisiga tagasi jõudis. Ikka olin rahulik 🙂

Pidu oli tore. Lastele meeldis väga, sünnipäevatoas neid eriti näha polnud, seal istusime pigem täiskasvanutega, sõime ja jutustasime. Lapsed jooksid vahepeal vett jooma, ühe-kahe kaupa näkitsesid süüa ka, põhiline aeg kulus neil ikka keskuses möllamisele ja hüppamisele. Alles tordi söömise ajaks saime enam-vähem kõik korraga laua taha.

Keskuse reeglites oli kirjas, et oma külastajate turvalisuse tagamine on peo korraldaja vastutus, mis on muidugi igati loogiline, aga tundus… Väljakutse 🙂 Arvestades, et samal ajal oli keskuses ka teine sünnipäev, seega lapsi suure keskuse peal möllamas 30-40 ringis. Kuna suurem osa sünnipäevalistest olid aga juba asjalikus vanuses, siis reaalselt mul polnudki vaja üldse midagi teha, said suurepäraselt ise hakkama. Ja neil, kes väiksemad, olid vanemad kohal ja hoidsid ise oma järelkasvul silma peal. Nii et täiesti stressivaba.

Teenindaja oli ka väga sõbralik ja vastutulelik – kõige vajalikuga varustas, oli kogu aeg heatujuline ja… Puhas rõõm.

Suvise õhupuudusega ei pidanud ka diilima, seekord oli istudes pigem jahe, õnneks mitte häirivalt (ja lastel oli kindlasti väga mõnus).

Mul on mängutoas sünnipäeva pidamisega võrdluseks ainult Musoonik – lapsed on küll kõik toad läbi käinud, aga mina pole ju juures viibinud ega korraldanud, seega minul kogemus puudub. Mulle isiklikult meeldib Musoonikus tunduvalt enam sellepärast, et seal on palju hubasem – väiksem ruum ja ainult sünnipäevaseltskonnale broneeritud, võõraid pole. Lihtne lapsi tordi söömiseks kokku ajada 🙂 Aga see on jah täiskasvanu vaatenurk. Lapsed on võrdses vaimustuses mõlemast kohast.

Batuudikeskuses sünnipäeva pidamise suureks plussiks on kindlasti see, et neil ei pea aega nii pikalt ette broneerima – kahe sünnipäevatoa olemasolu on ilmselge eelis. Me ju tahtsime alguses Musoonikus pidada ja nagu nende perenaine augustis ka soovitas, kindlasti kuu aega ette broneerida. Kui ma siis kolm nädalat varem lõpuks kirjutamiseni jõudsin, olid kõik soovitud nädala ajad täiesti täis 🙂 Aga ma tahtsin kindlalt peo just sel nädalal teha, et õekese lapsed saaksid ka osaleda – sestap saigi valitud batuudikeskus, mis oli Plika järgmine eelistus. Ja kogemus oli tunduvalt positiivsem, kui oleks julgenud oodata. Või siis oli asi lihtsalt selles, kuidas ma oma mõtetega selle positiivse reaalsuse lõin 😉

Aga päriselt ka, ma ei mäletagi, millal viimati möödus üks laste sünnipäev täiesti pingevabalt. Nii et see teadlikult positiivse mõtlemise värk täiega töötab!

Koju jõudsime pool üheksa. Panin kohe kõik asjad omale kohale, ülejäänud toidud külmkappi, pesin nõud… Lilled said vaasi, kingituste avamisest tekkinud praht ära visatud, kinkekotid ära pandud, kaardid riiulile ritta sätitud… Lapsed said pool tunnikest veel üleval olla – Plika tegeles oma kingitustega, Poiss söömisega (peol polnud ju mahti) – üheksast läksid rahulikult magama.

Ja ongi jälle üks päev möödas – vägagi kiire ja rahuldustpakkuv. Nüüd on nii mõnus hommikumantlis voodis vedeleda ja puhata.

Head asjad #3 – kõrvarõngad

/ edevuse laat, head asjad, kõrvarõngad, positiivsusprojekt, rõõm / 1 Comment

Valisin täna hommikuks meelega ühe kergema teema, mis ei nõuaks suuremat süvenemist ega pikka kirjutamist, sest tahan kiirelt tööle jõuda.

