Tellisin kolm nädalat tagasi AliExpressist läpakale uue aku. Täna tuli pakiteade. Aku oli postitatud Rootsist.
Hämming. Aga jumala eest, ma olin valmistunud kahekuuseks ooteajaks, seega puhas rõõm, et uue aku juba enne jõulupuhkust kätte sain. Mugavam elu 🙂 Vana aku pidas alla poole tunni ja sai tühjaks ilma igasuguse hoiatuseta, samuti oli üks kinnitustest katki, nii et see logises all.
Puhas rõõm!
…aga mina neid ei näinud
nägin ainult kingipakki
nüüd ma hüppan rõõmust lakke
(mul on tunne, et ma olen seda luuletust siin blogis juba varemgi “lugenud” – aga mis ma teha saan, kui nii hästi sobib :D)
Ehk siis tulin täna tööle ja laua peal ootas ilus pakike, millest tuli välja piparkoogitainas:
Tunnistage ausalt üles, kes käis eile päkapikutamas? Ole veel kodukontoris, nii jääb kõigest põnevast ilma 😀
Igati jõulune hommik – just täna panin ka oma kaardid teele ja kohe lähen panen ühe pakikese automaati. Lugesin üle – tänasest kaheksateistkümnest saadetisest kaheksa on erinevatele blogituttavatele… Ehkki näiteks Kessut ei saa enam ühestki otsast blogituttavaks nimetada (kuigi just tänu blogidele me aastaid tagasi tuttavaks saime), ülejäänutest olen ma enamikuga rohkem või vähem suhelnud ja mõned korrad kokku ka saanud. Kuigi mitte veel kõigiga – vihje, vihje! No kui enne külla ei jõua, siis suvel ehk ikka 🙂
Ja mul on tegelikult veel üks jõulusaadetiste projekt plaanis, aga sellega on veel veidi tegemist.
PS. Avastasin, et Feedly ei näita enam viimasel ajal mu postituste pilte. Sorry, ma ei tea, milles kamm. Nii et ma ei oskagi RSSi kasutajatele muud soovitada, kui et fotode olemasolu kahtluse korral klikkige postitus lahti. Loodan, et see mure laheneb kuidagi iseenesest ära. Ehkki siit loen sarnase mure kohta ja mingit lahendust ei pakutud…
Pärast seda, kui ma olin eile pool päeva lihtsalt voodis olnud ja siis õhtul kaks tunnikest veidike toimetanud, üritasin ma kell kümme uuesti magama minna. Poole üheni olin lihtsalt voodis ja nii s*tt oli, et magada ka ei saanud. Esimest korda päeva jooksul tuli pähe, et äkki on palavik ka – ja indeed, 37.6, hiljem 38.2… No selline tüüpiline minu haigus.
Aga kui ma siis lõpuks magama jäin, oli hommikul täitsa kobe olemine. Sellegipoolest otsustasin kevadest õppida ja mitte kohe tööle tormata. Kodust töötamine võtab vähem energiat 🙂
Enesetunne on siiamaani täitsa arvestatav, nii et homme julgen tööle minna küll. Peaasi, et jälle üle ei pingutaks. Aga no mis siin enam pingutada, kodu sai ju korda 😛
Helistati mulle ja pakuti “Pereema raviraamatut”. Olevat nii populaarne, et Apollos ja Rahva Raamatus läbi müüdud, nemad nüüd otse toimetusest pakuvad jõulueelse kampaania korras hinnaga ca €30, poodides maksvat €36. Maksta võib ka jaanuaris 😀
Mina samal ajal googeldasin ja leidsin, et ennäe, Rahva Raamat täitsa müüb ja hind on püsikliendile €23.89.
Ja siis te imestate, miks inimestel on telefonimüügi suhtes eelarvamus?
Raamat ise paistab muidugi väga äge – täpselt minule. Tahaks küll. Aga isegi RR hinna eest ei raatsi osta. Telefonimüüjale ütlesin ka viisakalt, et jääb kahjuks liiga kalliks. Selle asemel, et talt otse küsida, miks ta mulle näkku valetab 😛 Mis teha, ma olen kõike muud kui konfliktialdis inimene.
…küll oled sina kallis.
€25 on minu meelest vähemalt kallis. Aga noh, nagu eelmises postituses tõdesin – mugavus maksab. Pluss täna poleks minust metsa minejat kohe kindlasti olnud.
Ärkasin hommikul ja kõhus keeras. Seda vahel ikka juhtub – lootsin, et söön ja läheb üle. Nii et toimetasin tasakesi tavapärasel moel – panin pesu pesema, sõime hommikust, panin pesu kuivama, pesin nõud ära… Siis läksime Kaubamajakasse, sest mul oli prillide ninapadi pooleks läinud ja vajas vahetamist, sealt siis ostsime kuuse ka. Ei tea küll, miks ma üldse vaevusin prillidega, kui täna on siiamaani läätsed silmas olnud ja homme lähen ju tööle nagunii… Kui lähen.
Sest enesetunne on terve päeva olnud nii kehv, et kolme-nelja paiku koju tagasi jõudes ma lihtsalt ronisin voodisse ja olin seal õhtul kella kaheksani. Kogu selle aja jooksul ei maganud silmatäitki, lihtsalt iiveldasin. Kartsin, et olen äkki kuskilt kõhuviiruse üles korjanud, aga oksendamiseni pole asi õnneks siiski läinud. Pigem on õhtupoole suuremad iiveldushood üldse ära jäänud, alles on lihtsalt kerge keeramine ja suur väsimus. Ei teagi, kus see kala on, midagi veidrat ma ka söönud pole…
Eks näis, kuidas ma ennast homme hommikul tunnen – kui ei ole täitsa korras, siis jään koju ja teen siit tööd. Esmaspäev on nagunii tellimuste päev, vahet pole, kus ma oma arvutiga istun.
Seoses minu rivist väljas olekuga jäi kuuse ehtimine täies ulatuses ülejäänud perekonna peale. Ma arvan, et kuskil viis kuuli lõhkusid lapsed kogemata ära – kui nii edasi läheb, pole varsti enam miskit riputada 😀 Aga noh, mis seal ikka… Lapsed vähemalt olid rõõmsad. Abikaasa mitte nii väga, sellised asjad on tavaliselt minu vastutusala. Aga kuusk sai igatahes ehitud! Mina jõudsin ainult tugitoolis lebotada ja pilti teha. Suurem liigutamine oli liialt väsitav 🙂
Nüüd on köök õhtusöögijärgselt segi ja mina peaks koristama, aga ma tõesti ei jõua… Ja Abikaasa ilmselt ei viitsi. Mis tähendab, et homme hommikul on kole ärgata, nii et selle nimel ma võib-olla ikkagi lähen miski hetk, hambad ristis, koristama.
Tavapäraselt ei häiri selline segadus mind nii palju – kui olen õhtul väsinud, siis koristangi lihtsalt hommikul. Kuna ma aga eile terve päeva kraamisin ja kodu pole ammu nii korras olnud, siis olen segaduse suhtes tavapärasest veel tundlikum. Raske on olla pedant 😀