Kõrvarõngad on vaat et kõige olulisem osa mu garderoobist.

Kodus ma kõrvarõngaid reeglina ei kanna. Ehk vaid siis, kui on mõni suurem üritus või külalised ja olen seega tavapärasemast viisakamalt riides. Korraks poodi lipates või hommikul lasteaias käies ei tunne ka vajadust kõrva panna. Kui on aga tööpäev või ükskõik mis pikem ja viisakam käik, on kõrvarõngad absoluutne must be.

Ilma nendeta tunnen end alasti 🙂

Ma isegi ei mäleta, kust sai alguse mu armastus suurte silmatorkavate kõrvarõngaste vastu. Kujunes ehk välja Londonis?

Ma olen kõrvarõngaste suhtes väga valiv – enamik erinevatel põhjustel ei meeldi / ei sobi. Ei tohi olla liiga väikesed (igav), liiga suured (raske ja kohati üle pingutatud), liiga kribud (ei armasta väikeseid helmeid, vaid pigem suuremaid detaile ja konkreetsemaid jooni), värv on oluline… Ja nii edasi 🙂 Lemmikud on sellised, mis ei saa liigutades kõrvas väga “viltu” minna ja näevad seega alati head välja. Näiteks suured ümmargused kõrvarõngad, mis ei ole teiselt poolt värvilised, ei ole mu meelest üldse praktilised, ehkki mõned paarid mul on.

Igatahes, hetkel on mu kollektsioon selline. Siin on nii mõnedki, mille tõenäoliselt mingil hetkel ära annan, sest ei vasta päriselt mu kriteeriumitele – aga las nad olla, kuni olen midagi sobivamat asemele leidnud. Igaks puhuks peab olema sobiv paar 🙂

img_4480

Puhas rõõm 🙂 Viimane lihv riietuse juurde 🙂 Ja oma lemmikuid ma ei oskagi valida!

Positiivne päevakaja #2 – lumi!

/ igapäevaelu, positiivne päevakaja, positiivsusprojekt, rõõm / 2 Comments

Tänased rõõmud:

  • Poiss ärkas öösel ESIMEST korda masina piiksumise peale üles ja läks omal algatusel vetsu. Lina pidin küll ära vahetama, aga tekk ja padi jäid kuivaks! Sest suurem osa läks õigesse kohta 🙂 Ma väga loodan, et see polnud juhus, vaid nüüdsest hakkabki nii olema.
  • Kui tuli välja, et Abikaasa ei saa homme ega ülehomme Plikat kooli viia, otsustasin hommikul nö “jooksu pealt”, et täna on see päev, kus Plika bussiga kooli minema õpetan. Teistpidi on ta seda teed käinud iseseisvalt juba mõnda aega – täna läksin kaasa, et kontrollida, kas teekond tal niipidi ka välja tuleb. Paaris kohas oli vaja mõni asi läbi arutada, lumega ei paistnud ülekäigurajad nii hästi välja jne. Eks vaatame, kas lähen temaga homme ka veel kaasa või läheb siis juba üksi.
  • Suurepärane raamat, mida mulle soovitati – pistsin täna hommikul uitmõtte ajel lugeri kotti, et oleks tegevust, kui hommikul koolist tagasi tulles bussi ootama pean. Jõudsingi umbes 10-15 esimest lehekülge läbi ja sain koheselt suure positiivse laengu. Ootan kannatamatult, et oleks aega edasi lugeda!
  • Lumi! Noo… Ma pean tunnistama, et isiklikult küll isegi ei oodanud, rattahooaeg sai väga järsku läbi. Aga valge maailm on ikkagi maagiline 🙂 Panin Eccod jalga, tõmbasin sooja jope kapuutsi pähe ja marssisin jala tööle. Lund muudkui tuiskas otse näkku, nii et ei näinud õieti midagi. Naersin kogu tee laialt. Kohale jõudes oli nägu tuisust punane ja nina tatine. Plakat, mille enne tööd printimisest ära tooma pidin, mähiti seal kenasti kile sisse, nii et lumi ei pääsenud ligi.

img_4459

  • Eile ajas Abikaasa õde mulle oma Chopsticksi teemaliste küsimustega hirmsa hiina toidu isu peale ja kuna täna polnud lõunat kaasas, sõin üle pika aja oma lemmikut riisi – kana, tšilli ja küüslauguga. Mmm!
  • Abikaasa tuli õhtupoolikul Rimisse Plika sünnipäevaks sööke varuma – kasutasin juhust ja lasin tal ennast autoga koju tuua. Ma küll võtan jala käimist kui sporti, aga kui küüdi võimalus on, siis ikka kasutan 🙂 Jõudsin seega koju juba neljast, nii mõnus oli astuda sooja kööki, köögilaud oli ka kenasti korras ja… Nii rahustav oli see hetk. Istusin sellesama laua taha ja tegin veel kaks tundi tööd.
  • Ootamatu kingitus sõbranna poolt. Meie toidukapp sai veidi täiendust, see on alati rõõm.
  • Positiivselt mõtlemine töötab! Peame homme õhtul Plika sünnipäeva (õige päev on küll pühapäev, aga õeke läheb juba reedel ära, nii et tegime laste peo varem, nädala sees on nagunii hinnad soodsamad ka). Iga-aastane väljakutse tordi näol. Seekord ei mõelnud üldse, läksime kõige lihtsamat ja soodsamat teed ning otsustasime taas küpsisetordi kasuks. Minu suhe söögi valmistamisega on teatavasti selline, et kui antakse võimalus, hoian kõrvale 😛 Alustasime tordi tegemist kell seitse koos lastega, aga mingi hetk oli vaja oodata vaarikamoosi sulamist, lastel tuli juba uneaeg, pool torti oli veel tegemata. Panin lapsed magama, vaatasin nädal aega hambaprobleemide tõttu rivist väljas olnud Abikaasat, kes oli ennast väsinult magama keeranud, ning tõdesin, et seekord tuleb küll üksi hakkama saada. Kuna olin väsinud, ei olnud see mõte just kõige rõõmustavam. Ütlesin endale mõned korrad mõttes: “Mulle küll väga meeldiks teha seda koos Abikaasaga, aga ma saan sellega ka üksi suurepäraselt hakkama”. Ja teate mis! Kui ma siis kell üheksa kööki tagasi läksin, et torti edasi teha, ma olingi tõepoolest heas tujus. Ja tegin selle tordi valmis suurima armastusega. Isegi kaunistamisega sain täitsa talutavalt hakkama! Lõpetuseks tegin nimekirja homme vaja minevatest asjadest, panin nii palju kui võimalik juba kotti valmis. Koristasin köögi ära, pesin nõud, pühkisin põranda, pool üksteist olin omadega valmis.

img_4466

Tänased väljakutsed:

  • Hommikud on küll võrdlemisi rutiinsed, aga vahel kipub endalgi ajataju kaduma. Ja kui juhtub, et lumi ootamatult maha tuleb, on Plika muidugi soojad püksid kooli jätnud ning ei tule kiirustades meelde kummalegi lapsele kaasa anda kindaid, mis oleks lumega mängimiseks sobilikud… Aga said ühe päeva kenasti hakkama, homseks on kõik valmis pandud.
  • Väsimus tekitab pingeid. Sa võid küll üritada olla vana rahu ise, aga kui lapsed liiga elavalt mängivad või liiga kergelt tülitsevad, lähed miskipärast ikkagi endast välja… Ja hiljem kahetsed. Õnneks saab alati kallistada, andeks paluda ja ära leppida. Aga katsu siiski jääda rahulikuks! Lapsed on seda väärt.
  • Viimasel ajal tundub, et teha on nii palju ja aega oleks vaja palju rohkem 🙂 Toimekas olla on tore, aga õhtuks võtab vahel nii läbi. Ja kuhu see väsimus siis kaob, kui lapsed magavad? Miskipärast on nii, et õhtuti käib kõige suurem väsimus kella seitsme-kaheksa ajal peal ära ja üheksast-kümnest on olemine jälle tunduvalt normaalsem. Huvitav…
Scroll to Top